Horisont 5/2010
Ester Oras
Kuni ilm lubab, püüame jätkuvalt pääseda umbsest toast ning nautida loodust ja kõike muud, mida kodumaa maastik pakub. Erandiks pole ka arheoloogid, kellele kevadest sügiseni on aktiivseim välitööde aeg. Ent minevikupärandist huvitutakse ka väljaspool akadeemilist ringkonda. Seda tõestas kas või tänavune „Teeme ära!", mis võttis muu hulgas korrastada kultuuripärandi kinnisobjekte. Usun, et kõnelen kõigi mineviku-uurijate nimel, kui ütlen: on rõõm näha ühiskonna kasvavat huvi minevikupärandi hoidmise vastu.
Kuid nagu ikka, on mündil kaks poolt, ning teinekord võib huvi osutuda hoopis väärkäitumiseks, halvimal juhul koguni pahatahtlikuks rüüsteks. Arheoloogidele on juba aastaid peavalu tekitanud metallidetektoristid ehk metalliotsijate kasutajad. On hea tõdeda, et viimasel ajal on ses küsimuses saavutatud mõningast edu: alustatud on detektoristide esmatasandi koolitust ning üha sagedamini saabub arheoloogiakogudesse nii teateid kui detektimisel leitud esemeid. Teada on esimesed kohtulahendid, milles kultuuripärandi hoolimatuid müügiartikliks muutjaid on karistatud. Erinevate osapoolte töö tulemusena on Riigikogule esitatud muinsuskaitseseaduse muudatuse eelnõu, mis peaks tulevikus muinasmälestisi paremini kaitsma, reguleerides muu hulgas ka metallidetektori kasutamist. Ometi tundub, et kontrollide, koolituste, hoiatuste, karistuste ning heade ja halbade näidete taustal on vajaka jäänud kõige lihtsamast selgitustööst. Miks sõltub iga muinasleiu teabeväärtus sellest, kuidas leidja järgnevalt tegutseb? Miks on oluline jätta avastatud ese puutumata ning teavitada sellest spetsialisti?
Arheoloogina tahaksingi seletada, kui hindamatu väärtus on lisaks esemele ka selle leiukontekstil ning viimase täpsel dokumenteerimisel. Soovin, et kõik muinasaja-huvilised mõistaksid, miks arheoloogid ikka ja jälle häält tõstavad ning sõrme vibutavad. Uskuge, me ei tee seda haiglasest keelusoovist, vaid teame, et kui liita esemele teave selle leiukontekstist, kasvavad teadmised mineviku ühiskonnast mitu korda.
Leid ja selle kontekst
Minu peamine uurimisteema on peitvarad ja aardeleiud, olen vaadanud nii esemeid kui analüüsinud nende leiukonteksti. Mis on see kontekst, mille hävitamise üle arheoloogid kurjustavad?
Kontekst on kõik see, mis aitab eset tõlgendada - mõista, kuidas seda on kasutatud või mida see on tähendanud. Kontekst ongi see, mis võimaldab uurimistöös jõuda kaugemale kui pelgalt eseme kirjeldus, see paneb eseme kõnelema ajaloost, sündmustest, ühiskonna arengust. Üksnes ese ja kontekst käsikäes suudavad justkui jutustada loo möödunud aegadest - sellest, mis oli, kuidas oli ja miks oli.
Eseme leiukontekst on mitmekihiline. On empiirilisi ja mõõdetavaid kontekste: ese ise, selle materjal, kulumisaste, terviklikkus või fragmentaarsus, valmistamistehnoloogia jpm. Niisugused tähelepanekud võimaldavad näiteks eristada, kui sageli ja milleks tööriista on kasutatud, kas seda on parandatud, kas näiteks ehte on valmistanud juveliir või on tegu kodukäsitööga jne. Ent need, puhtalt esemest välja loetavad kontekstid on vaid üks abiline minevikusündmuste tõlgendamisel.
Leiukeskkond ja -situatsioon
Tohutu tõlgendusliku väärtusega on hulk teisigi teabekillukesi, mis esemes endas ei kajastu: eseme detailne leiusituatsioon ja -keskkond, kust ja kuidas see leiti. Näiteks on peitvara puhul oluline, kas see avastati soiselt alalt, mõne kivi lähedalt või ehk suisa alt, kuidas asetsesid esemed üksteise suhtes, mis oli leiukoha ümber. Koolitamata silm ei pane tihti tähele orgaanikajäänuseid, loomaluid, potikilde, aga sel kõigel on tohutu infoväärtus. Näiteks viitab vesikeskkonnaga seotud peitvara mõnigi kord kultuslikule tegevusele, maastikul kividega markeeritud aardeleiukoht võib kõneleda peitja soovist varandus uuesti üles kaevata. Niisuguseid tõlgenduslikult üliolulisi nüansse on kümneid.
Leiukonteksti areaali võimaldavad veelgi avardada nüüdisaegsed tehnilised ja loodusteaduslikud vahendid. Näiteks on tänapäeval võimalik täpselt dateerida üksnes mõnegrammine söekogum, analüüsida eseme külge jäänud värvipigmente ja orgaanilist ainest. Hirmutav on mõelda, missugune teave jääb tabamata, kui keegi näiteks pahaaimamatult või ehk koguni heasoovlikult eseme puhtaks nühib. Kõik mainitud aspektid on niisugused, mis leiu üleskorjamisel võivad haihtuda hetkega - ka parima tahtmise korral ei saa neid enam kunagi taastada.
Kultuurmaastik ja leid
Leiu laiema tausta moodustavad leiukoha ümbruse muistised. Need annavad vihjeid, millal ja kuidas inimesed ümbritsevat maastikku kasutasid, mis tähendusi nad eri paikadele omistasid ja kuidas oma tegevust vastavalt kujundasid. Kalmed, asulad, muistsed põllualad, linnamäed - kõik need ja mitmed muud muistiseliigid aitavad tõlgendada nende lähedalt leitud esemeid. Üksikleid võib saada ka ajendiks, mille kaudu uus kinnismuistis üldse tuvastatakse. Näiteks võivad põlenud luukillud viidata kunagisele põletusmatustega kalmistule; potikillud, põlenud kivipurd ning söene pinnas aga ammusele muinasasulale. Paraku enamik ajaloohuvilisi niisuguseid nüansse ei märka ega peagi seda oskama. Need oskused omandatakse erialaõppe käigus ning kummastavaid näiteid muistise tuvastamisest oskab rääkida iga arheoloog. Seepärast ongi teinekord vaja mitte ainult ühe, vaid suisa mitme spetsialisti arvamust ning just sel põhjusel on alati õigem leiu liigutamise vastutust enda peale mitte võtta. Leiu üles korjamise ja koju viimise ning sellest teatamata jätmisega teeme karuteene meie muinaspärandi uurimisele.
Ajalooline ja kultuuriline kontekst
Igasuguse muinasleiu tõlgendamisel on aluseks varasemad teadmised laiemast kultuurilisest ja sotsiaalsest taustast. Arheoloogid on vastavate meetodite, teooriate ja algandmete põhjal analüüsinud ja üldistanud ning kujundanud arusaama sellest, kuidas mingil perioodil elati - millest elatuti, mida usuti, kellega kontaktis oldi, kuidas toimisid võimusuhted jne. Just niisugused teadmised võimaldavad uhkusega kõneleda näiteks Eesti saarte elanikest kui kuulsatest kaupmeestest, meresõitjatest ja vapratest sõjameestest, kelle matmiskombed on võrreldavad skandinaavlaste rikkalike matuseriitustega; viikingiaegsest rikkusest ja rohkest kaubandustegevusest, millest annavad märku kümned aardeleiud, millest mõnedki on haruldused kogu Euroopas; pronksiaja sotsiaalsest kihistumisest, millele viitavad kivikirstkalmetes eristatud surnute matmiskombed jpm.
Kõik need laiemad teadmised minevikus aset leidnud protsessidest on loodud, analüüsides üksikesemeid ja eelkõige nende leiukonteksti. Loomulikult on lisatud paralleele naabermaadest ja laiemat ühiskonnateaduslikku tausta, mida pakuvad antropoloogia, interdistsiplinaarsed kultuuriuuringud, usundiuurimused, folkloristika jpm. Iga leid ja tuvastatud muistis täiendavad lisaks Eestile kogu Läänemere ruumi muinasaja uurimist, sest mitmed välisuurijadki leiavad siit tänuväärset analoog- ja võrdlusmaterjali. Teisalt pakub arheoloogilise leiuainese täiustumine olulist lisateavet kogu Eesti kultuuriteaduste võrgustikule tervikuna, sest arheoloogia oma mitmetuhandeaastase uurimisareaaliga võimaldab analüüsida ning võrrelda kultuuriprotsesse hoopis pikemas perspektiivis.
Koostöö ja teavitamine
Loodan väga, et olen arheoloogiateadusesse liigselt süvenemata suutnud selgitada, miks on oluline, et igasugusest muinasleiust teavitataks arheoloogi või Muinsuskaitseametit. Peitvarad-aarded, aga ka kalmeleiud tulevad päevavalgele sageli ootamatult, juhusliku kündja või jalutaja õnneks, ja on väga oluline, et leidja puhtast teadmatusest valesti käitudes neid ei rikuks ega vähendaks nende infoväärtust. Selliste situatsioonide vältimiseks ongi äärmiselt oluline konsulteerida enne iga tegevust vastavate spetsialistidega. Hoopis kurioossemad on muidugi juhud, kui rikkumine on teadlik ja tahtlik ning mis veelgi kohutavam - kui meie kõigi ühist muinaspärandit kasutatakse illegaalselt isikliku jõukuse kasvatamiseks. See on rööv ja vargus meie kõigi tagant ning niisugust käitumist tuleks taunida igal vähegi meie ajaloopärandist lugu pidaval isikul.
Unistan võimalusest, et kunagi õnnestub mul nüüdisaegsete arheoloogiateaduse meetoditega uurida mõnda peitvara leiukohta. Kui osata maapõue jäänud teavet tähele panna ja analüüsida, on sellise leiukogumi infoväärtus suisa põhjatu. Loodan ka, et selle unistuse täitudes saan mitmetes väljaannetes, muuseumiraamatutes ja väljapanekutes tänada õnnelikku leidjat suurepäraselt sujunud koostöö eest. Sest on selgemast selgem - emotsionaalset ja igavikulist väärtust, teadmist, et on antud oma panus meie mineviku uurimusse, ei kaalu üles ükski rahasumma.
Teavitustööd on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Kultuuriteooria Tippkeskus). Autor tänab juhendajat professor Valter Langi käsikirja kommenteerimise eest.
ESTER ORAS (1984) on Tartu Ülikooli arheoloogia referent. Tema uurimisteema on Eesti aarde- ja peitleiud: 2009. aastal kaitstud magistritöö teemaks olid Eesti keskmise rauaaja peitvarad ja doktoritöö teemaks on Eesti metalliaja rituaalsed peitvarad. Täiendanud end muu hulgas Rootsis Lundi ja Taanis Århusi ülikoolis. Alustab sügisest doktoriõpinguid Cambridge'i ülikoolis.
Kui jõustuvad uued seadusepügalad
Vahetult enne Horisondi trükkiminekut saatis valitsus muinsuskaitseseaduse muutmise ettepanekud Riigikokku.
Kas need vastavad muinsuskaitsjate ootustele? Mis karistusega peab muudatuste jõustudes arvestama inimene, kes metallidetektorit seadusevastaselt ikkagi kasutab? Kas korraliku ja hoolsa leidja õiguseks jääb „saada tasu asja pooles väärtuses"?
Kommenteerib Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor ANTS KRAUT:
„Muinsuskaitseseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu on ette valmistanud muinsuskaitsjad koos kultuuriministeeriumi spetsialistidega, seega vastavad need muinsuskaitsjate ootustele ja kajastavad vajadusi. Eelnõuga ei muudeta senise seaduse üldpõhimõtteid. Valdav osa kavandatud muudatustest on tehnilist laadi ning lähtuvad praktikas ilmnenud probleemidest.
Seaduseelnõu üks eesmärk on reguleerida otsinguvahendite kasutamist ning pakkuda seejuures välja lahendused, mis motiveeriks kultuuriväärtusega leiu leidjaid teavitama leiu leidmisest riiki. Seda valdkonda kajastab ka arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon, millega Eesti ühines 1996.
Seaduseelnõu jõustumisel keelatakse otsinguvahendite kasutamine kultuuriväärtusega asjade otsimiseks kultuurimälestistel, nende kaitsevööndites ning väljaspool linnu ja aleveid, st maal, ilma Muinsuskaitseameti loata. Loa saamiseks kehtestatakse hobiotsijatele vastava koolituse läbimise nõue, mis on hädavajalik kultuuriväärtuse äratundmiseks ja selle rikkumise ärahoidmiseks. Kultuuriväärtusega leiust tuleb teatada ning vajadusel esitada see väärtuse tuvastamiseks. Ilma loata otsimise ja leiust mitteteatamise eest kehtestatakse rahatrahv 200-300 trahviühikuni, samuti võidakse otsinguvahend konfiskeerida.
Kõik arheoloogilised leiud on kultuuriväärtusega ning kuuluvad riigile. Leidjale võidakse maksta leiutasu asja kogu väärtuses, seni oli see võimalik üksnes pooles väärtuses. Tasu on siinkohal veidi eksitav mõiste, pigem peaks rääkima preemiast, sest leidude otsimine ei saa kindlasti olla tasustatav töö. Neile, kes leiust ei ole teatanud või on leiupaigaga omavoliliselt ümber käinud, leiutasu ei maksta.
Kui seadusandja eelnõu heaks kiidab, on võimalik leid mõningal juhul jätta ka leidjale ehk seaduse keeles - tasuta võõrandada. Need abinõud peaksid kaasa aitama sellele, et õiguskuulekail ja kultuuripärandit austavail huvilistel oleks võimalik oma hobiga tegeleda seadust ja leide rikkumata.
Juba kaitse all olevate mälestiste rikkumisel võib trahvisumma ulatuda poole miljoni kroonini."
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti