Oliver Õunmaa
Kõikidel vanalinna üritustel kaasa lööv Kuuskemaa leiab, et edaspidi võiks nii mõndagi põnevat leida näiteks linnaväravate juurest maa seest.
Tallinna päeva eel uuris Pealinn
kunstiajaloolaselt Jüri Kuuskemaalt, mida me oma kodulinnast teadma
peaks. «Vana Toomas ja raekoda märgivad Tallinna sajanditepikkust
omavalitsust ja püüdu vabaneda maaisandate pealesurutud nõudmistest,»
leidis vanalinna patroon lehele antud intervjuus.
Millised on Tallinna sümbolid, mida igaüks peaks teadma, ja miks just need?Vana Toomas, Pikk Hermann, Paks Margareeta, Kiek in de Kök ja raekoda. Need kajastavad eri aspekte meie linna ajaloost. Vana Toomas ja raekoda märgivad kodanikutunnet ja kokkukuuluvust, samuti sajanditepikkust omavalitsust ja püüdu vabaneda maaisandate pealesurutud nõudmistest. Raekoda on linnakommuuni vabaduse sümbol. Ega linn ei tahtnud kaugeid kuningaid ja valitsejaid kuulata, vaid ikka ise oma asju ajada.
Kui rääkida tornidest, siis olid Tallinnal omal ajal Põhja- Euroopa tugevaimad kaitserajatised. Linnal oli oma keskaegse õitsengu ajal kokku 67 kaitsetorni. Suur Rannavärav Paksu Margareetaga on ühelt poolt linna enesekaitse, teisalt avatuse sümbol. Sealt tulid sisse kaubad ja külalised.
Kiek in de Köki kohta kirjutati 16. sajandil, et teist sellelaadset pole kuskil Läänemere ääres. Pikk Hermann on maad valitsenud isandate sümbol, kus on ainuüksi 20. sajandil lehvinud kuue riigi lipud. See on jäänud ka Eesti Vabariigile põhiliseks liputorniks, kus võime nautida oma sinimustvalget, mille lehvitamise eest sai Stalini ajal 25+5 ja Brežnevi ajal kümme aastat vanglat.
Milliseid linna sümboleid võib leida uuemast ajast?
Rahvustempli tähendust omab Estonia teatri kompleks, mille eesti rahvas enda kogutud raha eest ehitada lasi. Estoniale pole minu meelest ühtegi säärase sümboltähendusega hoonet järgnenud. Noored muidugi tahavad, et üheks selliseks paigaks saaks Kultuurikatel, kuid seda, kas sellest asja saab, näitab tulevik. Ma ei usu muidugi, et Kultuurikatel Estonia üle trumpab.
Mida võib nimetada vana Tallinna teenimatult varju jäänud pärliteks?
Armsad nurgatagused ja sopikesed hooviväravate taga. Tänavu on vanalinnapäevade moto «Õuevärav avaneb». 31. mail pääseb rahvas 31 vanalinna hoovi, kuhu muidu sisse ei saa. Ma võtsin endale kohustuseks juhendada paljusid ekskursioone ning võin kindel olla, et paljudele valmistab üllatuse Gustav Adolfi gümnaasiumi ehk kunagise nunnakloostri siseõu. Seda teavad õpilased, õpetajad ja osa lapsevanemaid, kuid mitte laiem avalikkus. Minu lemmikõu on Dominiiklaste kloostri õu koos linnamuuseumi vanade raidkivide väljapanekuga. See läks linnamuuseumi haldusest katoliku kirikule ja on seetõttu samuti paljudele kättesaamatu. Sellest on kahju, nimetatud õu tuleks taas avada. Nõukogude ajal olid peaaegu kõik hoovid valla, kuid laokil. Nüüd on suur osa õuedest korda tehtud, kuid majaelanike või firmade valduses ja tavaliselt külastajatele suletud. Ka Tallinna 3D rakendus näitab suletud hoove ja mina kirjutasin sinna ühe ekskursiooni Tallinna õuedest. Võiks korraldada korrapäraseid ekskursioone õuedesse ja salasoppidesse. See oleks atraktiivne nii turistidele kui ka meile endile.
Millised võiksid olla viimase aja tähtsamad avastused Tallinna kohta ja millised leiud ootavad veel ees?
Üks võimalus teadmiste ammutamiseks on arheoloogia. Vabaduse väljaku kaevamised andsid meile teada, et 5000 aastat tagasi oli praeguse linnavalitsuse ees mererand, kus meie kallid esivanemad küpsetasid hülgeid ja keetsid kammkeraamilistes pottides kalasuppi.
Viimane fakt on läänemeresoome hõimude tunnus ja tänu sellele võime kindlad olla, et siin toimetasid just meie esivanemad, mitte võõrad. Uue aastatuhande tähtsamad avastused olid seotud just Vabaduse väljakuga, kuid küllap neid tuleb veel. Leide võiks tulla näiteks Kunstiakadeemia kohalt, kus on jäljed Tallinna vanast eeslinnast. Samuti Skone bastionist, kui see käsile võetakse. Sarnaselt Harju väravaga ootavad meid maa sees leiud kõikide endiste Tallinna linnaväravate juures, kus maapind on vahepeal tõusnud ja vallikraav kinni aetud.
Milliseid võimalusi on veel Tallinnas põnevate ajalooliste leidude avastamiseks? Kas neid võiks avastada ka tavakodanikud?
Tallinn on linn, kus muinsusi kogu aeg juurde tuleb. Niipea, kui hakatakse mõnda maja saneerima, leitakse sealt mitmeid vanu detaile, maalinguid ja kinnimüüritud treppe. Tallinnas pakub vanade majade restaureerimine suuri seiklusi ja avastusi.
Avastused tulevad ka näiteks keskaega uurivatelt ajaloolastelt, keda meil on paraku üsna vähe. Osa neis töötab linnaarhiivis, osa Tartus ajalooarhiivis. Nemad leiavad ürikutest mitmesuguseid unustatud andmeid. Nii et mingi teadmiste nire jookseb pidevalt, kuid laiem üldsus ei pruugi seda märgata.
Me teame kõik Vana Tooma ja Ülemiste vanakese legendi. Kas Tallinnal on veel mõni tore legend, mis tegelikult tõele ei vasta?
Jutt, et keskajal oli naiskurjategijal võimalus karistusest pääseda, kui ta timukaga abiellus, ei vasta Tallinna puhul tõele. See on kuidagi kirjandusse pääsenud ja seetõttu levib võltstõena.
Samuti levib legendina jutt, et Neitsitorn oli kunagi naistevangla. See lugu on pärit harimatute giidide blufist.
Tegelikult võiks linnalegende isegi rohkem olla. Anekdootide asemel võiks keegi tänapäeval legende välja mõelda. Mõnikümmend aastat tagasi on välja antud vaid üks kidur brošüür «Tallinna legendid» eesti, vene ja inglise keeles. Mul endal on käsil töö, kus ma kirjutan paarkümmend linnalegendi moodsas sõnastuses Kalevi Tallinna vaadetega kommikarpide jaoks. Ülemiste vanakese legendile kirjutasin ka kaasaegse järje, mida ma praegu ei reeda. Igaüks võib seda lugeda komme süües. Püüan sõlmida lepingu, et saaksin need legendid hiljem eraldi avaldada. Legendid, mida ma kommikarpide jaoks koostan, pole minu välja mõeldud, vaid käibelolevad lood. Mõned neist on lausa tõestisündinud, mis lihtsalt legendi nime väärt. Kirjutan näiteks Peeter I ja Katariinast ja võin öelda, et Katariina elu ületab Tuhkatriinu muinasjutu sära. Pikemalt ei räägiks ma neist legendidest enne, kui need valmis.
Mis on vanalinnas teiste linnade sarnane, mis vaid Tallinnale omane?
Välismaalastele tahan mina alati näidata seda, mis on siin samasugune, nagu nende enda kodulinnades. Ma rõhutan sakslaste, rootslaste või itaallaste panust meie linnas. Teisalt räägin, et Tallinna arhitektuur kuulub küll Lääne-Euroopa gootikasse ja hansa kultuuri, aga sellel on siiski märgatav tallinlik omapära ja aura. See on võimsad paksude müüridega paekiviehitised, mis on rajatud kestma põlvkondi. Tallinn on andnud maailma arhitektuurile nüansi, mille tõttu me võime uhked olla, et me pole vaid kopeerinud. Seega ei maksaks eestlastel vaevelda alaväärsuskomplekside käes.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti