perjantai 4. marraskuuta 2011

Kuidas Tallinnast sai moodne linn


www.pealinn.ee 30.10.2011

Oliver Õunmaa

Kel 1930ndatel linnakorteri ostmiseks raha ei jätkunud, ehitas endale moodsa maja näiteks Nõmme mändide alla. Alumisel korrusel elas pererahvas, kes ülemise väiksema korruse laenu tagasimaksmiseks välja üüris.

Modernne klaas- ja betoonarhitektuur, liftid ja keskküte pole Tallinnas sugugi viimase paarikümne aasta nähtus, selliseid hooneid ehitati juba enne sõda.

1920ndate lõpus, 1930ndate alguses olid paljud inimesed tüdinud elamisest kitsastes mugavusteta korterites, mida pakkusid Tallinna rohked puidust üürimajad. Suurenev keskklass oli piisavalt jõukaks saanud ning ka eesti soost õpetajad, insenerid, arstid ja ametnikud vajasid oma kodu. Nii läks lahti omamoodi ehitusbuum, mis Tallinna nägu muutis.

Noor, asine ja pidevalt kiirustav põlvkond nõudis uutmoodi maju, mis vastaksid moodsa ajastu nõuetele. Mujalt Euroopast Eestisse levima hakanud arhitektuuristiil funktsionalism pakkus kõike seda ja andis eestlasele võimaluse lüüa lahku baltisaksa ja Tsaari-Venemaa ehituskunstist.

Nüüd sai arhitektide eesmärgiks pakkuda praktilist, odavat, tervislikku, avarat ja kodumasinatega varustatud kodu, mis oleks prii mineviku taagast. Igasugune dekoor ja nikerdused uusi hooneid tingimata kaunistama ei pidanud. Esiteks tegid need hoone kalliks ja panid ehitusajale tubli portsu otsa, teiseks tundusid vanamoodsana.

Aina rohkem ja rohkem murdis inimeste igapäevaellu masinate ajastu ning ehituskunstilegi andis inspiratsiooni tööstus ja tehnika.

Väänatud ja ümarad seinad


Niisiis kaunistasid hooneid põnevalt paigutatud, kujundatud ning väänatud seinad ja aknad ise. Majale liideti näiteks ümarad trepikojad ja kumerad verandad, mille peal asus suur rõdu. Rõdul oli hea peesitada, sest moodi oli tulnud päikesevannide võtmine. Rõdupiirded olid painutatud metalltorudest, mis seni nikerdustega harjunud silmale tundus kas röögatu või lausa labasena. Uhkematel majadel kumerdusid aknad koos seintega. See oli tehnoloogia toonase taseme juures eriti kallis. Odavamas variandis pandi kumerale majanurgale lihtsalt mitu kitsast tavalist akent ette.

Uue ajastu arusaamad nõudsid valgusküllaseid ruume. Nii loobuti väikestest püstakendest. Aknad hakkasid kulgema mööda majakülge pika lindina, samuti nihutasid arhitektid osa neist täiesti maja nurkadesse. Mõned aknad aga olid lennuki ja laeva illuminaatoritest inspireeritult ümmargused.

Seda, et suured aknad toad külmaks jätaks, ei maksnud karta. Palav köök ja jahedust nõudev sahver planeeriti hoone põhjapoolele, rohkem valgust ja soojust nõudvad eluruumid lõunasse. Uue ajastu puhtusesoov tingis olukorra, et vannituba ja WC muutusid uutes linnamajades tavaliseks. Ka elektrivalgus oli tavaline ja mõned pered said endale hankida koguni tolmuimeja ja elektripliidi.

Ruumide avarusetaotlus tähendas näiteks seda, et elu- ja söögitoa vahel olid ees suured klaasidega tiib- või isegi voldikuksed. Need lubasid suurema külla saabunud seltskonna puhul kaks ruumi üheks muuta.

Näilised lamekatused


Modernne maja pidi olema minevikustiilidele vastukaaluks lamekatusega. Et aga tollased ehitusmaterjalid ja Eesti kliima kuidagi maailma moevooludele alluda ei tahtnud, ehitati siin majadele madal kelpkatus, mis tänavalt vaadates jättis lamekatuse mulje.

«Eestiaegsete» majade ehituskvaliteet on siiani hästi tuntud. Laudpõrandate asemel põrandaid katma hakanud tammeparkett ja kahekordsed puitaknad on kestnud korralikes peredes tänini.

Võidukäiku tegid ehitusmaterjalid nagu klaas, betoon ja teras. Uus ja odav silikaatkivi tõi linnapilti järjest rohkem suuri kivimaju. Kuigi terveid majaplokke ei jõudnud suhteliselt kasinates oludes elanud linn siiski ühtsete ansamblitena planeerida, said üksikute suurte elamute kaupa tänapäevase näo näiteks Hariduse tänav, Pärnu maantee, Vabaduse väljak, Raua ja Gonsiori tänava piirkond ning mitu paika Kadriorus.

1930ndate korrusmajad on tavaliselt ühe või kahe trepikojaga ning enamjaolt neljakordsed. Suuremaid maju polnudki tarvidust ehitada, sest korteritele poleks leidunud piisavalt ostjaid.

Tollane Eesti ametlik poliitika soosis suuri peresid, seega olid uute majade korterid nelja-viietoalised, luksuskorterid isegi suuremad.

Kortermajades hakkas levima keskküte. Mõnel pool on alles veel kitsaste ribidega radiaatorid, mis valminud siinsamas Tallinnas Franz Krulli masinatehases. Need peavad seniajani vastu, nagu ka liftid, mille kõrgemate hoonete trepikojad endale said.

Eramut sai pidevalt laiendada

Eramajad planeeriti selliselt, et pere kasvades võis hõlpsasti mõne osa juurde ehitada. Eramuid ehitati nii kivist kui ka puidust, kuid vastavalt moele krohviti puitmajad üle nii, et need jätavad kivimajade mulje. Eelistati heledaid toone.

Arhitektid kujundasid koos majaga ka aia ja mööbli, et kõik oleks ühtne tervik. Aed oli jagatud vastavalt otstarbele eri aladeks ning võis astmeliste terassidena langeda. Aeda liigendasid paekivist piirded, madalad müüritised ja teerajad, seal võis olla ka betoonist valatud bassein.

Ka suurte korterelamute ette planeeriti pisikesed muruplatsid koos ilupõõsaste ja lillepeenardega. Neid eraldas tänavast tavaliselt madal tara, mille postid ja alusmüür olid laotud kividest ning vaheosa tehti puitlippidest.

Silmapaistvamatest toona kerkinud ühiskondlikest hoonetest võiks mainida Herbert Johansoni kavandatud Prantsuse lütseumi hoonet Hariduse tänaval ning üleni klaasitud torukujulise tuletõrjetrepikojaga Lenderi gümnaasiumi Kunderi tänaval, kus praegu asub Kesklinna Vene gümnaasium. Samuti Kunstihoonet, mille fassaadi täidab klaassein. Klaasist valgustatud lagi katab seni ka kunstihoone näitusesaali.

Ajal, mil Eesti oli sunnitud laskma oma territooriumile Nõukogude sõjaväeosad, majutati mõned ohvitserid baaside valmimiseni eesti perede suurtesse korteritesse. Levinud linnalegendid räägivad, kuidas Siberi kolkaküladest pärit nõukogude ohvitserid ei teadnud, mida tualetipottidega peale hakata. Küll olevat nad neis nägu loputatud ja pererahvale kaasa tundnud, et kuidas nad saavad end pesta sellises kausis, kust vesi nii kiiresti ära voolab. Kui aga seltsimehed teada said, milleks neid imeriistu kasutati, kippusid nad pottidele jalgupidi peale ronima, sest kodumaal olid nad harjunud metsaserval või põrandas oleva augu ääres kükitama.

Vaesem pere riigi soodsa laenuga rohelusse

Kõigil inimestel polnud piisavalt jõukust, et end uues linnakorteris sisse seada. Nii pöörasidki paljud pilgu linnalähedaste looduskaunite paikade poole. Meriväljal, Pirital ja Varsaallikal võtsid ilmet aedlinnad. Nii arstid kui ka arhitektid tõstsid esile aedlinna väikeelamut kui ideaalset elupaika.

«Arhitektide kohus on võimaldada ka väiksema sissetulekuga ja lasterikkale perekonnale õhku, valgust ja vaikust. Peame lootma oma oludele ja harjumustele vastava elamu,» kirjutas Aleksander Kelin 1932. aastal uut arhitektuuri kiitvas trükises.

Üks populaarsemaid eramajade ehituspaiku oli Nõmme, mis kasvas suvituspiirkonnast väikelinnaks. Nõmme pakkus odavaid krunte, riik aga soodsat ehituslaenu. Tavaliselt ehitati krundile kahekordne eramu lootuses, et kui lapsed suured, saavad nad ühe korruse endale. Esialgu üüriti maja teise korruse kolm tuba välja eraldi korterina, et niiviisi laenu tagasi maksta.

Ei kommentteja:

Lähetä kommentti