tiistai 29. marraskuuta 2011

Unustatud majad: ühesuguste majade pikad read


www.nommesonumid.blogspot.com 02.11.2011

Autor: Oliver Orro, arhitektuuriajaloolane

Tuntumad barakialad on Hirve-Põdra, Põllu- Rännaku, Tungla, Ilmarise ja Kerese tänava kvartal. (Foto: Oliver Orro erakogu)

Pärast II maailmasõda pandi sõja kaotaja poolel võidelnud riigid sõjakahjude katteks võitjatele, sh Nõukogude Liidule kompensatsiooni maksma. Osa kahjudest tuli katta n-ö natuuras ehk siis anda Nõukogude Liidule sõidukeid ja tööstusmasinaid, ehitusmaterjale ja mitmesuguseid kaupu. Soomlastele pandi kohustus ehitada sõjas kannatanud linnadesse kiiresti elamuid. Väideti, et neid on tarvis kodu kaotanud nõukogude kodanikele esmase ulualuse pakkumiseks. Selleks töötasid soomlased välja monteeritavate puitkilpmajade tüübid. Neid ehitati esimestel sõjajärgsetel aastatel ka Tallinna, sealhulgas Nõmmele peamiselt Pääsküla piirkonda. Seesuguseid valdavalt ühekorruselisi maju on hakatudki kutsuma Soome- ehk kontributsioonibarakkideks. Tuntumad barakialad on Hirve-Põdra, Põllu-Rännaku, Tungla, Ilmarise ja Kerese tänava kvartal.

Lähem uurimine on küll selgitanud, et lugu oli tegelikult pisut keerulisem: osa barakitüüpe ei pärine sugugi Soomest, vaid hoopis Saksamaalt. Aga on ka hoopis ülevenemaalisi sõjaväebaraki tüüpprojekte. Osa barakke oli projekteeritud üheperemajadeks, osa paarismajadeks, milles paiknes kaks eraldi sissekäiguga korterit. Leidus ka nelja korteriga variant, mida ehitati harvem. Barakkide ehitamist jätkati 1950. aastate keskpaigani. Vanade elanike jutu järgi oli majade püstitamiseks mitu skeemi: osa majadest tegid valmis soomlased ise, teisal seevastu anti monteeritava maja kokkupanekuks vajalikud materjalid üle kohalikule ehitusorganisatsioonile, kes need kohapeal üles seadis. Mõned majad krohviti, teised viimistleti laudisega.

Barakkidesse said tõepoolest korteri ka mõned pommitamises kodu kaotanud või muidu väga kitsastesse oludesse sattunud kohalikud pered, ent paljudesse neist paigutati elama hoopis Venemaalt siia tehastesse ja raudteele tööle tulnud inimesi, ka vene sõjaväelasi. Nii tekkis seni valdavalt eestlastega asustatud Nõmmele senisest rohkem muukeelset elanikkonda, sealhulgas inimesi, kelle elustiil ning arusaam maja ja krundi korrashoiust erines tunduvalt põliselanike omast. Lisaks olid need majad Nõmmel veel muuski mõttes võõrad: kui seni oli siinkandis iga hoone olnud individuaalse arhitektuuriga, siis nüüd tekkisid siia seninägematud ühesuguste majade pikad read.

Barakid, kus enamjaolt polnud kanalisatsiooni ega veevärki, pakkusid õige tagasihoidlikke elutingimusi ning olid õigupoolest mõeldud ajutistena, 10–15 aastaks. Tegelikult aga ei olnudki need nii väga halvasti ehitatud (ikkagi Soome kvaliteet) ning säilisid 21. sajandi alguseni, mõned on veel praegugi alles.

Tõsi, pärast seda kui inimesed pika vaidluse järel oma kodud erastatud said, hakati endisi barakke massiliselt ümber ehitama. Et paljude elanike majanduslikud võimalused olid piiratud, ei ehitatud täiesti uut maja, vaid püüti ära kasutada olemasolevaid konstruktsioone. Sageli ei tellitud ka ehitusprojekti, vaid tegutseti omapäi. Tulemusena tekkisid veidra arhitektuuriga majad, eriti kui naabrid omavahel kokkuleppele ei olnud saanud ning endise paarismaja üks pool ehitati ümber ühel ja teine pool teisel moel.

Unustatud majad: maja, mis alles ootab valmimist - Õitse 42


www.nommesonumid.blogspot.com 25.11.2011

Autor: Leho Lõhmus, ajaloolane

Nii nagu ehitaja, pole ka hilisemate omanike, kelle seas oli vahepealsel Nõukogude ajal muidugi ka riik, võimed ja võimalused sellest majast üle käinud. (Foto: Karl Kerdt)

Nõmme oli omal ajal kõige kiiremini kasvav asum Eestis. 1917. aastal, kui saadi aleviõigused, oli siin ligi 4000 alalist elanikku, linna õiguste saamisel 1926. aasta novembris juba 10 000. Seetõttu oli elamuehitus 1920.–1930. aastatel Nõmmel eriti intensiivne. Nõmme elanike sotsiaalne koosseis oli kirju: Tallinna vabrikutöölised ja ametnikud kõrvuti rikaste ärimeeste ja töösturitega.

Rahalised võimalused olid erinevad, kuid soov ühine – rajada Nõmmele kodu. Nii kerkis kõrvuti lihtsate elumajadega siia ka uhkeid, mitmekorruselisi eramuid. Ka niisuguseid, mille lõplik valmisehitamine on selle omanikele ilmselt üle jõu käinud. Esialgsed suured plaanid jooksid algava majanduskriisi tingimustes lihtsalt liiva.

Ühte niisugust markantsemat näidet võime näha Õitse tänaval, kunagise Peetri aedlinna piirkonnas. Hiljuti ühe Nõmme maja remondi ajal välja tulnud arhiiv aitab heita pilku ka selle maja ajaloole.

Krunt ehitamiseks – 400 ruutsülda (u 1821 m²) – mõõdeti Harku mõisamaast välja juba 1913. aastal. Selle omanik Gustav Schneider sai aga oma töö tõsisemale jätkamisele mõelda alles pärast I maailmasõja ja Vabadussõja lõppu. Nii valmiski ehitusplaan, mille selle autor insener W. Ilvest viseeris 15. juunil 1922. Tänav ise kandis sel ajal veel nime Sudebnaja (Kohtu).

Plaani kinnitamine võttis aga aega ning alles neli aastat hiljem, 18. märtsil 1926 sai see Nõmme alevivalitsusest kõik vajalikud allkirjad. Alguses sujus ehitus võrdlemisi tempokalt – Nõmme linnavalitsuse akti järgi oli hoone kogu mahus (kolm korrust + mansard) 1. jaanuariks 1928 valmis, kuid puudusid veel osaliselt põrandad ja ahjud ning maalritööd olid lõpule viimata.


Õitse 42 trepp 1930. aastate alguses. (Foto: Leho Lõhmuse erakogu)

Edaspidi langes tempo siiski oluliselt, sest esimesed elanikud kolisid majaraamatu järgi sisse alles juulis 1931. Maja edasine ehitus ja hooldus käis omanikule aga ilmselgelt üle jõu ning 1934. aasta mais müüs ta selle ning kolis kogu perega välja. Uus omanik alustaski uue jõuga, tellis 1937. aastal insener Aleksander Jommilt projekti maja ümberehituse, garaaži, majandushoonete ja reovee puhastusseadmete kohta.

Kuid saabusid uued ajad ning 7. jaanuaril 1941 maja natsionaliseeriti. Vast sellel päeval oli maja ka kõige rohkem valmis, edasi tuli taas allakäik.

Siinkohal mõni sõna Õitse 42 ehitaja ja projekteerija kohta. G. Schneider (1875–1952), kes 1936. aastast kandis nime Kusto Ulmre, oli selle aja kohta jõukas mees, omanimelise raamatu- ka kirjatarvetekaupluse omanik Tallinnas. Kauplus kirjastas muu hulgas ka piltpostkaarte, sh Nõmme vaadetega. Vabadussõjas teenis ta staabi tõlgina ja trükitööde kontrolörina, hiljem mõnd aega sõjaväe varustusvalitsuses.

Seal ilmselt tutvuski ta Wikenti Ilvestiga (1889–1959), kes oli hariduse saanud Peterburis sõjaväeinseneride tehnikakoolis. I maailmasõja ajal ehitas ta kindlustusi Visla jõel, Vabadussõja ajal teenis aga 2. diviisi töösalga ülemana. 1920. aastate alul, just maja projekteerimise ajal, oli ta varustusvalitsuse ehitusja korterijaoskonna vanem ehitustehnik. Ilvesti teiste projekteeritud majade kohta paraku andmeid pole – nii ei saa me ka iial teada, kumma, kas omaniku või projekteerija idee oli see suurejoonelisus.

1920. aastate Nõmme ehitistest on Õitse 42 kindlasti kõige uhkem – kolme risaliidiga esifassaad, trepikoja kohal vintskap, mida kroonimas torn. Skulptuurid ilustamas kõrget poolkelpkatust ning muidugi Nõmme kõige võimsam, lausa teisele korrusele suunduv välistrepp.

Nii nagu ehitaja, pole ka hilisemate omanike, kelle seas oli vahepealsel Nõukogude ajal muidugi ka riik, võimed ja võimalused sellest majast üle käinud. Nii seisab see ka tänapäeval, üks pool viimistletud ja korras, teine poolik, nagu 1928. aasta kirjelduses. Trepp, vahepealsetel aastatel lootusetult äravajunud, on demonteeritud ning ootab taassündi. Nii nagu ootab valmimist kogu maja.

tiistai 22. marraskuuta 2011

ACROPOLIS of Athens, Full Reconstruction, 2001



University of Santiago de Compostela.
Technological Research Institute.

Kalur tõmbas Dnepri jõest välja tuhandeaastase mõõga


www.postimees.ee 22.11.2011

Päikesetõus Dnepri jõe kallastel

Foto: Scanpix

Zaporožje elanik Sergei Pjankov tõmbas Dnepri jõest välja mõõga, mis oli valmistatud umbes kümnendal sajandil.

Arheoloogid kontrollivad versiooni, mille järgi võis mõõk kuuluda vürstinna Olga pojale suurvürst Svjatoslavile, vahendas Ukraina uudisteportaal UNN.

Ukraina Teaduste Akadeemia esindaja Andrei Avdejenko sõnul on tõenäosus, et mõõk kuulus suurvürst Svjatoslavile, kes suri Dnepril petšeneegide vastu aset leidnud lahingus, 80 protsenti.

«Viimistluse tase, töötlemise kvaliteet näitavad, et see mõõk võis kuuluda vahetult vürstile endale,» rääkis Hortitsa peadirektor Maksim Ostapenko.

Kala püüdnud Pjankov tõmbas mõõga, mille külge spinningunöör oli jäänud kinni, välja umbes 20 meetri sügavusest veest.

Mees toimetas leiu Hortitsa muuseumi. Sealsed uurijad ütlesid kohe, et tegemist on ligi tuhat aastat vana leiuga ja see kuulus mõnele võimukandjale.

Lähiajal saadetakse mõõk Kiievisse restaureerimisele.

Toimetas Mari Kamps

Peruust leiti 700 aasta vanune laste massihaud


www.elu24.ee 21.11.2011

Peruust leiti 700 aasta vanune laste massihaud

Foto: Scanpix

Peruu arheoloogid avastasid Andide mäestikust Boliivia piiri lähedalt laste massihaua.
Tegemist on umbes 700 aasta vanuse hauaga, milles on 44 lapse jäänused, edastab mtv3.fi.

See arheoloogiline leid asetseb Titicaca järve lähedal Sillustanis, mis on pealinnast Limast umbes 1300 kilomeetri kaugusel.

Lapsed on maetud paaridena, igas paaris poiss ja tüdruk.

Uurijad oletavad, et lapsed toodi sõja ajal jumalatele ohvriks.

Arheoloogide sõnul olid laste matjateks Kolla kultuuri esindajad. See kultuur domineeris Lõuna-Peruu aladel Puno regioonis 1200 – 1450.

Peruust on ka varem sarnaseid haudu leitud, kuid mitte nii suurt hulka lastejäänuseid sisaldavat hauda.

Toimetas Inna-Katrin Hein

sunnuntai 20. marraskuuta 2011

Unustatud majad: Autentsena säilinud historitsistlik elamu


www.nommesonumid.blogspot.com 04.10.2011

Autor: Oliver Orro, arhitektuuriajaloolane

Hiljuti korda tehtud Valdeku 3 asuv puitelamu paistab nüüd oma täies ilus kõigile nõmmekatele kätte. (foto: Jukko Nooni)

Valdeku tänava alguses, aadressil Valdeku 3 said hiljuti korda üks maja ja aed. Seni õige räämas olnud ja suurte ülekasvanud põõsaste varju jäänud historitsistlik puitelamu paistab nüüd oma täies ilus kõigile nõmmekatele kätte ja pälvib palju tähelepanu.

Korduvalt on küsitud, mis maja see on ja millal ehitatud, mis siin varem asunud? Paraku on selle maja ajaloost vähe teada. Kuid igal juhul kuulub see Nõmme vanimate säilinud puumajade hulka, kultuurimälestiste registri järgi dateeritakse hoonet 1910. aastatesse, aga tegelikult on see ilmselt paarkolmkümmend aastat vanem, pärinedes 19. sajandi lõpukümnendeist. Vanim seni leitud krundiplaan on 1905. aastast, aga siis oli maja juba ammu olemas, ühes toonases kindlustusaktis on öeldud, et maja ehitusaega täpselt ei mäletata. Varasemasse ajastusse dateerimist toetab seegi, et hoone väline arhitektuur esindab peaaegu puhtakujulist historitsismi, 20. sajandi alguses moodi tulnud juugendstiili puudutust ei ole siin peaaegu üldse tunda. Stiililt meenutab see maja näiteks Kadriorus Mäekalda tänavas säilinud suvilaid.

Projekteerija pole seni teada, oletamisi võiks seda atribueerida näiteks kubermanguvalitsuse arhitektile Rudolf Otto von Knüpfferile, aga võimalik, et maja kavandas ka hoopis mõni Peterburist või Riiast pärit mees. Legend räägib, et selle hoone ehitanud koguni Nõmme rajaja Nikolai von Glehn ja üürinud suvemajana välja. Dokumentaalseid andmeid selle kohta leitud ei ole, tõenäolisem on siiski, et asi käis nii, nagu teistegi toonaste Nõmme suvilate puhul: Glehn eraldas Jälgimäe mõisa maast krundi ja maja ehituse korraldas juba tulevane suvitaja ise.

Hoonel on mitu ehitusjärku, algul on see vist olnud ühekorruseline, hiljem on maja mitmes etapis suuremaks ehitatud, aga see kõik näib olevat toimunud juba tsaariajal. Osaliselt on konstruktsioonide osas tegemist rõhtpalkmajaga, osaliselt aga puitsõrestikehitisega. Algul ilmselt ühe perekonna käsutuses olnud hoone on õige pea jagatud neljaks korteriks, alumise korruse korteritel oli kummalgi väljast eraldi sissepääs. Võimalik, et ühes korteris elas peremees ise aasta ringi, teised aga olid suveks välja üüritavad. Nagu peente sakste majale kohane, oli hoovi pool eraldi köögitrepikoda. Tänava poolt pääses ruumidesse veranda kaudu, mis suvemajadele tüüpiline.

Hiljem, Nõukogude ajal jagati kortereid veel ümber, ent maja välimus säilis autentsena. Ka interjööris oli alles palju vana: ahjud, laudpõrandad, ilusad aknakremoonid, palju tahveluksi, neist ühel vahva tsaariaegne venekeelse kirjaga uksekell. Kahjuks jõuti osa sisedetaile ära varastada, seda aga juba nüüd, meie päevil, kui kunagine suvitusvilla mõni aasta tagasi renoveerimise ootel pikalt tühjana seisis. Maja pankrotipesast välja ostnud uus omanik pidi palju vaeva nägema, et osagi laiali veetud materjalist tagasi saada. Loodame, et vana väärikas hoone leiab endale peagi ajaloolist miljööd hindavad uued elanikud. Kui keegi lugejatest aga selle maja ajaloost ning kunagistest omanikest ja elanikest midagi täpsemat mäletab, siis võiks Nõmme lehele sellest teada anda.

Artiklisari «Unustatud majad» ilmub kord kuus.

Unustatud majad: Nõmme kontekstis suurlinlikult mõjunud maja


www.nommesonumid.blogspot.com 19.08.2011

Oliver Orro,Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitsespetsialist

Rekonstrueerimise käigus ehitati majale korrus peale, mis pole arhitektuursele tervikule just hästi mõjunud, aga silma ka lausa ei riiva. (foto: Jukko Nooni)
Nõmme keskuses vaheldusid veel 1920. aastatel hoonestatud krundid suurte tühjade maatükkidega, kus asusid avaramad juur- ja puuviljaaiad, ka laoplatsid, töökojad, puuhoovid, aiandid jm. 1930ndail hakati siia aga juba tihedamalt maju ehitama, senised hoonestamata alad ehitati suurelt jaolt täis.


Kui muus osas jäi Nõmme aedlinnaks, siis päris keskele, raudteejaama ja turuplatsi vahelisele alale kerkis ka üksikuid kesklinnale omaseid mitmekorruselisi kivihooneid. Praegune Nõmme tervisekeskuse maja kuulus ärimees Karl Dulderile, kes alustas 1937. aastal Friedrich Wendachi projekti järgi kolmekorruselise äriruumidega ja esinduskorteritega elamu ehitust. Maja sai valmis vähem kui aastaga, ehitamiseks võeti ka laenu, aga Dulder sai ehitada teiste majaomanikega võrreldes siiski pisut odavamalt, sest talle endale kuulus betooni- ja katusepapitööstus Järve, kust saadi enamik vajaminevast materjalist.

Tänu neiueas Nõmmel elanud hilisema maastikuarhitekti Vaike Parkeri ja teiste vanade nõmmekate mälestustele on Dulderi maja sõjaeelsest elust üsna palju teada. Elamu oli igati moodne, mõjudes Nõmme kontekstis uudselt suurlinlikuna. Kaheksa kolme-neljatoalist korterit olid keskküttega, katlamaja asus keldris. Õues oli garaaž kolmele autole, pesukuivatuskoht ja uudne reovee puhastusseade (Nõmmelpolnud toona veel korralikku kanalisatsiooni). Maja esimesel korrusel leidis koha juuksurisalong nii meestele kui ka naistele, mis kiiresti kujunes Nõmme jõukama rahva seas populaarseks. Lisaks mahtusid selle kõrvale lillepood, pudu- ja naiskäsitööpood ning magusaäri. Teisel korrusel asus ühe korteri juures kahest ruumist koosnev arstivastuvõtt.

Idüll ei kestnud kaua. Dulderi maja natsionaliseeriti 1940. aastal, sõjasündmused ja okupatsioonid pillutasid endised elanikud laiali: majaomanik ise hukkus ohvitserina sõjas, paljud üürnikud küüditati või põgenesid 1944. aastal Eestist. Sõja järel paigutati osasse majast asutused, mõned korterid olid edasi kasutusel eluruumidena, vähemalt ühte neist kolinud keegi KGB ohvitser. 1956. aastal anti maja üle Nõmme haiglale ja sealt alates on seda kasutatud polikliinikuna, 1960. aastail tehti hoonele juurdeehitis. Nüüd on hoone veel kord rekonstrueeritud, sellega seoses ehitati majale korrus peale, mis pole arhitektuursele tervikule just hästi mõjunud, aga silma ka lausa ei riiva. Ometi on siin hõljumas veel midagi tabamatut, mis meenutab 1930. aastate lõpu ilusaid aegu.


Artiklisari ilmub kord kuus koostöös kultuuriväärtuste ametiga.

85 aastat tagasi valmis Järve jaamahoone


www.nommesonumid.blogspot.com 28.07.2011

Autor: Leho Lõhmus

Järve jaamahoone projekteeris Karl Burman. (foto: Leho Lõhmuse erakogu)

Vahetult Nõmme piiride taga asub Kristiine linnaossa kuuluv Järve. Oma arhitektuurilt ja looduslikelt tingimustelt sarnaneb see asum rohkem küll Nõmmele kui Tallinnale. Ning muide – aastatel 1948-1956 oligi Järve Nõmme rajooni koosseisus.

Järve oli aastaid hõreda männikuga kaetud liivik Tallinna külje all. Ainsateks ehitusteks vaid Erbe suvemõis (Hermanshof), mille eluhoone Pärnu maantee ääres lammutati mõned aastad tagasi, ning restoran Tammemäe selle vastas. Viimase hoone lammutati 1950. aastatel. 19. sajandil kasutati suvemõisast Nõmme poole jääavat maad prügimäena ja kuni 1910. aastani tegutses siin nn pudretivabrik, kus fekaalidest valmistati pulbritaolist väetist. Vahemärkusena olgu lisatud, et kui Nikolai von Glehn 1905. aastal samalaadset asutust Nõmmele üritas rajada, pidid vihased suvilaomanikud ta peaaegu kotti ajama. Küllap oldi Tallinnast Nõmme poole sõites sealt levivate aroomidega tuttavad.

1925. aastal asutas ettevõtja Karl Dulder samale krundile tsementkivide tööstuse, kus valmistati müüri-, korstna- ja katusekive, kaevurõngaid, aiaposte ja -vaase. Mõni aasta hiljem lisandus toodangusse ka tõrvapapp. 1938 vahetas tööstus omanikku ning sai nimeks Betooni- ja Katusepapitööstus Järve. Hilisema Silikaadi tsehhina toodeti siin tõrvapappi 1979. aastani.

1920.-1930. aastatel kerkisid Järvele praeguste Laine ja Järve tänava äärde raudteelaste kooperatiivi Kodu ja Mustamäe poole kooperatiivi Oma Maja elamud. Esimese neist on projekteerinud arhitekt Herbert Johanson, teises on kaasa löönud ka Karl Tarvas ja Ferdinand Adoff.

Raudteelased, teadagi, pidid kuidagi tööle pääsema ning peagi siia ka jaam asutati. Järve raudteepeatus piletimüügiga avati 29. septembril 1923. Algselt täitsid jaamahoone ülesandeid rööbastelt mahatõstetud raudteevagunid: reisijatevagun teenistusruumideks ja kaubavagun ooteruumina. 1925. aastal sai senine peatus jaama õigused, uus staatus nõudis ka soliidsemat ja kapitaalsemat hoonet. Uue jaamahoone projekteeris arhitekt Karl Burman rahvusromantilises stiilis, kelpkatuse ja kaarjate ustega.

Üldiselt rakendasid tuntud arhitektid oma meistrikätt raudteejaamade peal harva – need valmisid põhiliselt raudteevalitsuse ehitusosakonna kollektiivse tööna või kasutati tüüpprojekte. Järve on siin meeldivaks erandiks. Kui nüüd veel Nõmmele tulla siis meie kodulinnas on teada kahe jaamahoone autorsus – Franz de Vries Hiiul ja Hendrik Otloot Kivimäel. Nimed, mis arhitektuuriga mittetegelenud inimesele ei ütle midagi.

Järve jaamahoone vundament valmis 1925. aasta sügisel ning järgmise aasta juuli lõpus koliti sisse. Tolleaegsest ajalehest Päevaleht võime lugeda, et jaam polnud selleks ajaks veel kaugeltki valmis. Viimistlustööd jätkusid sügiseni. Koos kolimisega viidi minema ka vagunid ning mine tea: võib-olla kasutati neid hiljem Kivimäel, Hiiul, Tondil või mõnes teises Eesti raudteejaamas.

Neil samadel aastatel ehitati K. Burmani projekti järgi ka Nõmmele kaks hoonet. 1923. valmis Õie ja Liiva tänava nurgal riigivanem Juhan Kuke elamu ning kaks aasta hiljem Nõmme jaama juurde (Raudtee 263a) raudteelaste elamu.

Unustatud majad: Hilisjuugendlik puumaja


www.nommesonumid.blogspot.com 29.06.2011

Autor: Oliver Orro,Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitsespetsialist

Ühetoalisi tööliskortereid oli Nõmmel vähe, siin olid pigem suuremad kodanlikud elamispinnad, 3–6-toalised korterid, mille juurde kuulusid eraldi paraad- ja tagatrepikoda. (Foto: Jukko Nooni)

Kunagi oli Nõmme ennekõike suvituslinn. 20. sajandi algul hakkas siia järjest enam tulema ka alalist elanikkonda,kes jäi Nõmmele aasta ringi.Toona vaimustuti kõikjal aedlinnaideest. Kuigi meil, erinevalt Lääne-Euroopa miljonilinnadest, ei olnud isegi kesklinnas välja kujunenudsellist ahistavalt tihedate kvartalitega kivist linnadžunglit, kust pidanuks kindlasti põgenema, läks ka Eestis keskklassi hulgas üsna laialt moodi kolida linna lähedale rohelusse.

Eriti populaarseks kujunes Nõmmele kolimine siis, kui 1924 hakkas sõitma kiire elektrirong, mis võimaldas kergesti linnas tööl või äriasju ajamas käia. Sellega seoses kerkis mändide alla seniste väiksemate suvilatekõrvale üha rohkem ka kopsakamaid kahekorruselisi, kahe kuni nelja korteriga puumaju. Ühetoalisi tööliskortereid oli Nõmmel vähe, siin olid pigem suuremad kodanlikud elamispinnad, 3–6-toalised korterid, mille juurde kuulusid eraldi paraad- ja tagatrepikoda, teenijatoad või koguni omaette teenijatemaja hoovis, üsna pidulikud interjöörid, mõnel pool ka (toona puitelamutes haruldaseks luksuseks olnud) vannitoad.


Krundil on alles elegantne paviljon-kaevumaja, missuguseid oli Nõmmel omal ajal palju, aga alles vaid üksikuid. Kahjuks läks see mõne aasta eest õnnetult põlema ja on siiani restaureerimata.(Foto: Oliver Orro)

Üks selliseid esinduslikumaid maju on ka Idakaare 6, suur väärikas hilisjuugendlik puumaja, mille täpne ehitusaeg ei ole teada. 1925 on koostatud hoone kohta ehitusprojekt, kuid tundub, et tegemist võis olla juba olemas olnud, tsaariaja viimastel aastatel või 1920. aastate algul valminud maja ülesmõõtmisega. Hoonet ilmestavad erineva suurusega peeneruudulise ülaosaga aknad. Ehitise otstes on verandataolised väljaehitised, mille eriline katusekuju annab majale uusbarokset joont. Esimese ehk esindustrepikoja uhkus on peen aaderdatud trepivõre ja samasuguse viimistlusega korteriuksed, tagumisele trepikojale annavad ajastuomast joont siiani säilinud nn kojakapid.

Suurel poolloodusliku iluaiana kujundatud krundil on alles elegantne paviljon-kaevumaja, missuguseid oli Nõmmel omal ajal palju, aga alles vaid üksikuid. Kahjuks läks see mõne aasta eest õnnetult põlema ja on siiani restaureerimata. Kõik selle maja juures meenutab Eesti Vabariigi esimese, sõjaeelse iseseisvusaja algupoole väärikaid kodanikke, vahel hilisõhtuti isegi justkui viirastuks aias mõni jalutuskepiga uljas kikkis vurrudega härrasmees või toona nii moodsa poisipeaga hurmav lavendlilõhnane daam…

Artiklisari ilmub kord kuus koostöös kultuuriväärtuste ametiga.

Unustatud majad: Kindlusraudtee uhkeim hoone



www.nommesonumid.blogspot.com 24.05.2011

Autor: Oliver Orro, Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitsespetsialist

Peeter Suure merekindluse jaoks ehitatud ringdepoo on osalt siiani säilinud. (Foto: Tauno Pääslane)

Raudteetransport oli vanasti väga oluline ja seda mitte ainult igapäevase reisijateveo seisukohalt, vaid hädavajalik ka kaupade ja ehitusmaterjalide või näiteks sõdurite ja relvade ühest paigast teise liigutamise jaoks. Kui I maailmasõja eel ja ajal rajati Tallinna lähiümbrusesse Peeter Suure merekindlus, ehitati ka selle tarbeks välja terve omaette kitsarööpmeliste raudteede võrgustik koos jaamahoonete ja abiehitistega.

Nõmmelt Vääna suunas kulgenud kitsarööpmelise raudteeharu äärde praeguse Hiiu jaama lähedale kerkis muuhulgas üks uhkemaid kindlusraudtee hooneid: auruvedurite nn ringdepoo. See ehitis on osaliselt siiani säilinud ja kannab nüüd aadressi Salve tänav 6.

Tegelikult ei ole depoo päris ringikujuline, vaid poolkaarjas. Põhimahuga liitub ühes otsas lisaks veel ka kahekorruseline kontori- ja töökodadeplokk. Algselt oli depoo kaarduvas osas 25 eraldi väravatega kanalit, mis olid viiekaupa grupeeritud tulemüüridega eraldatud sektsioonidesse. Iga värava kohal oli väike trapetsiaalse kujuga ehisviil. Depoo sai loomulikku valgust uhkete katuselaternate kaudu. Hoone ees oli kiirtena hargnev raudteede võrgustik, igasse kanalisse viis omaette rööpmepaar. Kõik harud jooksid aga kokku hoovi keskele, kus asus mehhaaniline pöördesild, millel auruvedureid sai vajadusel ümber pöörata.


Tegemist on siiani kinnise territooriumiga, kuhu võõraid ei lasta. (Foto: Tauno Pääslane)

Algselt kindlusraudtee seitsmekümne veduri hoidmiseks, hoolduseks ja remondiks mõeldud depoo valmis lõplikult 1918-19. Pärast Vabadussõda ja Eesti iseseisvumist kuulus see algul Kindlusraudtee veojaoskonnale, ent peagi anti see üle tsiviilraudtee haldusesse ning juba mõni aasta hiljem, 1920ndail, lammutati osa hoonest maha. Kokku on lammutatud 10 kanali jagu depood. Võib-olla oli põhjuseks see, et need osad olid sõjaaegse kiirustamise tõttu halvemini ehitatud või jäi depoo üks ots ette mingitele suurejoonelisena mõeldud, ent teostamata jäänud jaamakompleksi arendusplaanidele: miks muidu olnuks tarvis nii tõsisest paeehitisest suur tükk likvideerida? Alles jäänud osa oli veel pikalt kasutusel veduridepoona, alates kitsarööpmelise raudtee likvideerimisest kuni praguseni on seda aga kasutatud lao- ja tootmisruumidena.


Esiküljelt on raske praegu maja pildile saada. (Foto: Tauno Pääslane)

Praegu on ehitis eravalduses, nüüd pannakse hoovis kokku mingeid metallkonstruktsioone, depooruumidest enamik on endiselt laod. Tegemist on siiani kinnise territooriumiga, kuhu võõraid ei lasta, aga raudtee poolt lähendes saab seda uhket sõja- ja transpordiajaloo mälestist üle kõrge betoonaia siiski piiluda. Üldtüübilt sarnane, aga märksa hilisema ehitusajaga (1930) kaarduv nn. ringdepoo on säilinud Tallinn-Väike jaama juures Kauba tänavas.

Artiklisari ilmub kord kuus koostöös kultuuriväärtuste ametiga.

Unustatud majad: Hilisjuugendlik apteegimaja


www.nommesonumid.blogspot.com 16.03.2011

Autor: Oliver Orro, Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitsespetsialist

Millal praegune Mai tänav 4 maja algkujul ehitati, ei olegi täpselt teada. (Foto: Oliver Orro)

Nõmme raudteejaama ligidusse Nikolai von Glehni poolt Jälgimäe mõisa maadest eraldatud suvilakruntidele hakkasid esimesed hooned kerkima juba 1880.– 90. aastatel. Enamasti olid need väikesed puitsuvilad, millele olid iseloomulikud suured verandad. Oli aga ka avaramaid pansionaadilaadseid maju, kus suvitajatele tube üüriti.

20. sajandi alguses hakkas kasvama aastaringsete elanike hulk. Koos sellega hakkasid tekkima ka aasta läbi tegutsevad poed, kohvikud, rätsepatöökojad ja muu alevi eluks vajalik teenindusstruktuur. Millal praegune Mai tänav 4 maja algkujul ehitati, ei olegi täpselt teada. Tõenäoliselt oli seegi rajatud juba millalgi 19.–20. sajandi vahetuse paiku suvilana. Nõmmelastele on see roheline puumaja olnud aastakümneid aga ennekõike tuntud vana apteegina, ka Mai tänav kandis selle järgi vanasti Apteegi tänava nime.

Nõmme alevis nimelt polnud apteeki ning 1910 üüris siin ruumid ja asutas apteegi proviisor Arnold Johan Wilhelm Trossin, päritolult lihtne mees, maalt Tallinna kolinud pottsepa poeg, kes tänu oma tublidusele ja edasipüüdlikkusele oli saanud lõpetada gümnaasiumi ja hiljem suutnud omandada rohuteadlase kutse. Legendaarse proviisori omandusse jäi ladina köök 1940. aastani, vanemad nõmmelased mäletavad seda isiksuslikult koloriitset ja sõbralikku härrat kui «ebamäärasest rahvusest meest», kes rääkis vabalt nii vene, saksa kui eesti keelt, aga kõiki aktsendiga, nii et õigupoolest ei saanudki aru, mis keelt tema emakeeleks pidada. Trossin suutis Nõmmel kanda kinnitada, ostis maja peagi päriseks ja tema ajal – 1924 – tehti hoonele ka pealeehitis, millega seoses varem pooleteisekorruseline ehitis muutus tervikuna kahekorruseliseks ja sai oma siiani püsinud välimuse.

Esimesele korrusele jäid apteegiruumid koos juurde kuuluva laboratooriumiga, kus, nagu tollastes apteekides ikka, töötas mitu assistenti, sest toona oli valmisravimeid vähe, paljud rohud segati arsti retsepti järgi kohapeal. Teisel korrusel oli apteekri enda korter ja veel mõned eluruumid. Erakordselt keerulise katusekujuga sopilist hoonet võib pidada hilisjuugendlikuks, selle ümberehitusprojekti tegi Toomas Gutmann, juba tsaariajast alates Nõmmel projekteerinud populaarne ehitustehnik, kelle loomingut on siinkandis säilinud palju. 1940.–41. apteek ja maja natsionaliseeriti, kuid apteek jätkas tegutsemist algses funktsioonis. Hiljem, 1970. aastatel on hoonet veelgi ümber ehitatud, nii on apteegi-osale tehtud suuremad raamjaotuseta vitriinaknad, mis maja tõtt-öelda just ei kaunista, majale pandi eterniitkatus, mis pole ka kuigi kena, aga on seni vähemalt oma funktsiooni täitnud ja hoone suurematest niiskuskahjustustest päästnud.

Rohtu saavad nõmmelased siit seniajani, 2010. aastal tähistas Nõmme apteek pidulikult 100. tegutsemisaastat. Nüüd on aga liikumas hirmujutud, et apteek tahab siit majast ära kolida. Koht olevat liiga kõrvaline ja aastaid apteegi põhiklientideks olnud rongireisijaid praegusel autode-ajastul väheks jäänud. Oleks küll kole kahju, kui katkeks saja-aastane traditsioon.

Artiklisari ilmub kord kuus koostöös kultuuriväärtuste ametiga.

Nõmme maja sai restaureerimispreemia


Õie 17 2007. aasta suvel.

www.nommesonumid.blogspot.com 17.02.2011

Autor: Nõmme Sõnumid


Õie 17 2011. aasta alguses.

Tallinna kultuuriväärtuste amet premeeris parimate 2010. aasta jooksul restaureeritud majade omanikke, arhitekte ja ehitajaid. Parimad restaureeritud majad miljööaladel on Õie 17 Nõmmel ja Õle 43 Pelgulinnas.

Õie 17 on uhke tsaariaegne villa, mis on olnud nii Kölerite kui Puhkide perekonna suvemaja. Nõukogudeaegsete ümberehituste kiuste taastasid uued omanikud maja algse väljanägemise, sh väikeseruudulised aknad.

Tähelepanuväärseks möödunud aastal valminud tööks peeti Nõmmel veel ka Glehni lossi vaatetorni ennistamist.

Unustatud majad: Hoone, mis oma arhailisuses meenutab Nõmme alevit



www.nommesonumid.blogspot.com 17.02.2011

Autor: Oliver Orro, Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitsespetsialist

Maja aadressil Raudtee 56 on rajatud arvatavasti 19. sajandi lõpus ja hiljem mitmes osas juppe juurde ehitatud. (Foto: Oliver Orro)

Raudtee on alati olnud Nõmme elanike ühtesiduja ja linnakese keskne tuiksoon, eriti oluline oli see muidugi sel ajal, kui eraautosid veel kuigi palju liikvel ei olnud. 1870 avatud Tallinna-Peterburi-Paldiski raudteele 1872 asutatud Nõmme jaama nimetati algul «Peatus seitsmendal vestal» (Oстановочный пункт на 7. версте), lugedes läbitud vahemaad alates Balti jaamast.

Siia sõitsid esialgu peamiselt suvitajad ja Nõmme varasema ajaloo kindlasti koloriitseima isiksuse, kuulsa Nikolai von Glehni tegemistega seotud inimesed, näiteks tema lossi ja pargikompleksi veidrate ehitustega tegelenud töölised. Vähehaaval kasvas Nõmmel nii suvitajate kui ka alaliste elanike hulk ja jaamakompleks muutus olulisemaks, lisaks puitpitsilisele vaksalihoonele, mida enam olemas ei ole, sest see jäi juba 1920. aastail väikeseks ja asendati praeguse kivimajaga, kerkis teisigi jaamaga seotud ehitisi. Nagu ikka raudteesõlmede ümber, olid siin laadimisplatvormid, pagasikuur, mitmed raudteelaste elamud. Varasem raudteelaste maja asus Pärnu maantee ülesõidu lähedal ja lammutati kahjuks hiljuti ära. See oli Nõmme ilmselt kõige vanem puumaja.


Lisaks paljudele väikestele elukorteritele on siin millalgi asunud ka Nõmme elektrijaam. (Foto: Oliver Orro)

Teine ilmselt raudteelaste majaks ehitatud pikk barakk on alles – Raudtee tn 56, rajatud arvatavasti 19. sajandi lõpus ja hiljem mitmes osas juppe juurde ehitatud. See on ühest nurgast kivist, enamikus aga puust, paljude sissekäikudega hoone. Uste kohal olevad kohmakad puitkonsoolidel varikatused on raudteearhitektuurile omased. Lisaks paljudele väikestele elukorteritele on siin millalgi asunud ka Nõmme elektrijaam, aga maja on seest aja jooksul nii tugevasti ümber ehitatud, et praegu ei saa enam arugi, mis ruumis see generaator võis olla.

Huvitavad on hoovi pool olevad suured vintskapid, mis tunduvad olevat vintskapid sõna otseses mõttes: siit vinnati kunagi vintsi abil midagi pööningule. Võimalik, et seal hoiti mingeid kaupu või hobuste heinu. Interjöörides oli veel hiljuti säilinud peegelvõlvlagesid, vanu tahveluksi ja mõned vahvad vanaaegsed metallkestaga ahjud, aga sel ajal kui maja pikalt tühjana seisis, jõudsid need kahjuks hävida. Viimane omanik jättis nimelt hoone hooletusse ja see on praeguseks jõudnud väga halba seisundisse, hoovipoolne tiib on hoopis kokku langenud. Uuel omanikul on plaan see ajalooline maja Nõmme südames siiski korda teha ja uuesti eluruumidena kasutusele võtta, ehitades muu hulgas valmis ka varem tühjana seisnud pööningu. See suurte põlispuude all seisev
lihtne hoone on ju omal moel romantiline, meenutades oma arhailisuses kaugete aegade peamiselt ühekorruselistest puumajadest koosnenud Nõmme alevit.

Artiklisari ilmub kord kuus koostöös kultuuriväärtuste ametiga.

lauantai 19. marraskuuta 2011

Milline oli Nõmme keskus 90 aastat tagasi?


www.nommesonumid.blogspot.com 10.01.2011

Autor: Leho Lõhmus

Nõmme keskus 1921. aastal. (Foto: Leho Lõhmuse erakogu)

Kui palju on säilinud vana ja kui palju on nende aastate jooksul juurde ehitatud uut? Et saada vastus nendele küsimustele vaatame Lennukooli poolt tehtud aerofotot 1921. aasta kevadtalvest. Üle Nõmme lendas koos Lennukooli lendur-instruktori ja kursandiga ajaloolane Leho Lõhmus.

1. Nõmme raudtee ülesõit. Täitsa olemas ja endises kohas. Kadunud on vaid raudteevahi maja 1870. aastast, mis ülemöödunud aastani oli Nõmme vanim puumaja.
2. Oit & Mäe lauavabrik Õie ja Raudtee (vabandust, enne 1922 siiski Siini) tänava nurgal. Kadunud juba 1960. aastatest. Praegu selle asemel elumajad.
3. Restoran Lucullus, hilisem Talveaed Siini tänaval. Restorani pole enam 1940. aastast, maja aga alles ja kohaldatud elamiseks aadressiga Raudtee 11.
4. Põld? Nii tõesti oli, sellest sai nime ka siit alguse saav Põllu tänav. Tänaseks muidugi elamuid täis ehitatud.
5. Apteek omanimelisel st Apteegi tänaval nr 4. Apteek töötab siin tänagi, aadress vaid Mai 4.
6. Elumaja Apteegi 2 . Täitsa olemas ja säilinud endisel kujul, nüüd muidugi Mai 2.
7. Nõmme jaamahoone pika katusealusega ühel ja jaama restoran teisel pool. Jaam ehitati ümber 1930. aastal, restoran põles maha 1966. aastal. Pikk katusealune taastati endisel kujul aga 1999. aastal. Jaama ees seisab aururong – seda pilti nägi Nõmmel viimati vast 1970. aastatel.
8. Jälle põld? Ei, see oli Nõmme aiand, nüüdseks samuti täis ehitatud.
9. Nõmme alevivalitsuse hoone Pärnu maantee ääres. Pole enam alevit ja hoonegi hävis 2006. aastal tulekahjus.
10. Nõmme postkontor – Glehni „torniga maja” Vaksali tänaval. Täiesti alles, nüüd vaid kasutusel elumajana ja aadress Jaama 14.
11. Nõmme elektrijaam Raudtee tänaval. Hoone alles, aga elektrit ei toodeta siin juba 1922. aastast.
12. Nõmme pritsimaja. Selle koha peal nüüd uus, 1935. aastal ehitatud pritsimaja.
13. Nõmme Alevi algkool, endine Glehni vorstivabrik. Nüüd ümber ehitatud ja seal asub Nõmme Muusikakool.
14. Nõmme turuplats. Pole veel praegust Nõmme kultuurikeskuse hoonet (valmis 1924) ega turuhoonet (valmis 1930). Vaid Nõmme kõrts (praegu sellel kohal kaubanduskeskus ja Nõmme pubi) ja restoran selle vastas (hävis tulekahjus 1924, 1933 ehitati siia kinohoone kus kino tänaseks pole). Tollest ajast jäänud vaid väike torniga elumaja Vana-Pärnu maantee otsas.
15. Siit läks Liiva-Vääna kitsarööpaline raudtee – nüüd kergliiklustee. Nõmme suusasilda veel pole, õigemini polekski teda kuskilt üle ehitada, sest Mustamäe nõlv murti läbi alles 1933. aastaks.
16. Pärnu maantee – hoonestus mõlemal pool veel suhteliselt hõre.

Unustatud majad: Tallinna puitarhitektuuri uhkeim pärl


www.nommesonumid.blogspot.com 21.02.2011

Autor: Oliver Orro, Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitsespetsialist

Pärnu mnt 492 asuv juugendvilla on kogu Tallinna puitarhitektuuri kontekstis pretsedenditult uhke muinasjutumaja. (Foto: Tauno Pääslane)

I maailmasõja eelõhtul hakati tsaarivõimude otsuse kohaselt Tallinna ja Tallinna ümbrusesse rajama võimsat kindlusehitiste süsteemi, mida nimetati Peeter Suure merekindluseks. Mitmeid merekindluse objekte on ka Nõmmel ja neid on ehk edaspidi võimalus lähemalt tutvustada. Kuid merekindlus on mõjutanud Nõmme arengut ka muul kombel. Nimelt soovisid paljud merekindluse rajamisega seoses Peterburist või mujalt Venemaalt Tallinna saabunud ametnikud, insenerid ja ohvitserid endale suvilakrunti saada. Nii planeeriti Pääsküla kanti uus suvitusasula, mida hakati kutsuma Peetri aedlinnaks. Seeläbi ongi tekkinud praeguse Pääsküla Kadaka puiestee äärde jääva osa suhteliselt regulaarne tänavatevõrk ja sellele alale iseloomulik suurte kinnistutega linnastruktuur. Ka Pääsküla raudteejaam loodi suurelt jaolt just tulevase aedlinna suvitajate jaoks.

Enamasti jõuti siin küll vaid krunte välja mõõta. Suur osa kavandatud suvilaid jäi I maailmasõja tõttu ehitamata ja hooned valmisid alles 1920.–30. aastatel, nüüd aga enamasti mitte enam suvemajadena, vaid juba aastaringseks elamiseks.

Mõned majad siiski rajati juba tsaariajal, nende hulgas ka algselt ohvitseride klubina ja Peetri aedlinna rajamist kureerinud ülevaataja elamuna kasutatud torniga juugendvilla, praeguse aadressiga Pärnu mnt 492. See, kogu Tallinna puitarhitektuuri kontekstis pretsedenditult uhke muinasjutumaja on teadaolevalt ehitatud 1913 Narva-Jõesuus ning Tallinna üle toodud 1915.

Erilist tähelepanu väärivad peened puitpitsdetailid ning tänavapoolsel viiluväljal end uljalt sirutavad stiliseeritud lohed või greifid.

Nõukogude ajal mitmeks väikeseks korteriks jagatud villa oli kaua väga hooletusse jäetud, viimasel ajal on elanikud aga Tallinna kultuuriväärtuste ameti abiga hakanud seda vähehaaval korrastama, esmase avariitööna on jupphaaval vahetatud keeruka kujuga katuse plekk-katet. Majas on mõnes korteris säilinud ka ilusaid interjööridetaile.

Hiiumaa kroonijuveel lüüakse läikima



www.hiiunadal.saartehaal.ee 17.11.2011

Autor: Urmas Lauri

AJALOOKIHID: Hiiumaa ametikooli direktor Ülo Kikas näitab, et aknalaual on paljastatud kõik värvikihid esimesest alates. URMAS LAURI

Eesti suurim ja paremini säilinud barokne mõisahoone Suuremõisas saab järgmiseks sügiseks uue katuse ja küttesüsteemi ning seejärel saab alustada tubade restaureerimisega.

Mullu oma 250. aastapäeva tähistanud Suuremõisa loss on praegu üks suur ehitustanner. Hiiumaa muinsuskaitseinspektor Dan Lukas täpsustab, et tegemist pole siiski ehitamise, vaid hoopis restaureerimisega. Ning temaga tuleb nõus olla, sest ehitamine ja restaureerimine on kaks täiesti erinevat asja.

Aasta pärast uues kuues

Hiiumaa ametikooli direktor Ülo Kikas selgitas, et praegu restaureeritakse mõisahoone katust, vahetatakse kivid, aluslaudis, roovitus, asendatakse sarikate pehkinud kohad. Vahetatud on ka soojatorustik. Mõisahoone soojapidavuse parandamiseks saadi 934 000 eurot saastekvootide müügist ning peatöövõtjad on Ehitus5ECO OÜ ja Silindia OÜ.

Restauraatoritega on Dan Lukas rahul. "Niisuguste objektide puhul ei saa kunagi olla sada protsenti rahul, alati saab paremini. Ka parimad restauraatorid nendivad pärast töö lõppu, et oleks veel paremini saanud."


Ametikoolis õpetatakse ka restaureerimist ning nii mõnigi selle eriala õpilane on restauraatorite käe all praktikat saanud. "Põhiline on see, et nad saavad olla keskkonnas, mis on nende õppeprotsessi ja maailmavaadet kujundav," arutles direktor Kikas.

Ülo Kikase sõnul peavad restaureerimistööd valmis olema augusti keskpaigaks. Kui kütteperiood on läbi, saab hakata 50 aastat tagasi ehitatud küttesüsteemi vahetama.

Kuigi mõisahoonele tahetakse anda võimalikult tõetruu väljanägemine ja interjöör, pole muinsuskaitsjad moodsa küttesüsteemi vastu. "Kui me seda ei lubaks, siis ei saa me kindlad olla, et see hoone meil säilib," rääkis Dan Lukas kompromissist, mida muinsuskaitse peab hoone säilitamiseks tegema. Lukase sõnul saab loss üsna silmatorkamatud radiaatorid, vaid väärikamatesse ruumidesse paigaldatakse jalgadel malmradiaatorid.

Päevavalgele tuli esimene tapeet


Mõisahoone igast ruumist võib avastada omapäraseid taieseid. Tegelikult on need kunstiteosed avalikuks tulnud sondeerimise käigus. "Seal on tehtud siseviimistluste uuringud kõikidel seintel, liistudel, ustel-akendel, lagedel, karniisidel, põrandatel," selgitas Dan Lukas. Sondaaži tegi muinsuskaitse vastutava spetsialisti, Tartu kõrgema kunstikooli maali- ja maalingute restaureerimise õppejõu Heli Tuksami juhitud töörühm. Varem on Suuremõisa ajaloolisi kihistusi põgusalt uurinud vaid Teddy Böckler läinud sajandi 60. aastate lõpus.

Kiht kihilt on sondaažil näha kõikide ajastute kihistused päris esimeseni välja. Sondeerimise põhjal koostatatakse hoone sisekujunduse eritingimused. "Et me saaksime ajaloolise ülevaate, millised kihid meil peidus on, millisel ajal mis moes on olnud, kust on meistrid tellitud," rääkis Lukas. Enne uue sisekujunduse tegemist on muinsuskaitsjail seega selge pilt, mis hoones säilinud on, ning seejärel saab hakata mõtlema, kuidas ja mida säilitada.

"Minu jaoks oli huvitavaim, kui palju on säilinud laemaalinguid," ütles Lukas ja lisas, et praegu on Suuremõisa lossi interjöörist säilinud vaid viis fotot eelmisest aastasajast ning neil on laemaalinguid näha. "Praegusel juhul me neid enam eriti ei leidnud, nõukogude ajal on ilmselt maha kraabitud," nentis Dan Lukas, lisades, et ülemise korruse suures saalis on laemaalingu fraktuur siiski aimatav.

Põnevaks leiuks võib pidada ka mõisahoone ehitusaegse tapeedi fragmentide leidmist. "Barokne tapeet, spetsialisti väitel 18. sajandi lõpust," selgitas Lukas.

Dan Lukase sõnul on Suuremõisa lossi eluruumide aknad säilinud peaaegu sajaprotsendiliselt. "Isegi valatud aknaklaase on," ütles Lukas. Kunagiste eluruumide osas on säilinud ka sisemised ehk talveaknad. "Selle üle oleme väga rõõmsad," lausus Lukas.

Ametikoolil on väärikas ajalugu

Hiiumaa ametikoolis on tänavu 240 õpilast. "Kõigi aegade kõige suurem number," on direktor rahul, sest see annab kindlust, et kool jätkab. Kutseõppeasutuste õpikeskkonna kaasajastamise meetmest sai ametikool raha õpilaskodu kaasajastamiseks. "Me saame 934 000 euro eest täiesti uuendatud hoone koos sisustusega," selgitas direktor.

Kutsehariduse andmise traditsioon on Hiiumaal pikk. Eesti esimene põllumajandusega seotud kutseõppeasutus asutati just nimelt Suuremõisas. Kalevivabriku käivitamise eel mõeldi sellele, kuidas ja kust saada toorainet. 1824. aastal asutatigi pooleteiseaastase õppeajaga lamburite kool. Ning kui Suuremõisa lossis 1829. aastal kalevit kuduma hakati, oli vill omast käest võtta.

Tallinna maantee 12 ehk Kentuki Lõvi pubi



www.parnupostimees.ee 11.11.2011

Olaf Esna, bibliofiil

Praegu Kentuki Lõvi pubina tuntud maja oli Eesti Vabariigi ajal ehe polüfunktsionaalsuse näide, selle katuse all tegutsesid sõbralikult erinevad ettevõtted.

Foto: Urmas Luik

Praegu Kentuki Lõvi pubina tuntud maja oli Eesti Vabariigi ajal ehe polüfunktsionaalsuse näide, selle katuse all tegutsesid sõbralikult erinevad ettevõtted.

Foto: Olaf Esna erakogu

Veel lähiminevikus oli Pärnus Tallinna maanteel üks punastest tellistest matsakas ja maotu hoone, mille esimene omanik arhitektile ilmselt eriti suuri nõudmisi ei esitanud.

Alles nüüd, pärast erakätesse minekut sai maja teise korruse ja varasemast huvitavama välisilme. Tänavu suvel avati hoones Kentuki Lõvi nime kandev pubi.

Esimesi kivimaju Ülejõel


Maja täpset ehitusaastat pole õnnestunud tuvastada. Igatahes juba 1886. aastal kauples Normanni majas (krunt number 234) Jacob Ottenson põllumajandussaadustega (Landesprodukten und Materialwaren). Võimalik, et kauplemine selles majas algas mõni aasta varem, sest kõik Pärnu firmade loetelud pole säilinud, kuid 1881 seda krunti veel ei mainita.

Maja Tallinna maantee ääres on üks esimesi tellistest ehitatud hooneid Laadaplatsi koolimaja järel, mis esimesed õpilased võttis vastu 1876. aastal.

1889. aastal kauples majas Jaan Martens ja Ottenson oli kolinud samal tänaval majja number 21.

Selleks ajaks oli jõutud Ülejõe majadele numbrid panna. Pärnu firmade nimekirja järgi kauples Martens toidukaubaga 1903. aastani. Edasi asus hoones monopolikauplus. See mõiste vajab ilmselt lahtiseletamist.

Normanni maja

1894. aastast hakati Venemaal aktsiisisüsteemi järk-järgult asendama monopolisüsteemiga. Balti kubermangud viidi uuele süsteemile 1. juulil 1900. Kõrtsid kaotasid mõisnikele tuluallikana tähtsuse. Viinaga hakkas kauplema riik ise ja seetõttu paljud kõrtsid suleti, osa võttis üle monopol ja mõni allesjäänu hakkas tegelema põhiliselt õllemüügiga. Sellest ajast pärineb meie leksikas sõna “riigiviin”.

Viinaga kaubeldi majas Esimese maailmasõja alguseni, kui kehtestati kuiv seadus. Nii suures majas eksisteeris monopoli kõrval ilmselt teisigi kauplusi või töökodasid, mida pole reklaamitud.

A. Richteri Balti aadressraamatu (1909) andmeil oli Jänesselja 12 omanik kaupmees ja vabrikant, linnavolikogu liige Carl Woldemar Norrmann. Talle kuulusid Riia maanteel veel majad 13 ja 21. J. Ploompuu kalendri järgi (1924) oli Norrmanni omandiks märgitud koguni majad 19, 21, 23, 25 ja 27. Läinud sajandi 30ndail kaubamaja pankrotistus ja osa kinnistuid langes panga omandusse.

Sama Ploompuu kalendri põhjal oli Jänesselja 12 ametlik omanik Hans Norrmann, seda kuni Hitleri kutsel Eestist lahkumiseni. Nüüd sai maja omanikuks Pärnu linn.

Restoran Lootus

Eesti Vabariigi ajal (1924) Jänesselja 12 viinaga ei kaubeldud, küll olid ruumid saanud J. Nuudi puutööstus, E. Siibergi väikekauplus ning F. Smirnovi tee- ja söögimaja (kunagise monopoli ruumes).

1926 oli Smirnov teemaja asemel samades ruumides avanud riide-, naha- ja saapakaupluse, kus alati oli saadaval võistlemata madalamate hindadega suur valik häid talla-, pinsoli- ning pealisnahku, meeste-, naiste-, laste- ja veesaapaid, kalosse ja kõiksugu riidekaupa.

1930. aastal olid majas juba uued asukad: Abram Haitovi plekksepatöökoda, S. Kuschneri mütsikauplus ja töökoda, kus valmistati igasuguseid vormimütsegi. Veel oli hoones pinna saanud Pärnu lihunikkude selts ja tema alkoholiga einelaud.

Pärnu lihunikkude selts asutati 1921. aastal. Kümme aastat hiljem täiendati seltsi põhikirja ja võeti nimeks Pärnu lihunike selts Lootus. Selle elukutsega on seltsi nime väga veidravõitu seostada. Mis lootust on loomal lihuniku käes?

Nüüd sai einelauast Ülejõe suurimate ruumidega restoran Lootus, kus igal ajal oli rikkalik lett värskete söökide, jookide ja muusikaga. Jõukas selts ehitas omale seltsimaja Rääma (Tööstuse) 26, kus nõukogude ajal tegutses Pärnu linakombinaadi ametiühingu klubi.

Saksa okupatsiooni ajal töötas majas puutööstusartell, mille järglane oli nõukogude perioodil linna tööstuskombinaadi mööblitööstus.

Edasi läks hoone teeninduskombinaat Säde kätte ja ruumid leidis siin tsehh number 4, millele allusid kiviraie, akende klaasimine ning algul ehitusteeninduse osakondki. Teenindustootmisvalitsuse ajal jäi sinna kiviraie. Taastatud vabariigi ajal lõigati seal ikka veel klaasi, kuid samas tegutses ka Pärnu kunstnike ja käsitööliste gild.

Kuuldavasti oli Kentuki Lõvi suvel kuum koht. Kardan ainult, et osale noortele tuleb seda nime lahti seletada, sest sellist igavat raamatut ei hakka keegi lugema. Pealegi on selles kummalised tegelased ja kombed. Kaubamajakasse tšillima või hängima minemise asemel kutsus Arno Teelet kabeliaeda jalutama. Täitsa kreisi!

perjantai 18. marraskuuta 2011

Ölandi saare lähedalt leiti 17. sajandi sõjalaeva vrakk


www.elu24.ee 16.11.2011

Claus Møinicheni maal Ölandi lahingust

Foto: wikipedia.org

Allveearheoloogid leidsid Ölandi saare lähedalt 17. sajandil uppunud sõjalaeva vraki.
Arheoloogide sõnul uppus Svärdeti nime kandnud laev 1. juunil 1676. aastal, edastab Aftonbladet.

Svärdet läks põhja Hollandi, Taani ja Norra ühislaevastiku ja Rootsi laevastiku vahel toimunud Ölandi merelahingus. Samas lahingus uppus veel teine Rootsi laev Kronan. Selle vrakk leiti juba varem.

Lahingus osalenute kirjelduse kohaselt sai Svärdet tabamuse, mille tõttu laeva ahter plahvatas.

Kunagine 600 liikmelise meeskonna ja 86 suurtükiga alus on 70 meetri sügavusel.

Laeva leidis sukeldumisfirma Deep Sea Productions.

Projektis osalenud Malcolm Dixeliuse sõnul on laeva vöör ning osa suurtükke hästi säilinud, kuid laeva ahtriosa on puudu.

Dixelius ei paljastanud vraki täpset asukohta, kuid selgitas, et see asub Rootsi ja rahvusvaheliste vete piiril.

Asukoha täpne kindlaksmääramine otsustab, kellele see alus kuulub.

Ölandi lahing oli merelahing, mis toimus 1676. aastal Rootsi laevastiku ning Taani, Norra ja Hollandi ühislaevastiku vahel Ölandi saare idaranniku lähedal.

See lahing oli osa Skåne sõjast (1675–1679), milles erinevad pooled võitlesid ülemvõimu eest Läänemere lõunaosas.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Mees, kes leidis seitse linnusekohta


www.tartupostimees.ee 18.11.2011

Jüri Saar, reporter

Andres Vindi näitab Kursi kihelkonna Kunila külast Palu talu maalt leitud keskmisest kiviajast pärinevat kivikirvest.

Foto: Margus Ansu

Andres Vindi vaist on aidanud arheoloogiateadusele avastada seitse unustusehõlma vajunud linnamäge. End arheoloogide sõbraks nimetava mehe muude avastuste nimekiri on aga palju pikem.

Mõni aeg tagasi ühest viimasest Vindi avastatud linnamäest rääkides ütles arheoloogiadoktor Heiki Valk, et Andres Vindi on küll see mees, kelle tegemised vääriksid lehelugu.

Ilmselt oleks Vindi loole vääriliseks alguseks meenutus sellest, kuidas Otepää kandi poisid ühelt vanalt külakalmelt Rootsi kuldmõõka otsisid, kuidas Heiki Valk sellele Vindi vanemate maadel asuvale keskaegsele kalmele kaevama jõudis ja Vindi esimesel kaevamiste suvel augu serval uudistamas käis.

Järgmisel suvel istus ta juba ise, kühvel peos, augu põhjas. Ja nii ka järgmised suved. Ühel hetkel oli ta juba ülikooli palgalehel ning ajaloo ja arheoloogia instituudi tehnikuna töötab ta seal siiani.

Jahimehe hasart

«Päevad on juba lühikesed, enam väljas suurt midagi teha ei saa,» poetas Vindi vestluse alguses. Siis lisas kavala muigega, et ega sellel aastal olegi ta õnneks ühtki uut linnamäge avastanud. Õnneks seepärast, et siis tuleks ka see ühe poolelioleva linnuste vanuse määramise uurimistöö tarbeks läbi uurida – tööd tuleks juurde.

Seitse avastatud linnamäge on ikkagi väga uhke tulemus.

Esimeseni neist aitas Jaan Jungi sada aastat varem üles kirjutatud teade, linnamäe leidis Vindi 1997. aastal Karula kandis Rebase talu maadel.

Seni viimase linnamäe aitas Vindi kontosse lisada üks arheoloogia õppetooli tulnud vana mees, kes muretses, et kui teda enam pole, kaobki teadmine sellest linnamäest ajalukku. Seda mäge Otepää ja Sangaste vahel oli juba mitukümmend aastat tagasi ja tulutult otsimas käidud. Nüüd oli vihjest kasu.

Kaardid näitasid sellel kohal lagedat ala.

Vindi on linnamägede kohta abistavaid vihjeid saanud mitmel viisil. Toetunud kodu-uurijate oletustele, mis alati ei ole vett pidanud. Uurinud nüüdisaegseid ja vanu kaarte, otsinud sealt looduslikult sobivaid kohti, vihjavaid pinnavorme ja kohanimesid.

Kuigi linnust pole ammugi, kannavad nimed Linnamägi, Liinamägi või Kantsimägi mälestust sellest rahva suus edasi, aga kõigi puhul nimi ei aita. Sel suvel käis Vindi Võrumaal paari Liinamäe-nimelist mäge kontrollimas, aga ei midagi. «Lõuna-Eestis on paljud külad tühjad ega ole kellegi käest küsida,» nentis Vindi.

Otsimise teeb keerukamaks see, et linnamägedest ja linnusekohtadest vanimad pärinevad 6. sajandist, viimased olid linnusena kasutusel 13. sajandil. Mõnd tarvitati väga lühikest aega, nii et kultuurkihti on kasinalt. Mõnel pole kaitserajatistest enam jälgegi. Aga mõnel jälle on kaitsevallid täiesti olemas, looduses leitavad ja isegi kaardilt oletatavad.

Vahepealne aeg on ka teinud oma. Mõni linnamägi on suurde võssa kasvanud, teine on jälle põlluharimiseks sobilik. Nõnda, et kui kaitsevallid olidki, on need tasandunud. Karulas oli linnamägi nagu iga teine Lõuna-Eesti kuppel. Kahel puhul on Vindi oletatava linnamäe asemel leidnud hoopis karjääri – jääbki teadmata, mis seal kunagi oli.

Haanjamaal Kaloga linnamäge otsides selgus aga, et kaardile kantud Linnamäel pole linnusest jälgegi, küll on linnuse jäljed kõrval oleval Jaanimäel.

Moodne tehnika ja aerofotod on küll abiks, ent Vindi kogemuste hulka mahub ka pika ninaga jäämine tänu maa-ameti 3D-mudeli kujutisele. Pilt näitas ideaalset linnamäge, vallid ümber. Kohapeal selgus – ei midagi, puud lõid illusiooni.

Vindi ütles, et linnamägede otsimine algas juhuslikult ja tööpäev ei näe ka nii välja, et hommikul läheb sihikindlalt uut linnamäge otsima. Pigem jääb mõni vihje vahel silma alla. «Tulemuseni jõudmine on üsna vaevanõudev,» kinnitas Vindi. Aga otsimine kütab ka hasarti.

«See on küll natuke nagu jahimehe värk. Külma higi toob laubale. Kui linnamägi tuleb siis ...» jättis Vindi lause lõpetamata. «Kui pusle on laua taga kokku saadud, eks ikka ootan võimalust kontrollima minna. Kõige hullem on, kui leian midagi talvel. Siis tuleb kevadeni oodata.»

Vindi kontos pole üksnes taasavastatud linnamäed, on ka hulganisti vanu kalmeid ja külakohti.
Näiteks kuulub temale Ruhnul viikingiaegse asulakoha leidmise au. Niisamuti leidis just Vindi Pulli asulakoha lähistelt, vähem kui kilomeetri kauguselt Aluste kiviaegse asulakoha.

Asulakohtadest rääkides lausus Vindi, et Liivi sõda ja Põhjasõda tegid paljude põliste Eesti küladega puhta töö. Muinasajast algav kultuurkiht saab nende sõdade ajaga ümber. Tühjaks jäänud külakohta enam keegi oma taret püsti ei pannud.

Teise ala mees

Kõige selle juures on tähelepanuväärne, et Vindi pole ülikoolis ei ajalugu ega arheoloogiat õppinud. Diplomi poolest on ta hoopis automaatikalukksepp ja ametikooli lõpetamise järel ootas teda suunamine konservitehasesse. Vahele tuli ajateenistus ja riigikorra muutus, siis selgus, et konservitehas saab ka temata hakkama. Arheoloogiapisik oli tugev ning tõi Vindi ülikooli palgale.

Praegu kuulub tema ülesannete hulka muude tööde seas kaevamistelt leitud metallesemete konserveerimine, et näiteks maapõuest välja võetud raudesemed laiali ei pudeneks. «Tekivad soolad, need ajavad raua laiali,» selgitas Vindi.

Peale selle on tema töö muude kaevamiste leidude puhastamine ja süstematiseerimine. Talvine töö ja seda tööd jätkub lõputult.

Esimese muistise leidis Vindi 1987. aastal. «Aga siis ma ei saanud aru, miks need potikillud põllu peal on,» rääkis Vindi.

Hiljem on kõik tulnud kogemuste kaudu, asulakohtade otsimine ja muu. «Mind ei ole keegi ninapidi juurde viinud, et siin on ja selline see on. Tuli ise juurde õppida, mõnes kohas olen käinud hiljem üle vaatamas, kus alguses aru ei saanud,» rääkis Vindi. «Kiviaega ei osanud ma alguses üldse vaadata ega otsida. Ma ei teadnud, milline see pinnases välja näeb.»

Nüüd ta teab, et näeb välja võrdlemisi minimalistlik. Võib olla keraamikakilde, sütt ja võhikule lihtsalt killustikupudi meenutavaid tulekivikilde.

Ülikoolistuudiumit pole Vindi senini läbi teinud ja ütleb selle kohta, et ei teagi, miks – pole juhtunud. «Kõiki asju ma nii hästi ei oska, nagu päris arheoloogid. Näiteks teadusartiklite kirjutamine,» ütles ta. «Kui ikka ei ole kirjutamise soont, pole midagi parata. Eks ole ka arheoloogia praktilise poole peale inimesi vaja. Ma olen selline arheoloogide sõber.»

CV

• Sündinud 22. oktoobril 1971 Tartus.

• Õppinud Tartu 11. 8-klassilises koolis ja Tartu 44. kutsekeskkoolis automaatikalukksepaks, kus sai diplomi 1990. aastal.

• 1993. aastast Tartu Ülikoolis laborant, hiljem tehnik.

• Abikaasa Maarja on lasteaiaõpetaja, poeg käib koolis, tütar lasteaias.

Andres Vindi avastatud seitse linnamäge

• Jaan Jungi vihje põhjal avastatud Karula Rebase linnamägi 1997. aastal oli esimene. Jung oli sada aastat varem kirja pannud, et Rebase talu maa peal on mägi, kahe jala sügavuselt tuleb välja söepuru. Selgus, et linnamägi oli märgitud ka vanadele kaartidele.

• Kaloga Haanja vallas oli teine. Vindi kontrollis toponüümi, kuid nimed olid läinud vahetusse. Ühe mäe nimi oli Jaanimägi, teise nimi Linnamägi. Linnamäel polnud linnusest jälgegi, Jaanimäel küll. Ilmselt olid kaardil nimed vahetusse läinud.

• Truuta Otepää looduspargi alal juhatas kätte eestiaegne teade kirjandusmuuseumis. Pakuti välja kahte kohta, üks oli õige. Mäe all oli ilus järv. Alguses ei leitud midagi, teisel aastal, nagu auk kaevati, tuli keraamikat.

• Vareste linnamägi Põlvamaal Võhandu jõe kaldal. Olid säilinud kaitserajatised, kultuurkiht osutus väljakaevamistel kasinaks.

• Vea linnamägi Kodavere kihelkonnas. «Vaatasin lihtsalt, et äge koht jõekäärus ja kõrge mägi. Vall oli. Kõik tihedas võsas. Saime 50–55 sentimeetri sügavuselt söekihi.»

• Kõivuküla Roiu lähedal. Koha juhatas kätte kodu-uurija teade 1970. aastatest.

• Märdi Sangaste ja Otepää vahel. 1978. aastal oli Silvia Laul käinud otsimas, kuid tulemuseta. Ent ühel päeval tuli arheoloogia õppetooli üks vana mees, et tema teab, kus mägi on, aga muretses, et tema on nii vana ja läheb varsti ära ja siis jääbki teadmata. Kaardid näitasid sellel kohal lagedat ala.

Poolast leiti Napoleoni sõdurite säilmed


www.postimees.ee 18.11.2011

Kirde-Poolast leiti Prantsuse keisriarmee sõdurite säilmed.

Foto: Margus Ansu

Tee-ehituse käigus leidsid arheoloogid Kirde-Poolast Olecko lähedalt säilmed, mis nende sõnul kuuluvad Prantsusmaa keisri Napoleon Bonaparte´i armee sõduritele.

«Mitme sinna maetud mehe luude analüüsid näitavad muutusi, mis on iseloomulikud inimestele, kes sõitsid suure osa oma elust ratsa,» selgitas arheoloog Hubert Augustyniak Poola raadio kodulehe vahendusel.

Väljakaevamiste käigus on matmispaigast leitud umbes 350 inimese säilmed, kellest hinnanguliselt pooled on lapsed. Lisaks on välja tulnud ka 1710-1842 vermitud münte, kalliskive ja raudrist.

Prantsusmaa keiser Napoleon liikus oma väega läbi Poola teel Venemaale ja sealt taganedes.

Toimetas Jürgen Tamme

sunnuntai 13. marraskuuta 2011

Ringi tänav toidab uitaja ajaloohuvi ja ilumeelt



Lookleva kaarena kulgev Ringi tänav järgib hobuteid ja radu, mida kasutati juba ammustel aegadel liiklemiseks väljaspool linnakindlustusi.



Esimesed uued ilusad majad ehitati Ringi tänava äärde 19. sajandi teisel poolel.




Ringi tänava kõige edevam villa, mis kerkis siia 1927. aastal, pürib detailide rohkuselt lossi seisusse.

www.parnupostimees.ee 13.11.2011

Tõnu Kann, reporter
Ants Liigus, fotod

Pärnu vanalinna ümbritsev Ringi tänav on küllap Pärnu kõige ebaloomulikum ja liiklejaid eksitavam linnatanum: algab see linnasüdames bussijaama juures, kulgeb pika lookleva kaarena ümber vanalinna, et jõuda lõpuks ei kuhugi.

Sellel on ajalooline seletus: Ringi tänav hakkas kujunema 19. sajandi teisel poolel vastavalt sellele, kuidas Pärnut ümbritsenud muldkindlustusi tasandama hakati.

“Vanade plaanide järgi otsustades järgib tänav teid ja radu, mida kasutati juba ammustel aegadel liiklemiseks väljaspool linna ja linnakindlustusi,” kirjutas Pärnu muuseumi teadustöötaja, praegu pensionil Aster Muinaste 1981. aasta Pärnu lehes.

Põhjus, miks Ringi tänav suubub lõpuks otsapidi Pärnu jõkke, peitub samuti ajaloos. Nimelt ühinesid ümber linnakindlustuste kulgevad teed ja rajad Loosi all (jahtklubi ümbrus) Tallinna väravast väljuva hobuteega, mis viis jõe äärde, kust vanal ajal liikus üle jõe Vana-Pärnusse kaubapraam. Vana-Pärnust sai reisida maanteed pidi Tallinna poole (sellest linnaväravale kinnitunud nimigi).

Praeguse Kesklinna silla kohal siis ülepääsu polnud ja Jänesselja teed (nüüd Tallinna maantee) põhja suunas Pärnust ei reisitud.

Tänapäevase Ringi tänava lõppu jääb selle vanim osa ja asustus.

Muinaste kirjutas kolme aastakümne eest Ringi tänava jõeäärse lõigu kohta järgmist:

“Veel praegugi leidub Ringi tänava lõpuosas ja sadama, Lootsi ning Kapteni tänava ümbruses aedade keskel väikesi vanu puumaju. Samasse rajooni olid endale varunud suured aia- ja heinamaakrundid justiitsbürgermeister Goldmann ning teised linna tähtsamad ja jõukamad kodanikupered, nagu Spechtid, Conzed, Schmidtid. Omapära lisasid laevaehitusplatsid, laod, heeringate jm kauba praakimiskohad. Ülesõidukohal oli vanasti kõrts.”

Muinaste kirjeldusele tuleb lisada, et veel 19. sajandi keskpaigani oli praegune ranna rajoon hõredalt hoonestatud ala.

perjantai 11. marraskuuta 2011

VIDEO: Viljandi lossimägedes käib aastakümnete suurim rekonstrueerimine

Klikka pealkirjal,et vaadata videoklippi.

Viljandi lossimägedes käib suur rekonstrueerimine, mis on kompromiss muinsus- ja keskkonnakaitsjate ning Viljandi linnavalitsuse vahel.

Liibüast leiti iidsed kõrbelossid


http://teadus.err.ee/artikkel?id=5681&cat=1 11.11.2011

Toimetas Laur Kanger

Arheoloogid leidsid Liibüa kõrbest iidse tsivilisatsiooni kindluselaadsete rajatiste varemed. Tegemist on tõenäoliselt garamandide hõimude maadega, mille lähem uurimine võib piirkonna ajaloo ümber kirjutada, teatab Leicesteri ülikooli arheoloogiaprofessor David Mattingly.



Gadaffi režiimi kukutamine võimaldab ajaloolastel senisest põhjalikumalt asuda uurima Liibüa islamieelset ajalugu. Satelliidipiltidelt ja õhust tehtud fotodelt avastati keset kõige eluvaenulikumat kõrbeosa sadakond kindlustustega talu, küla ja linna. Nende kunagiste asunduste vanus ulatub aastatesse 1-500.


Kindluselaadsete rajatiste mudatellistest seinad on tänase päevani kuni nelja meetri kõrgused. Samast on leitud ka kivikuhilatega tähistatud matmispaiku, põlluasemeid, kaeve ja väga keerukaid niisutussüsteeme.


Vähetuntud garamandid

Nende asunduste rajajateks peetakse garamandide hõime. Esimesed teated sellest tsivilisatsioonist pärinevad tuhande aasta tagant enne meie ajaarvamist. Kirjalikud allikad märgivad neid esimest korda 500 aastat hiljem.


Tegemist oli rahvaga, kelle elustiil ja kultuur oli palju kõrgemalt arenenud, kui senised ajalooallikad seda väidavad. Seda enam, et suurema osa allikatest on kirja pannud roomlased, kelle impeeriumi naabriteks garamandid olid. Seepärast on neid kirjeldatud ka valdavalt kui barbareid, kellest oli alailma ainult suurt tüli.


Hiljutised uuringud on aga kindlaks teinud, et garamandidel oli oma riigikorraldus koos kirja, kunsti ja tehnoloogiaga. Valdavalt oaasides farmeritena tegutsevad hõimud olid niisutussüsteemide rajamisel suurepärased insenerid. Ühtlasi olid nad esimesed, kes rajasid Sahara kõrbe läbivad kaubandussuhted.


Arvatavalt leidis nende ühiskond lõpu 1500 aasta eest. Põhjuseks võis olla nii kliimamuutus kui ka elutähtsate veevarude ammendumine.


Mattingly sõnul olid just garamandide linnad esimesed Liibüa aladel elanud põlisrahvaste asundused, seega Liibüa ajaloo seisukohalt väga olulised.

sunnuntai 6. marraskuuta 2011

Investigating 5,000-Year-Old Huts in Ukraine

Kuressaare hakkab digitaliseerima aastasadu vanu linnakaarte


www.saartehaal.ee 05.11.2011

Raul Vinni

Andmaks linnaruumi arengust paremat ülevaadet, on Kuressaare linnavalitsus alustanud vanade linnakaartide digitaliseerimist ja oma kodulehele ülespanekut.

Linnaarhitekt Hannes Koppeli (fotol) sõnul on see oma elukoha kohta info saamiseks abiks nii linnakodanikule kui ka linnaplaneerijatele. “Nende kaartide vaatamine on justkui Pompei varemetel jalutamine,” märkis Koppel.
Linnageodeet Veiko Viili sõnul on plaanis üles panna 7 kaarti ajavahemikust 1641 kuni 1980-ndad aastad. “Kahju, et pole suutnud leida linna plaani ajast, kui linnaõigused 1563 saadi,” märkis Viil.

Aastad, mille kohta on kaardid olemas, on Viili sõnul 1641 (linnus), 1681, 1786, 20. saj algus, 1920-ndad, 1935–1939 (täiendatud nõukogude ajal) ja 1980-ndad. Praegu on linna veebilehel üleval kaks erineva mõõtkavaga kaarti aastatest 1935–1939.

Linnageodeedi sõnul on kaartide arvutile “söödavaks” tegemisel mitu eesmärki: “Valdavalt annab see võimaluse teha eeltööd. Ehk kui kedagi nende kaartide osas midagi huvitab, siis saab ta nendega tutvuda ning kui sealt midagi kasutada tahetakse, siis me saadame plaani või väljavõtte soovitud kohast.”

Viili sõnul sobib selline lahendus inimestele, kel on paiga vastu huvi, kuid päris teadustööd selle nimel teha ei taha. Täpset kuupäeva, millal kõik kaardid tutvumiseks näha on, Veiko Viil öelda ei osanud. Seda seetõttu, et kaartidega tegeletakse linnavalitsuses n-ö igapäevaste tööülesannete kõrvalt.

Linnaarhitekt Hannes Koppel tõi ühe näite, kus on kaardist ka kasu olnud, oma majapidamise kohta. “Nimelt on Suur-Sadama krundil tänaseks korralikult songitud. Aastakümnetega on hoovipind muljetavaldavalt tõusnud. Esimese sammuna lasin krundilt ära viia ligi 50 m3 mulda, tänu millele hoovipind langes ca 20–30 cm. Osa hoovist on kaetud munakivikatendiga.

Hästi säilinud munakivipind vajab vaid harjaga puhastamist ja on täiesti käidav. Paljandusid ka 19. saj alguse kivimaja müürid. Kaardilt nähtub veelgi põnevat, mida pole veel otsida jõudnud. Nimelt on krundil näidatud kaevukoht, mis peaks tänu kaardi täpsusastmele üsna lihtsasti leitav olema,” rääkis Koppel.

Kõige vanemat kaevu ootab ees uuenduskuur


www.saartehaal.ee 05.11.2011

Aare Laine

KAEVU TAASTAMISEL TERENDAB EES SUUR TÖÖ: Projektijuht Inna Ligi näeb vaimusilmas vana kaevu endisaegsel kujul.

Foto: Egon Ligi

Muhumaal Igakülas vanade piltide pealt teada-tuntud kaevu otsimas käinud inimesed on pidanud pettuma. Kaevu enam ei ole.

Muhu Igaküla suurkaevu jäädvustas kuulsaks Johannes Pääsuke oma 1913. aastal tehtud fotol, mida saab näha Eesti Rahva Muuseumi fotoarhiivis allkirjaga “Kõige vanem kaev”.

Loodetavasti õnnestub turistidel mitmesaja-aastast külakaevu mõne aasta pärast taas täies hiilguses ka kohapeal näha, kuna Igaküla seltsing on otsustanud oma koduküla kuulsa kaevu taastada.

Ennistamistöö finantseerimiseks on seltsing esitanud kohaliku omaalgatuse programmile taotluse, kus toonitatakse, et Igaküla on olnud saare üks suuremaid külasid juba orduajal.

Veelgi enam, ajaloolaste arvates elasid inimesed Igakülas paikselt juba muinasajal. Küla keskel asuvat suurt vinnaga kaevu on kujutatud ka 1799. aastal trükitud kaardil.

Kaevu taastamise projektijuhi Inna Ligi sõnul on aga ajaloolasteski suurt huvi äratanud pärandkultuuriobjekti vanust raske määratleda.

Külas püsib pärimus, nagu oleksid selle teinud Rootsi sõdurid, kuna Muhu oli rootslaste valduses juba 1568. aastast. Faktiliselt hakkas Muhu saar Rootsile kuuluma Brömsebro rahuga 1645. aastast.

Rahva teada olnud see Muhu sügavaim “kao”, mis paistnud kaugele üle küla. Pärast Teist maailmasõda täideti kaev maapinnani kividega, kuna külapoisid olevat proovinud seal lõhkekehasid plahvatama panna. Dolomiidist raiutud kaevurakete koopia asub Igaküla kaevu nime all Eesti Vabaõhumuuseumis.

Muhu suurkaevust on mitmed pärimuslikud ülestähendused ka rahvafolklooris.

Dolomiitplokkidest salvetsed saavad endisaegse välimuse. Taastatakse kaevu puidust vinnasüsteem. Ennistustöödeks on seltsingul koostatud detailne plaan, kus loetletud isegi inimeste arv, palju ühe või teise töö tegemiseks vaja.

Põline Igaküla elanik (nänn ei soovinud oma nime avaldada) meenutas ennesõjaaegset aega, kui külainimesed sellest kaevust hobuvankrite või -regedega tõrdede viisi vett viisid.

“Inimesed ootasid siin järjekorras, millal tõrred vett täis tõmmati. Peredel läks palju vett tarvis. Suured pered olid, igaühes 8–10 last. Külas oli 52 majapidamist. Ma siin ligidal elan ja ootan küll, millal see kaev jälle korda saab,” rääkis nänn.

Igaküla seltsing näeb Muhu suurkaevu uut elu ennekõike piirkonna ainulaadse turismiobjektina. “See on ju kohaliku identiteediga kultuuripärand, osa avalikust ruumist,” rõhutas Inna Ligi.

perjantai 4. marraskuuta 2011

Esimene pilt Tallinnast sai 450 aastat vanaks


www.linnaleht.ee 28.10.2011

Tallinna linnamuuseum tähistab 450 aasta möödumist ühe muuseumi väärtuslikuma eksponaadi, Lambert Glandorfi maalitud Mustpeade epitaafi valmimisest.

Mustpeade epitaafmaalil on kujutatud Tallinna kaitsel langenud mustpeasid, taamal Liivi sõja aegne Tallinn ja episoodid lahingust. Hoolikalt otsides võib leida ka Võllamäel asunud võllapuu.
Repro

Tallinna maalija Lambert Glandorfi Kiek in de Kökis väljas oleval mälestusmaalil aastast 1561 on jäädvustatud Liivi sõja aegne Tallinna kaitseks peetud lahing, mida tuntakse Jeruusalemma mäe lahingu nime all. Linnamuuseumi kogusse kuuluva epitaafi muudab eriti väärtuslikuks see, et tegemist on vanima säilinud Tallinna vaatega. Maali vasakus servas paistab tükike omaaegset linna – tol ajal maailma kõrgeim, 159-meetrine Oleviste kirik ja osa linnamüürist.

Linnakaitsjate mälestuseks


Puidule maalitud epitaaf on loodud Tallinna Mustpeade vennaskonna (noorte vallaliste kaupmeeste gildi) kümne liikme mälestuseks, kes langesid 11. septembril 1560. aastal nn Jeruusalemma mäe taga peetud kaitselahingus. Lahingupaiga piirkonda püstitati hiljem kolm mälestusmärki, kõik pühendatud kuulsusrikkas lahingus langenutele. Praeguseni asub endisel kohal, nüüdsel Marta tänaval vaid üks, ligi kolmemeetrine paekivist rist, mis on Eesti ainus tänini säilinud Liivi sõja aegne mälestusmärk. Sellel kujutatud põlvitav raudrõivais mees on lahingus langenud mustpea, tuntud Tallinna kodanik suurkaupmees Blasius Hogreve.

Karmide aegade tunnismehed

Lahing kulges järgmiselt. Läänemaalt rüüsteretkelt saabunud venelaste vägi oli jõudnud Tallinna alla, kus neid 11. septembri varahommikul tabas mustpeade, relvastatud linnakodanike, sulaste ja kaubasellide ennetav rünnak. Selle käigus vabastati Läänemaal pulmas ja mujal vangistatud inimesed ja tuhatkond karilooma ning löödi tagasi linna ohustanud ülekaalukad väed. Kroonik Johannes Renneri sõnul tapeti 600 vaenlase sõjameest, ent seejärel saabus venelaste abivägi ja Tallinna kaitsjad pidid taganema. Vaenlase saagiks langes kaks suurtükki, hukkus 60 tallinlast, sealhulgas kolm aadlikku, üks raehärra ja kümme Mustpeade vennaskonna liiget.

Maali ajaloolised detailid


Maali esiplaanil näeme Kristuse ristipuu jalamil põlvitavaid sõjamehevarustuses langenud mustpeasid, krutsifiksi otstesse paigutatud tahvlitelt leiame ka nende nimed. Maali servas paistab tükike omaaegset linna, sealhulgas Oleviste kiriku torn ja lõik linnamüürist koos tornidega. Tagaplaanil avaneb vaade tõetruule lahingustseenile ja Tallinna hukkamispaigale – Võllamäele, mis asus praeguse Liivalaia ja Veerenni tänava piirkonnas. Maali põhjal võib oletada ka seda, kus lahinguväli asuda võis. Arvatakse, et lahing toimus tõenäoliselt praeguse Pärnu maantee viadukti ümbruses Tallinna kesklinnas.

Kalmar Ulm, Tallinna linnamuuseumi arendusjuht

Avastusretk Tallinna vähetuntud keskaegsesse eeslinna hakkab lõppema


www.linnaleht.ee 04.11.2011

Eesti kunstiakadeemia krundil avastati suvel toimunud väljakaevamistel hulk keskaegsete ja hilisemate hoonete müüre ning keraamikat, aga ka vanu mängu- ja kirjutusvahendeid.

15. sajandil ehitatud majast on säilinud mördita laotud paekivimüürid. Hilisematel sajanditel on selle peale mitu hoonet ehitatud.

Foto: Heiko Kruusi

Välja kaevatud hinnanguliselt 13.–14. sajandil toonase Härjapea jõe silla linnapoolse otsa juurde tekkinud eeslinna ala on esimene Tallinna keskaegse eeslinna ala, mida arheoloogid on saanud põhjalikumalt uurida.
Väljakaevamistel on leitud kümmekonna eri sajanditel püstitatud ehitise osi, nn arheoloogilisi sündmusi on enam kui 600, ütles kaevamise kohta Linnalehele selgitusi jaganud Tallinna ülikooli arheoloogiamagistrant Anneli Kalm. Arheoloogiline sündmus on näiteks müüriehitus, teine aga sellele hiljem lisatud pealeehitis. Kõige huvitavam leitud “suur asi” on 15. sajandist pärit arvatava elumaja müürid. Hoonest on säilinud paekivist mördita laotud seinad ja osa põrandatest. Otsaga jõe poole asunud majal oli pikkust 22 meetrit ja laiust seitsme meetri jagu. Selle peale on hiljem ehitatud veel mitu hoonet, vanim neist 17. sajandil.

Ka kanalisatsioonil on ajalugu

Peale hoonete on väljakaevamistel võimalik jälgida reovee- ja jäätmekorralduse arengut. Leitud on näiteks mitu kivi- või puitvoodriga jäätmeauku ning 19. sajandil rajatud massiivne paekivist kollektorkaevude ja -torude süsteem.
“Oletatavasti lammutati keskaegne hoone Liivi sõja ajal 16. sajandi lõpus,” märkis Anneli Kalm, kellele eeslinna väljakaevamine on toekas osa tema arheoloogiateooriat ja -metoodikat käsitlevas magistritöös. Ta näitas ka huvitavamaid esemelisi leide. “Leide on väga rikkalikult, kuid nende täpsem dateerimine ootab talviseid kabinetitöid. Keraamikat on väga palju, kokku enam kui 20 rasket kastitäit, mida täismehel paras tõsta. Aga kõige huvitavamad on arvatavalt keskaegne pisike luutäring, stilus ehk vahatahvlile kirjutamiseks kasutatud metallist kirjutuspulk, glasuuritud põrandaplaadid jne,” jutustas Kalm.
17. sajandist pärineva materjali hulgas on palju glasuuritud kolmjalgsete ahjupottide katkeid – jalgu, kandenäsasid jne.

Suurem töö on tehtud

Pärast kunstiakadeemia hoonete lammutamist alustas arheoloogiafirma Agu EMS OÜ uue hoone alla jääval alal suuremaid kaevetöid juuni keskpaigas. Tuhatkonnal ruutmeetril ette võetud kaevamistel on välja kaevatud ja läbi sõelutud mullast kerkinud hiiglaslik mullamägi. Kohati on kaevetööd jõudnud põhjavee tasemeni. Nii on kaeveala ühes nurgas juba järvesilm, mida elustab seal kasvama hakanud vetikate rohelus.
Kaevamiste juht Guido Toos ütles, et suurte tööde lõpp hakkab paistma: “Suurt kiiret siiski ei ole, mingu või jõuludeni välja. Eesmärk on jõuda kogu platsil loodusliku liivapõhjani, see on keskmiselt nelja ja poole meetri sügavusel.”

Ants Vill

Kuidas Tallinnast sai moodne linn


www.pealinn.ee 30.10.2011

Oliver Õunmaa

Kel 1930ndatel linnakorteri ostmiseks raha ei jätkunud, ehitas endale moodsa maja näiteks Nõmme mändide alla. Alumisel korrusel elas pererahvas, kes ülemise väiksema korruse laenu tagasimaksmiseks välja üüris.

Modernne klaas- ja betoonarhitektuur, liftid ja keskküte pole Tallinnas sugugi viimase paarikümne aasta nähtus, selliseid hooneid ehitati juba enne sõda.

1920ndate lõpus, 1930ndate alguses olid paljud inimesed tüdinud elamisest kitsastes mugavusteta korterites, mida pakkusid Tallinna rohked puidust üürimajad. Suurenev keskklass oli piisavalt jõukaks saanud ning ka eesti soost õpetajad, insenerid, arstid ja ametnikud vajasid oma kodu. Nii läks lahti omamoodi ehitusbuum, mis Tallinna nägu muutis.

Noor, asine ja pidevalt kiirustav põlvkond nõudis uutmoodi maju, mis vastaksid moodsa ajastu nõuetele. Mujalt Euroopast Eestisse levima hakanud arhitektuuristiil funktsionalism pakkus kõike seda ja andis eestlasele võimaluse lüüa lahku baltisaksa ja Tsaari-Venemaa ehituskunstist.

Nüüd sai arhitektide eesmärgiks pakkuda praktilist, odavat, tervislikku, avarat ja kodumasinatega varustatud kodu, mis oleks prii mineviku taagast. Igasugune dekoor ja nikerdused uusi hooneid tingimata kaunistama ei pidanud. Esiteks tegid need hoone kalliks ja panid ehitusajale tubli portsu otsa, teiseks tundusid vanamoodsana.

Aina rohkem ja rohkem murdis inimeste igapäevaellu masinate ajastu ning ehituskunstilegi andis inspiratsiooni tööstus ja tehnika.

Väänatud ja ümarad seinad


Niisiis kaunistasid hooneid põnevalt paigutatud, kujundatud ning väänatud seinad ja aknad ise. Majale liideti näiteks ümarad trepikojad ja kumerad verandad, mille peal asus suur rõdu. Rõdul oli hea peesitada, sest moodi oli tulnud päikesevannide võtmine. Rõdupiirded olid painutatud metalltorudest, mis seni nikerdustega harjunud silmale tundus kas röögatu või lausa labasena. Uhkematel majadel kumerdusid aknad koos seintega. See oli tehnoloogia toonase taseme juures eriti kallis. Odavamas variandis pandi kumerale majanurgale lihtsalt mitu kitsast tavalist akent ette.

Uue ajastu arusaamad nõudsid valgusküllaseid ruume. Nii loobuti väikestest püstakendest. Aknad hakkasid kulgema mööda majakülge pika lindina, samuti nihutasid arhitektid osa neist täiesti maja nurkadesse. Mõned aknad aga olid lennuki ja laeva illuminaatoritest inspireeritult ümmargused.

Seda, et suured aknad toad külmaks jätaks, ei maksnud karta. Palav köök ja jahedust nõudev sahver planeeriti hoone põhjapoolele, rohkem valgust ja soojust nõudvad eluruumid lõunasse. Uue ajastu puhtusesoov tingis olukorra, et vannituba ja WC muutusid uutes linnamajades tavaliseks. Ka elektrivalgus oli tavaline ja mõned pered said endale hankida koguni tolmuimeja ja elektripliidi.

Ruumide avarusetaotlus tähendas näiteks seda, et elu- ja söögitoa vahel olid ees suured klaasidega tiib- või isegi voldikuksed. Need lubasid suurema külla saabunud seltskonna puhul kaks ruumi üheks muuta.

Näilised lamekatused


Modernne maja pidi olema minevikustiilidele vastukaaluks lamekatusega. Et aga tollased ehitusmaterjalid ja Eesti kliima kuidagi maailma moevooludele alluda ei tahtnud, ehitati siin majadele madal kelpkatus, mis tänavalt vaadates jättis lamekatuse mulje.

«Eestiaegsete» majade ehituskvaliteet on siiani hästi tuntud. Laudpõrandate asemel põrandaid katma hakanud tammeparkett ja kahekordsed puitaknad on kestnud korralikes peredes tänini.

Võidukäiku tegid ehitusmaterjalid nagu klaas, betoon ja teras. Uus ja odav silikaatkivi tõi linnapilti järjest rohkem suuri kivimaju. Kuigi terveid majaplokke ei jõudnud suhteliselt kasinates oludes elanud linn siiski ühtsete ansamblitena planeerida, said üksikute suurte elamute kaupa tänapäevase näo näiteks Hariduse tänav, Pärnu maantee, Vabaduse väljak, Raua ja Gonsiori tänava piirkond ning mitu paika Kadriorus.

1930ndate korrusmajad on tavaliselt ühe või kahe trepikojaga ning enamjaolt neljakordsed. Suuremaid maju polnudki tarvidust ehitada, sest korteritele poleks leidunud piisavalt ostjaid.

Tollane Eesti ametlik poliitika soosis suuri peresid, seega olid uute majade korterid nelja-viietoalised, luksuskorterid isegi suuremad.

Kortermajades hakkas levima keskküte. Mõnel pool on alles veel kitsaste ribidega radiaatorid, mis valminud siinsamas Tallinnas Franz Krulli masinatehases. Need peavad seniajani vastu, nagu ka liftid, mille kõrgemate hoonete trepikojad endale said.

Eramut sai pidevalt laiendada

Eramajad planeeriti selliselt, et pere kasvades võis hõlpsasti mõne osa juurde ehitada. Eramuid ehitati nii kivist kui ka puidust, kuid vastavalt moele krohviti puitmajad üle nii, et need jätavad kivimajade mulje. Eelistati heledaid toone.

Arhitektid kujundasid koos majaga ka aia ja mööbli, et kõik oleks ühtne tervik. Aed oli jagatud vastavalt otstarbele eri aladeks ning võis astmeliste terassidena langeda. Aeda liigendasid paekivist piirded, madalad müüritised ja teerajad, seal võis olla ka betoonist valatud bassein.

Ka suurte korterelamute ette planeeriti pisikesed muruplatsid koos ilupõõsaste ja lillepeenardega. Neid eraldas tänavast tavaliselt madal tara, mille postid ja alusmüür olid laotud kividest ning vaheosa tehti puitlippidest.

Silmapaistvamatest toona kerkinud ühiskondlikest hoonetest võiks mainida Herbert Johansoni kavandatud Prantsuse lütseumi hoonet Hariduse tänaval ning üleni klaasitud torukujulise tuletõrjetrepikojaga Lenderi gümnaasiumi Kunderi tänaval, kus praegu asub Kesklinna Vene gümnaasium. Samuti Kunstihoonet, mille fassaadi täidab klaassein. Klaasist valgustatud lagi katab seni ka kunstihoone näitusesaali.

Ajal, mil Eesti oli sunnitud laskma oma territooriumile Nõukogude sõjaväeosad, majutati mõned ohvitserid baaside valmimiseni eesti perede suurtesse korteritesse. Levinud linnalegendid räägivad, kuidas Siberi kolkaküladest pärit nõukogude ohvitserid ei teadnud, mida tualetipottidega peale hakata. Küll olevat nad neis nägu loputatud ja pererahvale kaasa tundnud, et kuidas nad saavad end pesta sellises kausis, kust vesi nii kiiresti ära voolab. Kui aga seltsimehed teada said, milleks neid imeriistu kasutati, kippusid nad pottidele jalgupidi peale ronima, sest kodumaal olid nad harjunud metsaserval või põrandas oleva augu ääres kükitama.

Vaesem pere riigi soodsa laenuga rohelusse

Kõigil inimestel polnud piisavalt jõukust, et end uues linnakorteris sisse seada. Nii pöörasidki paljud pilgu linnalähedaste looduskaunite paikade poole. Meriväljal, Pirital ja Varsaallikal võtsid ilmet aedlinnad. Nii arstid kui ka arhitektid tõstsid esile aedlinna väikeelamut kui ideaalset elupaika.

«Arhitektide kohus on võimaldada ka väiksema sissetulekuga ja lasterikkale perekonnale õhku, valgust ja vaikust. Peame lootma oma oludele ja harjumustele vastava elamu,» kirjutas Aleksander Kelin 1932. aastal uut arhitektuuri kiitvas trükises.

Üks populaarsemaid eramajade ehituspaiku oli Nõmme, mis kasvas suvituspiirkonnast väikelinnaks. Nõmme pakkus odavaid krunte, riik aga soodsat ehituslaenu. Tavaliselt ehitati krundile kahekordne eramu lootuses, et kui lapsed suured, saavad nad ühe korruse endale. Esialgu üüriti maja teise korruse kolm tuba välja eraldi korterina, et niiviisi laenu tagasi maksta.

torstai 3. marraskuuta 2011

Kuidas pärnakaid sõja eel bussiga sõidutati



www.parnupostimees.ee 02.11.2011

Waldhofi–Supelpargi liinil sõitnud autobuss Pärnu mudaravila ees.

Pärnumaa ühistranspordiärimees Karl Siitan.

Fotod: Olaf Esna erakogu

Esimene märk Pärnu linnarahvale liikuma pandud autobussist pärineb 1923. aastast. Nimelt sõitis autoomnibuss number 2 pühapäeval, 10. juunil Riia maanteelt Lauri rohukaupluse juurest Endla ees peatust tehes laulupeo platsile. Sõidupilet maksis 15 marka.

Number 2 on ilmselt registreerimismärk, E. Lauri rohukauplus asus Riia maantee 62, laulupidu toimus praegusel Kalevi staadionil ja Endla vana maja kohale jääb hotell Pärnu.

Regulaarne, igal äripäeval toiminud bussiliiklus Waldhofi ja turuplatsi vahel algas 20. oktoobril 1923. Buss väljus Waldhofi juurest pooltundidel alates kella 6.30st, lõpetades kell 18.30. Keskpäeval pidas bussijuht tund aega lõunat. Turuplatsilt väljus buss täistundidel 7–19.

Bussipeatused olid Krasnojarski kasarmute (Tammsaare puiestee otsas), Rähni, Sepa, Aleksandri (Vanapargi), Endla ja postkontori (praegu Rüütli 23) kohal. Pilet maksis kümme marka nii kogu marsruudi kui suvalisest peatusest pealetuleku korral. Liinipidaja oli A. Hint, aga tema karjäär jäi lühikeseks, sest mees ei suutnud sõiduplaani järgida. Seepärast otsustas Pärnu linnavalitsus 1924. aasta algul temalt liiniloa ära võtta.

Veebruari lõpul andis linnavalitsus Waldhofi ja kesklinna vahelise bussiühenduse pidamise õiguse A. Tšemessovile, kes selle eest nõustus linnale maksma 6000 marka renti.

Juba märtsis Tšemessov loobus ja liiniluba anti üle Kristjan Sarapikule, kes jätkas ühenduse pidamist endiste hindadega ja samadel tingimustel. 1925. aasta aprillis tuli Sarapik lagedale ideega hoida linnas korralikku bussiühendust ainult laupäeviti ja pühapäeviti, sest sõitjaid oli vähevõitu. Korraliku ühenduse toimimist takistas Riia maantee sillutamine.

Karl Siitani aeg

1926. aasta jaanuaris andis linnavalitsus bussiühenduse pidamise ainuõiguse linna piires ehk Waldhofi vabriku, turuplatsi ja supelpuiestiku vahel 1926. aasta jooksul Karl Siitanile.

Linnavalitsus kehtestas pileti hinnad: Waldhofist turuplatsini 15 marka, Rähni tänava nurgalt turuni kümme marka, niisama palju maksis peatustevaheline sõit. Hindu ei tohtinud linnavalitsuse loata tõsta. Liinipidamise ainuõiguse eest maksis Siitan linnale aastas 6000 marka.

Liiniloa Siitanile andmise poolt kõneles asjaolu, et ta oli juba mitu aastat korralikult hoidnud bussiühendust Pärnu ja Sindi vahel. Traditsiooniliselt esimesel jõulupühal buss ei sõitnud.

1926 sõidutas K. Siitan ja Ko pärnakaid rahuldavalt. Kui Siitan 1927. aasta algul linnavalitsuse poole pöördus ja selleks aastaks liiniluba soovis, öeldi “jah”. Küll palus Siitan rendi määra poole võrra vähendada, sest eelmine aasta oli lõppenud kahjumiga. Pole teada, kuidas linnavalitsus rendi alandamisele reageeris, kuid Waldhofi ja turu vahel alustas buss kurseerimist 5. veebruaril, väljudes Waldhofist endiselt pool- ja täistundidel. Tavakohaselt ei sõitnud buss 1927. aastal esimesel jõulupühal.

K. Siitani ja Ko kätte anti bussiliin 1928. aastalgi. Siitan plaanis panna bussid sõitma kahel liinil: Jannseni tänavalt Sauga jõe silla (Siimo silla) otsa juurest Vee, Rüütli, Aleksandri (Vanapargi) tänavat ja Riia maanteed pidi Raekülani ning suvekuudel mudaravila tegutsemise ajal rannast mööda Supeluse, Vilmsi (Nikolai), Rüütli tänavat ja Riia maanteed Raekülani. Inimesi pidi hakkama vedama kuueistmeline Renault’ auto.

Linnavalitsus määras pileti hinnad: Siimo silla juurest turuni kümme senti, turult Rähni tänavani kümme senti, Rähni tänava kohalt Papiniidu jaamani kümme senti, Papiniidu jaama juurest Raekülla ikka kümme senti. Kahe peatusevahe läbimine maksis 15, kolme puhul 25 ja nelja peatusevahe sõitmine 35 senti.

Turu ja Waldhofi vahel pidi hakkama sõitma 16kohaline Renault’ buss juba 20. märtsil. Siitan tellis bussi Prantsusmaalt jaanuaris, kuid kohaletoimetamine venis ja sõiduk jõudis liinile alles 2. juunil. Selle ajani tuli leppida olemasolevaga.

1929. aasta kohta veel niipalju, et Raekülani buss siiski ei jõudnud, küll kurseeris Siimo silla ja Waldhofi vahet juba kaks autobussi. 11. ja 12. novembril buss number 1 seisis, sest sõidukile pandi peale küttesüsteemi.

1930. aasta 15. jaanuaril hakkas buss number 2 Siimo silla asemel startima hoopis Ülejõelt palvemaja pargi juurest (praegu Ülejõe gümnaasium). Sealt alustas buss täis-, Waldhofist pooltundidel.

Tundub, et Ülejõe rahvas ei hoolinud suurt jalavaeva vähendavast bussiliinist ja see taandus tavaliseks turu–Waldhofi marsruudiks. 10. juulil oli see buss remondis ega sõitnud ja 3. novembrist jäi sõitjate puudusel talveks seisma.

1931. aasta 26. juuni ajalehes on järgmised paar rida: ”Autobus nr 1, milline peab liini Waldhofi ja Ülejõe vahel, sõidab nüüd ka üle väikese silla kuni surnuaia väravani. Sõitjaid leidub.” 1. juunist hakkasid mõlemad bussid sõitma Waldhofist surnuaia väravani pooletunniste vahedega. Bussid olid liinil 7.30–18.30.

1932. aasta aprillis katkes ajutiselt ühendusepidamine. Jäämineku tõttu oli nahksild pealt ära. Vaheaega kasutati bussi remontimiseks ja värvimiseks.

1932. aasta septembris palus K. Siitan linnavalitsuselt luba anda liinipidamise õigus edasi Rudolf Passile (Vahtra 2). Linnaisadel polnud selle vastu midagi.

Rudolf Passi aeg


Pass sai küll linna bussiliini oma kätte, aga alles 22. märtsil 1933 hakkas buss pärast pikemat ”puhkust” sõitma Waldhofi ja Vana-Pärnu vahet. Peagi oli liinipidaja sõitjate arvu suurendamiseks sunnitud pileti hinda alandama. Aprilli lõpul hakkas Waldhofist turule ja Vana-Pärnust Endlani sõit maksma senise 15 sendi asemel kümme senti.

Passil oli ainult üks autobuss ja kui sellega midagi juhtus, jäi liin seisma. Oktoobris kulus bussi remontimiseks nädal ja rahvas pidi harjutama kõndimist.

Aasta lõpul jäeti buss jälle ajutiselt seisma ja ühendus taastus alles 14. jaanuaril 1934. Ajutine katkestus kordus veebruaris ja buss hakkas sõitma uuesti 21. märtsil.

Bussiliikluse üle nuriseti. Näiteks pilet Endla juurest Lembitu (Krasnojarski) kasarmuteni maksis kümme senti, kuid samast kohast tagasisõidul 15 senti. Septembris jäi Siimo sillal liinibussi alla Voldemar Irdi (Uus-Sauga 25) lammas ja sai surma. Ird tegi politseile avalduse ja süüdistas lamba surmas bussijuhti.

Aasta lõpul lõppes linnavalitsuse kannatus ning tõusis nurin Passi korraldatava bussiühenduse üle: buss olevat vana, tihti rikkis ja sageli hilinevat. Linnal oli plaan anda liin kellelegi, kel on parem buss. Ühtlasi taheti luua suvine bussiliin Ülejõe–raudteejaam–Rüütli tänav–supelrand, et ametnikud saaks lõuna ajal käia meres suplemas.

Linna leping Passiga lõppes 1. novembril 1934 ja järgmist lepingut oli linn nõus sõlmima senisest korralikuma sõiduriista liinile panemise tingimusel.

Lennuki saeveski omanikud Hirschfeld ja Goldberg omakorda palusid linnavalitsust pikendada bussiliini Raeküla koolimajani oma tööliste jalavaeva vähendamiseks.

Pass laskiski valmistada uue ja moodsa autobussi, mille tõi liinile 24. veebruaril 1935. Passi buss sõitis (1.04.1934 – 1.02.1935) Vana-Pärnu ja Waldhofi vahet pendeldades maha 33 000 kilomeetrit ja teenindas umbes 36 000 sõitjat.

7. juulil 1935 sõitis buss raudteejaama juurest mudaravilani. Jaama juurest alustati kell 9.45, sõideti läbi Rüütli–Vilmsi (Nikolai)–Supeluse tänava. Buss väljus igal veerand- ja kolmveerandtunnil kuni õhtuni. Pilet maksis kümme senti.

1935. aasta lõpul pikendas linnavalitsus Passiga lepingut 31. detsembrini 1937.

Märtsis 1936 teatas Pass linnavalitsusele, et tahab panna liinile teisegi autobussi ja muuta sellega liikluse senisest poole tihedamaks.

Pärnu Transportühingu aeg

Juba 1936. aasta augustis andis majandusministeerium kokkuleppel teedeministeeriumiga loa Pärnu autosõiduühingu Olev tegevuse jätkamiseks ja asutati OÜ Pärnu Transportühing. Asutajaliikmed olid Pärnumaa Põllumeeste Ühispanga asjaajaja A. Kalda, tööstur Martin Seiler, A. Gerberson ja V. Klaassen. Septembris kinnitati siseministeeriumis ühingu põhikiri.

Pärnu linnavalitsus kuulutas ajalehtedes välja Vana-Pärnu ja Papiniidu jaama vahelise autobussiliini väljaandmise. Seejärel tehti vist üks telefonikõne, sest 23. oktoobril kontrollis maanteedevalitsuse inspektor Vana-Pärnu–Papiniidu jaama vahet sõitvat bussi ja leidis rea puudusi. Inspektor tegi linnavalitsusele korralduse nõuda nende kõrvaldamist.

Pärnu linnavalitsus otsustas 30. oktoobril anda liini Pärnu Transportühingu kätte 1. novembrist 1936 kuni 31. märtsini 1942 tingimusel, et liini pikendatakse Raekülani, nagu selle elanikud olid korduvalt nõudnud.

Veel taheti moodsate ja mahukate autobusside liiniletoomist.

Uue peremehe käes pikendati bussiliini Raekülani ja pileti hinda alandati 25 sendilt 20ni. Peagi langetati õpilaste pileti hinda ja nad võisid sõita viie sendi eest Vana-Pärnust Raekülla ja vastupidi.

Aasta lõpul telliti välismaalt veoauto alusraam ja mootor, et nende baasil ehitada liinilesaatmiseks uus buss.

Ühing jätkab


1937. aasta algul palus Pärnu Transportühing teedeministeeriumilt luba panna liinile 35kohaline buss, mida parasjagu ehitati. Sõiduk oli tavalistest bussidest suurem, seepärast uuris ministeerium enne loa väljastamist linnavalitsuse seisukohta. Linn 85hobujõulise diiselmootoriga bussi liinilepanekul takistust ei teinud.

21. mail korraldas ühing omavalitsuste ja ametiasutuste juhtidele ning ajakirjanikele oma uue bussiga proovisõidu linnas ja lähiümbruses. Buss oli kabiini elektrivalgustuse ja moodsa ventilatsiooniga. Istepinkidel nahkpolster ja sõitma mahtus 47 inimest. 1. juunil 1937 alustas buss sõitmist palvemaja pargi ja supelranna vahel.

11. jaanuaril 1938 hakkasid linnabussid sõitma uue sõiduplaani järgi. 1. juunil väljus M. Seileri töökojast Pärnu Transportühingu teine moodne buss. Studebakeri alusvankrile ehitatud sõiduk oli voolujooneline, terastoolide ja hõbebrokaadist laega.

Algul plaaniti see jätta reservbussiks ja ekskursioonideks ning alles hiljem suunata linnaliinidele. Jätkus kolmanda bussi ehitamine, millest pidi saama Pärnu suurim, 40 istekohaga buss. Tallinna maantee ja supelranna vaheline bussiliin alustas 10. juulil.

Pärast Suursilla valmimist 1938. aasta novembris muutus Pärnu bussiliiklus korrapärasemaks. Varem võeti ujuvsilla klapp vahelt varakult ja pandi peale pärast laeva(de) läbisõitu. Seni pidi buss ootama ja juht kuulama sõitjate nurisemist. Oma jao sai liinipidajagi.

Juulis 1939 valmis AS M. Seileri töökojas ühingu järjekordne moodne buss. Alusraam oli pärit Rootsist Volvo tehasest ja rattad pani veerema Hesselmanni 90hobujõuline diiselmootor. Bussi sisemus oli luksuslik: istmed terastorudest ja polsterdatud nahaga, laes eritüüpi suured lambid ning bussiuksi avati suruõhuga. Bussi maksumuseks kujunes 22 000 krooni. 22. juulil hakkas buss kurseerima Vana-Pärnu–Raeküla liinil.

1. aprillist 1940 lõpetas Pärnu Transportühing oma tegevuse. Pärnu linnaliin ja kolm maaliini anti kokkuleppel üle aktsiaseltsile Side. Viis moodsat autobussi müüdi Tallinna linnavalitsusele, mis rakendas need oma linnaliinidele. Ülejäänud kaks bussi ja muu vara anti üle Sidele.

Punavõim natsionaliseeris 13. augustil 1940 Pärnu Autobussiliinide ASi Side ja OÜ Pärnu Transportühingu, mis 17. septembril liideti Pärnu autobaasiks Side.

1940. aasta augusti algul pöördusid Raeküla elanikud juba uue linnavalitsuse poole ja palusid Vana-Pärnu–Raeküla liini pikendada Raeküla koolimajani. Linnavalitsus leidis palve põhjendatud olevat ja saatis selle liinipidajale pooldava resolutsiooniga.

19. novembril tõusid pileti hinnad kõikidel Side bussiliinidel 50–70 protsenti. Bensiini, rehvide ja varuosade hind olid kerkinud, aga pileti hinnad jäänud samaks.