perjantai 19. elokuuta 2011

VIDEO: Salme muinaslaev on vainm Läänemerest leitud purjelaev

Klikka pealkirjal,et vaadata videoklippi!

VIDEO: Pivarootsis tehti korda 140-aastane tuulik

Klikka pealkirjal, et vaadata videoklippi!

Läänemerest leiti kuulsa sõjalaeva jäänused


www.elu24.ee 19.08.2011

Foto: Scanpix

Rootsi sukeldumisfirma Ocean Recycling sukeldujad leidsid Läänemerelt Ölandi saare lähistelt laevavraki, mis arvatakse olevat 1564. aastal uppunud Rootsi laevastiku lipulaev Mars.

Vrakk asub 75 meetri sügavusel saarest põhjas, kirjutab iltasanomat.fi.

Mars oli oma ajastu üks suurimatest alustest, sellel oli 173 suurtükki ning 800 liikmeline meeskond.

Kuulsast Vaasa laevast suurem Mars uppus Taani laevastikuga peetud merelahingus. Mars oli siis vaid aasta vanune.

Sukeldujate sõnul on vrakk üsna heas seisukorras, hoolimata sellest et see plahvatas enne uppumist.

Sukelduja Richard Lundgreni kinnitusel viitavad kõik leitud detailid, et tegemist on Marsiga.

Rootsi arheoloogid peavad seda leidu tähtsaks.

«See on vrakk, mida oleme kaua oodanud. Kui tegemist on tõesti Marsiga, oleme saanud laeva, mis on võrreldav kuulsa Vasa laeva ning inglaste Mary Rose`iga,» sõnas Rootsi mereajaloo muuseumi esindaja Anders Olsson.

Olsson lisas, et laevajäänused uuritakse põhjalikult läbi.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Varajased inimesed olid seniarvatust rohkem arenenud

www.elu24.ee 19.08.2011

Siiani on varajasi inimesi kirjeldatud kui väikse intelligentsiga ja piiratud liikumisega koopaelanikke.
PARIM ELU

11:11 18.08 Esietendus «Gilgameš ehk igaviku nupp» Katla augus

Kuid uus uuring näitas, et need esivanemad võisid olla arvatust märgatavalt nutikamad, kirjutab Daily Mail.

Arheoloogide sõnul suutsid need varajased inimesed 130 000 aastat tagasi Aafrikast välja rännates ületada Vahemere. See on 100 000 aastat varem, kui siiani arvati.

Arheoloogid käisid uue teooria välja pärast seda, kui olid uurinud Kreeta saarelt leitud tööriistu.

Kreetalt leitud vanim inimasustus pärineb 9000 aasta tagant.

Siiani arvatakse, et Lõuna-Euroopa ja Lähis-Ida põllumajanduskogukonnad said alguse samuti samal ajal.

Kuid Kreetalt avastatud pihukirved meenutavad kirveid, mida kasutati Aafrikas juba 800 000 aastat tagasi.

Geoloogide abiga tehti kindlaks, millal Kreetalt avastatud kirved valmistatud olid. Geoloogid uurisid selleks erinevaid kaljumoodustisi.

Meri on Kreeta saart vorminud miljonite aastate jooksul, tekitades erinevaid kiviterrasse ja rannaalasid.

«Tööriistad leiti rannast kümnete meetrite kõrguselt ning need on vähemalt 50 000 aastat vanad,» sõnas USA Põhja-Carolina ülikooli geoloog Karl Wegmann.

Geoloogid uurisid veel vanemaid kivimimoodustisi ja sealt leiti 130 000 aasta vanused tööriistad.

Need tõendasid, et varajased inimesed elas sel ajal Kreeta saarel ning Aafrikast sinna jõudmiseks pidi ta ületama Vahemere.

«Kui siiani on varajasi inimesi kirjeldatud kui ahvisarnaseid olendeid, siis tegelikult olid nad märgatavalt nutikamad,» sõnas Wegmann.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Rotid ei levitanud musta surma?


www.elu24.ee 19.08.2011

Foto: Scanpix

Hiljuti tehtud uuring näitas, et rotid ei pruukinud olla süüdi katku ehk musta surma levitamises Londonis 1348 – 1349.

Siiani käibel oleva teooria kohaselt levitasid katkubaktereid kirbud, mis levisid rottidelt inimestele, edastab Helsingin Sanomat.

Uus uuring näitas, et haigus levis inimeselt inimesele.

«Tõendusmaterjal ei näita, et rotid süüdi oleksid. Kui rotid oleksid haiguse levitajad olnud, siis oleks ka neid pidanud surema, kuid selle kohta puuduvad andmed,» sõnas arheoloog Barney Sloane.

Sloane`i sõnul tappis Londonit tabanud epideemia kiiresti ja palju, kuid mitte ükski asi ei kinnita, et tegemist oli muhkkatkuga.

Uurija sõnul näitab haiguse levimise kiirus, et senine selgitus selle kohta ei pea paika.

«Haigus levis vaid inimeselt inimesele, rotid ei oleks haigust suutnud nii kiiresti edasi kanda,» lausus teadlane.

Rottide süütuse poolest räägib ka see, et 1348 – 1349 aasta talv oli väga külm. Kirbud ei saanud talvel ellu jääda ja seega ka rottidele haigust edasi kanda.

Sloane uuris haiguse levimiskiiruse kohta andmeid tollastest juriidilistest dokumentidest.

Testamente tehti sellel talvel sama palju kui tavaliselt aasta jooksul ja need viidi täide paari päevaga.

14. sajandi Londonis elasid inimesed nii üksteise lähedal, et isegi väga jõukad ei olnud nakatumise eest kaitstud.

Sloane´i andmetel algas haiguse levik alles 1348. aasta oktoobris, mitte suvel, nagu siiani on oletatud. Epideemia tipphetk oli aprillis 1349.

Osade uurimuste järgi umbes pooled Londoni tollastest elanikest ehk siis 60 000 inimest suri. Sloane kahtlustab, et haiguse kätte võis surra lausa kaks kolmandikku londonlastest.

Ajaloodokumentides seisab, et kaupmehed püüdsid veel 1357. aastal saada maksusoodustusi, kuna kolmandik linnast oli ikka inimtühi.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Itaalia arheoloogid leidsid üle 3000 iidse mündi


www.elu24.ee 15.08.2011

Foto: Scanpix

Itaalia allveearheoloogid leidsid Sitsiilia saare Pantelleria lähedalt uppunud aarde, mis koosneb 3422 iidsest pronksmündist.

Arheoloogide sõnul pärinevad need mündid ajavahemikust 264 – 241 eKr., kirjutab Discovery News.

Keset Sitsiilia väina asuv Pantelleria oli asustatud nii roomlaste kui ka kartaagolaste poolt.

Rooma sai selle väikesaare enda valdusse Esimese Puunia sõja ajal 255. aastal eKr., kuid kaotas selle aasta hiljem.

217. aastal eKr, kui leidis aset Teine Puunia sõda, sai Rooma Pantelleria lõplikult endale. Selle tähistamiseks vermiti suur hulk münte.

Mündiaare leiti 20,4 meetri sügavuselt ning müntidel on kujutatud roomlaste ja kartaagolaste vahelist võitlust.

Üllatavalt on kõik 3422 münti identsed.

Müntide ühel poolel on iidne viljakusjumalanna Kore/Tanit, keda saarel elanud kartaagolased kummardasid.

Mündi teisel poolel on hobusepea kujutis, mille ümber on tähed. Samuti on seal heeroldikepp.

«Kuna kõik mündid on identsed, siis võidi seda kasutada vaid riigirahana. Tavalistel maksetel kasutatud mündid olid erinevad,» sõnas arheoloog Leonardo Abelli.

Abelli lisas, et Sitsiiliasse suundunud Kartaago laeval olnud mündid olid määratud rahastama Rooma-vastast ülestõusu.

«Kartaagolased otsustasid peita raha madalasse rannavette, et see hiljem maale viia. Mündid leiti suure kivist ankru lähedalt,» lausus Abelli.

Millegipärast jäidki need mündid sinna.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Karksi linnuses on väljakaevamised


www.sakala.ee 10.08.2011

Foto: Elmo Riig

Karksi ordulinnuses algasid eelmise nädala lõpus arheoloogilised väljakaevamised, mis on osa Inglismaa Readingi ja Tartu ülikooli koostööprojektist. Töö kestab 17. augustini.

Väljakaevamiste käigus uuritakse ristisõdade tagajärjel aset leidnud keskkonnamuutusi: mõju kultuurmaastikule, taimestikule, viljade ja koduloomade kasutuse muutmisele.

Uurimistulemusi võrreldakse enam kui 30 varasema uuringuobjektiga.
Väljakaevamisi tehakse peale Karksi veel viies Eesti ja Läti ordulinnuses.

Uuringu esialgsed tulemused avalikustatakse käesoleva aasta lõpul.

torstai 11. elokuuta 2011

Uus leid paneb inimese sugupuud ümber joonistama?

www.novaator.ee

Jaak-Kristian Sutt

Siberist leitud kiviajast pärinev varbaluu võib heita uut valgust muistsete inimeste valimatule suguelule inimlastega.

Varbaluu leiti Siberis asuvast Denisova koopast ning asub hetkel Saksamaa Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi Eesti juurtega teadlase Svante Pääbo käes, kirjutas New Scientist.

Pääbo juhitud teadlasterühm suutis DNA analüüsi abil esimesena näidata, et muistsed inimesed ja neandertallased sigisid omavahel.

Denisova koopast leitud varbaluu lisab kinnitust seisukohale, et koos varajaste inimeste ja neandertallastega liikus Euraasias samal ajal ringi veel üks suurem inimlaste rühm. Veelgi enam, leid võib isegi tõestada kõigi kolme rühma omavahelist sigimist.

Denisova koopast leiti juba aastatel 2000 ja 2008 kivistunud hammas ja sõrmeluu. Eelmisel aastal näitas Pääbo tehtud DNA analüüs, et mõlemad kuulusid varem tundmatule inimliigile Denisova inimesele. Ka nüüd avastatud varbaluu, mis on äärmiselt haruldane leid, kuulus ilmselt sama inimliigi isendile.

30 000 kuni 50 000 aasta vanuse hamba ja sõrmeluu primitiivne morfoloogia näitab, et Denisova inimeste ja neandertallaste teed läksid lahku umbes 300 000 aastat tagasi. Analüüsi tegemise ajal spekuleeris Pääbo, et nad hakkasid hõivama suurt osa Ida-Aasiast ajal, mil Euroopas ja Lääne-Aasias domineerisid neandertallased. Umbes 40 000 aastat tagasi liikusid selles piirkonnas juba ringi ka inimesed.

Denisova inimest teatakse siiski ainult säilinud hamba ja sõrmeluu kivististe põhjal, millest ei piisa ametlikult omaette liigiks nimetamiseks. Olukorda võib muuta aga värskelt avastatud varbaluu analüüs.

Varbaluu leiti sõrmeluuga samast koopa põranda kihist. Selle leidnud Vene teaduste akadeemia teadlase Maria Mednikova sõnul kuulus leitud luu kaasaegsele indiviidile, kes elas ligikaudu 40 000 aastat tagasi. Tema uurimistulemused näitavad aga, et varba ja sõrme luud kuulusid erinevatele isenditele. Lisaks sellele on varbaluu jässakas ning kujult kaasaegse inimese ja neandertallase tüüpilise varbaluu vahepealne.

Kõik ei ole aga sama veendunud. Inimlaste jalaluude morfoloogiat põhjalikult uurinud Washingtoni ülikooli teadlase Erik Trinkausi arvates on luu tugev välimus küll huvitav, kuid taksonoomiliste järelduste tegemiseks ebapiisav ning vaja on DNA analüüsi. Ka Pääbo juhitud teadlased on leiu osas kidakeelsed ning Pääbo sõnul ei ole neil veel konkreetseid tulemusi, millest rääkida.

Mednikoval õnnestus aga näha osa teadlaste esialgsetest tulemustest ning tema sõnul on lähiajal oodata põrutavaid uudiseid - võib oletada, et Pääbo rühm on varbaluust leidnud DNAd, mille analüüs näitab, et varbaluu ei kuulunud tavalisele inimlasele.

Neandertallased ilmusid Mednikova sõnul Siberis asuvasse Altai mäestikusse umbes 45 000 aastat tagasi ning assimileeriti seal tõenäoliselt kohalike Denisova inimeste poolt. Varbaluu omanik võis olla nii Denisova inimene kui neandertallane või isegi nende ristsugutis. Viimasel juhul oleks varbaluu märkimisväärne leid.

Kuigi Pääbo rühma analüüsi tulemuste avaldamiseni saab leiu üle ainult spekuleerida, võib inimese sugupuu praegusest veelgi keerulisemaks osutuda.

Marco Polo ei käinud kunagi Hiinas?


www.elu24.ee 10.08.2011

Tundmatu autori joonistus Marco Polost

Foto: wikipedia.org

Arheoloogide sõnul ei pruukinud kuulus maadeuurija ja kaupmees Marco Polo Hiinasse ja Lähis-Idasse jõudagi.

Oletatakse, et Veneetsia kaupmehest seikleja sai oma lood Hiina, Jaapani ja Mongolite impeeriumi kohta Pärsia kaupmeestelt, kellega ta kohtus Musta mere ääres, kirjutab The Telegraph.

Polo kogus kaupmeeste räägitud jutud kokku raamatuks, millest kujunes üks esimesi reisikirjelduste raamatuid.

Arheoloogid tõstsid esile puudujääke ja ebakohasusi ta kirjelduses Kublai khaani 1274. ja 1281. aasta katsetes vallutada Jaapan.

«Polo kirjelduses on need kaks invasioonikatset segamini. Esimese invasiooni kirjelduses seisab, et laevastik lahkus Koreast ning sattus enne Jaapanisse jõudmist tormi kätte, see ei olnud nii,» sõnas Napoli ülikooli uurija Daniele Petrella.

Petrella lisas, et kas tõesti see isik, kes neist kahest sündmusest Polole teatas, ajas ise need segamini.

Ka ei vastavat Polo kirjeldus mongolite laevadest sellele, mis on leitud Jaapanis arheoloogilisi väljakaevamisi tehes.

«Veneetslane kirjeldas viiemastilisi laevau, tegelikult olid need kolmemastilised,» jätkas Petrella.

Petrella avastas Polo kirjelduses ka keelelise vasturääkivuse.

«Kui Polo kirjeldab Kublai khaani laevastikku, siis ta räägib laevakere veekindlaks tegemisest. Ta kasutab selle kohta sõna «chunam», mis ei tähenda hiina ja mongoolia keeles mitte midagi. Tegemist on hoopis pärsiakeelse sõnaga laevakere kohta. Ka kohanimedes kasutab ta Pärsia, mitte Hiina või Mongoolia kohanimesid,» selgitas teadlane.

Ka väidab Polo, et ta oli saadik Kublai khaani õukonnas, kuid tema nime ei ole mitte üheski siiani säilinud Hiina või Mongoli ülestähenduses.

Ka varem on avaldatud kahtlust, kas Polo ikka käis Hiinas või mitte.

Polo kirjeldustes ei ole näiteks sõnagi Hiina igapäevaelu kohta, näiteks jalgade sidumise, söögipulkade, teetraditsiooni ning isegi mitte Suure Hiina müüri kohta.

Samuti ei ole Veneetsia arhiivides sõnagi, et Polode perekonnal oleks mingit kontakti Hiinaga.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Jeruusalemmast leiti 2000 aasta vanune mõõk


www.elu24.ee 09.08.2011

2000 aasta vanune mõõk

Foto: Scanpix

Iisraeli arheoloogid leidsid Jeruusalemmas asuvas iidses tunnelis tehtavatel väljakaevamistel 2000 aastata tagasi sinna jäetud asju – mõõga, õlilambid, keraamikat ja münte.

Nimetatud tunnel ehitati Rooma ajastul Jeruusalemma ühe peatänava alla, kirjutab foxnews.com.

Tänapäeval asub sellel kohal araablaste kvartal.

Tunneli ehitati vihmavee ärajuhtimiseks, kuid sinna sai ka end peita.

Rooma legionäärid surusid 70. aastal pKr Jeruusalemmas juutide ülestõusus maha ning oletatavalt peitsid sinna tunnelisse end mässajad.

Iisraeli antiigiameti esindaja esitles eile tunnelist leitud mõõka, mille pikkus on 60 sentimeetrit.

Arheoloogide sõnul kuulus see mõõk Rooma sõdurile, kes võis osaleda Jeruusalemma mässu mahasurumises.

«Leidsime tunnelist palju esemeid, mida saab seostada sinna peitu pugenud mässajatega – õlilambid, kööginõud, samuti mitmed isiklikud esemed,» selgitas arheoloog Eli Shukron.

Samast ajastut pärinevad leiud olid veel pronksist võti, mässajate vermitud mündid, millel seisab «Vabadus Zionile» ja kivile graveeritud menorah ehk kandelaaber.

Juutide põgenemist maa-alusesse tunnelisse kirjeldab ajaloolane Josephus Flavius, kes oli juutide ülestõusu üks juhte.

Viis aastat pärast Jeruusalemma ülestõusu ja põlengut kirjutas ajaloolane, et «mässajate viimane lootus oli tunnel».

Mässajad plaanisid oodata kuni Rooma sõjavägi lahkub ning siis linnast põgeneda.

«Kuid see jäi unistuseks, sest neil ei olnud määratud pääseda Jumala ega roomlaste eest,» kirjutas Jospehus Flavius.

Rooma legionäärid võtsid tunneli kohalt tänavasillutise üles ning leidsid mässulised põgenikud. Osa neist tappis end ise, osad tapeti kaaslaste poolt, kuid enamik oli lihtsalt surnuks nälginud.

Iisraeli ja Palestiina vahel on siiani nii poliitiline kui kultuuriline konflikt. Mõlemad pooled peavad Jeruusalemma vanalinna enda omaks. Kuid seal on kõrvuti elanud ja elavad nii kristlased, moslemid kui juudid.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Allveearheoloogid avastasid piraat Henry Morgani laeva jäänused


08.08.2011 www.elu24.ee

Allveearheoloogid avastasid piraat Henry Morgani laeva jäänused

Foto: Scanpix

USA allveearheoloogide meeskond leidis Panamast 17. sajandi kuulsa piraadikapteni Henry Morgani laeva jäänused.

Morgan kaotas oma laevastiku viis laeva, kaasa arvatud lipulaeva Satisfaction 1671. aastal Lajase riffidel, kirjutab foxnews.com.

Arheoloogid leidsid ühe Morgani puidust laeva parema parda jäänused ning suur hulk kinniseid kaubakaste ja kirste.

Kasti ei ole avatud, kuid rummi tootev firma Captain Morgan USA loodab, et neis on rumm.

« Firma Captain Morgan rahastas ekspeditsiooni ja siin on oma iroonia sees,» lausus arheoloog Fritz Hanselmann.

Arheoloogid uurisid merepõhja magnetomeetri abil ning avastasid laevajäänused.

2010. aastal leiti Morgani laevadel pärinenud kahurid ja muid esemeid.

«Kui meile tehti ettepanek aidata uurimismissioonile kaasa, siis loomulikult panime õla alla. Uurimisretkel leitud asjad aitavad Henry Morganit ja ta ajastut paremini mõista,» sõnas firma Captain Morgan USA juht Tom Herbst.

17. sajandil elanud Henry Morgan oli Briti võimude loal Kariibi meres tegutsenud meremehest eraettevõtja ja piraat. Ta rüüstas sealseid Hispaania asumaid.

1671. aastal püüdis Morgan Panamas Chargesi jõe suudmes kaljul olevat Hispaania kindlust Castillo de San Lorenzot vallutada.

Morganil see ei õnnestunud ta kaotas tugeva lainetuse ja riffide tõttu viis laeva.

Briti võimud tabasid Morgani 1672. aastal ja vangistati. Kuid kohtu alla andmise asemel löödi ta rüütliks ja temast sai Jamaica kuberner.

Morgan suri 1688. aastal tuberkuloosi tagajärjel.

Morganit peetakse siiani oma ajastu üheks mõjuvõimsamaks piraadiks.

Toimetas Inna-Katrin Hein

tiistai 9. elokuuta 2011

Voltveti mõisa nümfimaal on restaureeritud


www.parnupostimees.ee 04.08.2011

Annika Poldre

Foto: Erakogu

Voltveti mõisas asunud ja pööningult leitud õlimaal suplevatest nümfidest on restaureeritud ja jõuab tagasi mõisasse ilmselt sügisel, maali ennistas Eesti kunstiakadeemia (EKA) tudeng Merlin Sooaru bakalaureusetööna.

Maalikihi suurte kadude tõttu nõudis töö ulatuslikku toneerimist ja retušeerimist. See andis Sooarule põhjust kirjutada lõputöö teoreetiline osa retušeerimismeetoditest.

Praeguseks on maal dubleeritud ehk liimistatud uuele lõuendile, tõmmatud alusraamile ning kaod on krunditud ja toneeritud. 176-114 sentimeetri suurune õlimaal vajab veel vaid väikest viimistlust.

Merlin Sooaru rääkis, et õhukesele lõuendile õlivärvidega maalitud alusraamita teos oli väga halvas seisukorras. Värvikiht oli lõuendilt irdumas ja pudenemisohtlik. Maali pinnal võis täheldada ohtralt värvikihi kadusid. Taiese servad olid rebenenud, märgata oli väiksemaid auke ja üks suurem rebend. Lõuendiks oli kasutatud puuvillast riiet, mis oli tugevalt deformeerunud.

“Maal oli nii halvas seisukorras, et teadsin: ees ootab suur ja aeganõudev konserveerimistöö,” rääkis Sooaru. Üks oluline ja keeruline samm oli lõuendi dubleerimine, s.o uue lõuendi liimimine originaallõuendi tagaküljele, kui originaal ei ole võimeline enam täitma maalikandja ülesannet.

Ehkki kõik restaureerimis- ja konserveerimisetapid olid oodatust aeganõudvamad, võtsid kõige enam aega ja vaeva toneerimine ja retušeerimine. “Retušeerida oli väga palju ja seetõttu pidi toneerimiseks valima võimalikult käepärase, esteetiliselt sobiva ning tänapäevastele konserveerimisprintsiipidele vastava vahendi,” rääkis Sooaru, kelle sõnade järgi oli retušeerimine algaja restauraatori jaoks väga aeganõudev protsess.

Sooaru valis vahendiks akvarellid ja rõhutas, et toneeringut tegi ta vaid kohtades, kus originaal puudus. “Kaod katsid tihedalt maali, aga olid oma olemuselt väikesed, seega sai n-ö täpitades ja originaali mitte puutudes luua ühtse terviku,” jutustas Sooaru, kelle ütlust mööda oli huvitavaks leiuks alusruudustik, mis oli lõuendile kantud ja heledamas õhukeselt maalitud piirkonnas läbi kumas.

“See on kindlaks tõestuseks, et tegemist on koopiaga,” sõnas Sooaru. Kahjuks ei ole praeguseks päriselt selge, kus võiks asuda originaal. Ehkki juttu on olnud, et originaal asub Ermitaaþis, pole see tõestust leidnud.

“Väga suuri üllatusi ette ei tulnud just seetõttu, et esimesest hetkest peale oli selge: töö tuleb keeruline ja mahukas,” ütles Sooaru, keda juhendasid EKA maali konserveerimise stuudio juhatajad Hilkka Hiiop ja Merike Kallas.

Maal asub EKA restaureerimisosakonnas ja toimetatakse tagasi Voltveti mõisa ilmselt sügisel, kui restauraatorid lähevad Voltveti seinamaalinguid restaureerima.

Jaanuaris kirjutas Pärnu Postimees, et Voltveti mõisa häärberist pärit suplevaid nümfe kujutavat õlimaali taastavad Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna tudengid. Õlimaalil, mis on tundmatu autori töö 19. sajandi lõpust, on kujutatud mütoloogilist stseeni, kus noored võluvad naised ehk nümfid kümblevad kuupaistel, taustaks slaavipäraste ehitistega maastik.

Parunite ajal Voltveti mõisas rippunud maal leiti peahoone juurdeehituse pööningult raamita ja rulli keeratuna 1950. aastatel.

Tõestatud: Salme laev on purjekas!


www.saartehaal.ee 09.08.2011

Autor: Hendrik Kuusk

SIIT TA JOOKSEB: Arheoloogiadoktor Jüri Peets näitab kust täpselt kunagise kiilu kontuur liigub, see pisike huumusetriip ongi purje olemasolu tõestuseks. Foto: Hendrik Kuusk

13. sajandit tagasi koos oma laevaga Salmele maetud mehi võib pidada Läänemere purjetamise pioneerideks – tegemist on varaseima purjelaeva leiuga Läänemeres.

Eelmise nädala lõpuks olid Salme teise muinaslaeva väljakaevamised jõudnud lõpusirgele, ning võis arvata, et uusi avastusi enam ei lisandu. Nagu juba kombeks saanud, otsustas laev arheolooge taas üllatada.
Laupäeval jõudsid kaevamised nii kaugele, et laeva matmiskohta kaevatud sisselõikes paljastus selgelt kunagise kiilu kuju, mis annab tõestust, et Salmele maetud ülikute meresõiduk kasutas liikumiseks ka purje.

Ajakirjandusele näitamiseks


Esmaspäeval, kui kohalik ajakirjandus väljakaevamisi uudistama jõudis, välkus kellu laeva leiupaigas taas hoogsalt. Nimelt olid pühapäevane torm ja paduvihm arheoloogide ponnistused nullinud ning laeva sisselõike uuesti liiva ja kruusa sisse matnud. Kui aga 13 sajandit tagasi maapõue jäetud laeva sisselõige taas arheoloogide kellu alt paistma hakkas, oli ka võhiku silmale selge, et tegu on tõepoolest kiiluga. “See on nagu maasikas tordil,” kommenteeris kaevamisi läbi viiv arheoloogiadoktor Jüri Peets muigega kunagist purjekat silmitsedes. Peetsi sõnul paigutab kiilu leidmine laeva ilusasti Läänemere merendusajaloo konteksti, märkides samas üsna täpselt ära purje kasutuselevõtu aja meie piirkonnas.

Väljakaevamiste käigus on korduvalt hellitatud lootust, et ehk on Salme teise laeva näol tegemist purjelaevaga, mis lisaks laevale tublisti lisaväärtust. Selliseks oletuseks andsid alust mõned ebatavaliselt suured needid (masti kinnitamiseks?) ja laeva profiili kuju, millele toetudes allveearheoloog Vello Mäss hüpoteesi võimalikust purje olemasolust ka lõi.

Nüüd, kui kunagisest kiilust alles jäänud huumusekiht on kõigile näha, on Salme laev kinnitanud oma kirjeldamatut tähtsust merenduse ajaloos, olles mitte ainult esimene leitud purjelaev Läänemeres, vaid ka ainus sõdalaste massiline laevamatus, mis avastatud, kogu maailmas. Skandinaavia piirkonnast Norra rannikult pärineb siiski ka üks varasem purjelaeva leid. Põhjamerel tuli puri kasutusele arvatavasti juba kaheksanda sajandi alguses.

Läheb kindlalt merenduse ajalukku

Mässi sõnul ei julge ta küll väga kanget mürki võtta, kuid väga suure tõenäosusega on tegemist purjelaevaga. Sajaprotsendilist kinnitust Mäss anda ei soovi, kuna laeva mastikanda pole leitud, ning kui see peaks asuma laeva keskel, kohas, kust on läbi kaevatud kaablikraav, pole selleks ka lootust.

Varem on kokkuleppeliselt räägitud purje jõudmisest Läänemerele 8. sajandil. Salme leid on nüüd selle teooria faktiliseks kinnituseks. Laev dateeritakse umbes 750. aastasse, mis nihutab purjetamise arvatava alguse siinsetes vetes arvatust pisut varasemasse aega. Nüüdseks on teadlastel kindlalt teada ka see, et kaks laeva on Salmele maetud koos, samal ajal, neist esimene ja väiksem liikus vaid aerude jõul.

lauantai 6. elokuuta 2011

Juba muistsete eestlaste tegevus põhjustas looduskatastroofe




www.tallinnapostimees.ee 05.08.2011

Nooremast rauaajast ehk 9.–13. sajandist pärinev rauast nooleots.

Foto: Kristel Külljastinen

Umbes 5900 aasta vanusel Jägala Jõesuu viiendal asulakohal kaevatakse ka sel suvel välja luidete alla peitunud asustuskihti.

Foto: Raido Roog

Madis Filippov

Arheoloogilised uurimistööd Harjumaal Jägalas lubavad järeldada, et inimese läbimõtlematu tegevus põhjustas juba esiajal looduskatastroofe. Nii leiti mitmeid põlde ja külaasemeid, mis kattusid rauaajal pärast metsa mahavõtmist luiteliivadega.



«Arvatavasti oli põhjuseks liiga intensiivne põllumajandus,» pakkus Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professor Aivar Kriiska.

Nimelt leidsid arheoloogid, et Jägalas on luiteliivad rauaajal korduvalt matnud põlde ja külaasemeid. Seetõttu katavad luiteliivad nüüd hektarite kaupa säilinud fossiilseid põllujäänuseid, mida suvel uuriti enam kui tuhande ruutmeetri ulatuses.

«Muinaspõllud tulid läbiuuritud osas esile kuni kolme tumeda väikesi söetükikesi sisaldava huumusekihina, milles esines kohati adraterast jäänud jälgi,» kirjeldas muistisel töid juhtinud arheoloog Raido Roog olukorda. «Põldude kihid olid eraldatud üksteisest luiteliivadega ning lõpuks mattunud kuni meetripaksuse luite alla.»

Nende täpne vanus ei ole selge, kuid ilmselt on nii põldude rajamine kui ka mattumine toimunud esiajal. Muu hulgas osutab sellele ühest põllukihist leitud pronksist sõrmusekatke. Pinnasest leitud seemnete ja õietolmu uuringud annavad aga loodetavasti lisateavet ka toonase viljakasvatuse kohta.

Iseloomulikud leiud


Tänavu suvel toimusid Jägalas suuremad väljakaevamised ühel rauaaegsel asulakohal, mis tegelikult leiti juba 2008. aastal. Pinnase koorimise käigus tulidki välja põllujäänused, kuid edasi kaevates leiti põllujäänuste alt kiviaegne asulakoht.

Roogi sõnul tuli ajastule iseloomulike leidudena välja tuhandeid kammkeraamika kilde, tulekivist ja kvartsist tööriistu, kivist raieriistu ja nende katkeid ning merevaiku.

«Eriti huvitav on aga osaliselt väljakaevatud tugevasti punaseks värvunud ja rikkalikult esemeid ja loomaluude tükke sisaldav kultuurkihilaik, millega liitusid veel mitmesugused suuremad ja väiksemad liivapinda tehtud sissekaeved. Seda on väga raske tõlgendada teistmoodi kui elamujäänusena,» rääkis Kriiska.

Oletatav elamujäänus

Kriiska sõnul olid kiviaegsed elamud päris suured. «Mis varem on Eesti alal kätte saadud, olid 50–60-ruutmeetrised, mujal isegi üle 100-ruutmeetrised,» selgitas professor. «Väga sageli on tegemist suhteliselt suurte maapinda süvendatud või maapealsete elamutega.»

Kriiska hinnangul on Jägala muutumas üheks Eesti kiviaja uurimise võtmepiirkonnaks, kust tuntakse juba seitset kiviaja asulakohta. Sest, nagu mitmel pool mujal Läänemere piirkonnas, on ka siin toonase inim­asustuse tagapõhjaks olnud mitmekesised loodustingimused.

«Sellel suvel osaliselt välja kaevatud noorema kiviaja oletatav elamujäänus, milletaolisi on seni Eestis uuritud vaid üksikuid, tõstab selle ala teadusliku väärtuse juba nüüd väga kõrgele,» rääkis professor.

Siiski ei olnud Jägala atraktiivne ainult kiviaja inimestele, vaid seal on asustus jätkunud ja õitsenud ka esiajaloo noorematel ajajärkudel. 2009. aasta uuringumaterjal osutab, et hilisema linnuse kohal on paiknenud umbes 500 aastat eKr kindlustatud asulakoht ja mõni sajand hiljem linnus, mis oli toona Põhja-Euroopa suurim.

Kaua uuritud piirkond


• Jägala piirkond on arheoloogiateaduses tuntud ennekõike Eesti mõistes hiiglasliku pindalaga linnusega, mille uurimine sai alguse 1920. aastal. Juba toona leiti ka esimene kiviaja asulakoht ja koguti üksikuid leide mujaltki ümbruskonnast.

• Hiljem on piirkonnas teinud välitöid mitmed arheoloogid, alates 2005. aastast Tartu Ülikooli töörühm. Viimase kahe ekspeditsiooni jooksul uuriti nii linnust kui leiti ka mitmeid uusi eriaegseid asulakohti, neist vanim ajast u 6500 aastat eKr.

• Seoses Ruu–Ihasalu maantee ümberehitustega jäi tee laiendusele ette esmalt just üks 2008. aastal leitud asulakoht. Arheoloogilise järelevalve ja kaevamiste käigus avastati veel kahest kohast ulatuslikud muistsed põllujäänused ning kolm kiviaegset ja üks rauaaegne asulakoht.

Allikas: Aivar Kriiska

Euroopas kulges kiviajal tohutu maa-aluste tunnelite võrgustik

www.postimees.ee 05.08.2011

Avastati neoliitikumist ehk nooremast kiviajast pärinevad tunnelid, mis kulgesid Šotimaalt kuni Türgini, vahendas Daily Mail. Sellest maa-alusest võrgustikust kirjutab Heinrich Kusch oma värskeltilmunud raamatus.

Tunneleid leiti sadade neoliitikumi aegsete asulate alt. Fakt, et nii paljud neist on säilinud ka 12 000 aastat hiljem näitab, et originaalis pidi võrgustik olema tohutu.

Saksa arheoloogi Heinrich Kuschi sõnul on märke tunnelitest leitud sadade neoliitikumiaegsete asulate alt üle kogu kontinendi. «Ainuüksi Saksamaal Baierimaal oleme me leidnud 700 meetri ulatuses neid maa-aluseid tunneleid. Austrias Styrias oleme leidnud 350 meetrit,» ütles ta. «Üle Euroopa oli neid tuhandeid – Šotimaa põhjaosast kuni Vahemereni».

Suurem osa tunnelitest ei ole laiemad kui 70 sentimeetrit, mis on piisav selleks, et inimene mahuks seal roomama. «Mõnedes kohtades on need laiemad ja istekohtadega või ruumide ja varakambritega,» selgitas Kusch. Kõik tunnelid küll omavahel ei ühendu, kuid kokkuvõtvalt moodustavad need massiivse võrgustiku.

Osad eksperdid usuvad, et võrgustik oli mõeldud inimese kaitsmiseks metsloomade eest. Teised arvavad aga, et tunneleid kasutati kunagi ohutu reisimise eesmärgil, kus liikumist ei mõjutanud isegi halb ilmastik.

Raamat räägib, et tunnelite sissepääsu kohtades olid sageli kabelid. Seda põhjendatakse eelkõige sellega, et nii hoiti eemale paganlikke jõude.

Vaata pilte avastatud tunnelist Daily Maili kodulehelt!

Toimetas Martin Rits, suvereporter

keskiviikko 3. elokuuta 2011

Jäneda luurekuninganna – tabamatu ja väga ohtlik


www.eestiekspress.ee 28.07.2011

Pekka Erelt

Armastatu juures: Kirjanik Herbert George Wells (vasakult esimene) külas Jänedal Maria Benckendorff-Budbergi (paremalt teine) juures augustis 1934. Wellsi kõrval Maria poeg Paul ja selja taga tütar Tanja. (National Archives)

Briti salaluure jälitas aastakümneid tulutult Jäneda parunessi Maria Benckendorffi. Vene Mata Hariks kutsutud naise seikluslik elu jõudis sel suvel Jänedal ka teatrilavale.

“Tema suhtumine elusse tegi temast oma saatuse käskijanna. Ta oli aristokraat. Temast oleks võinud saada ka kommunist. Ainult väikekodanlasena ei saa teda kujutleda.” Need sõnad ütles Briti diplomaatiline agent Venemaal Bruce Lockhart, luurelegend ja üks James Bondi prototüüpe. Naine, keda ta nii iseloomustas, oli Jäneda paruness Maria Benckendorff.

Lockhart, kes oli Mariasse ehk Mourasse kõrvuni armunud, imetles muuhulgas tema julgust. Kui 1918. aastal nabiti Lockhart Moskvas kinni ja teda süüdistati Lenini atentaadikatses osalemises, pisteti trellide taha ka Maria. Ometigi pääses 26aastane naine vabadusse ja väidetavasti tema kaasabil ka Lockhart.

Intelligentne Maria oli osav spioon, kes edastas andmeid nii inglastele kui ka venelastele. Lockharti afääri uurinud Tšekaa ülema abi lätlase Jekabs Petersi arvates spioneeris Maria maailmasõja ajal veel sakslastegi kasuks.

Vahetas mehi nagu särke


Samal ajal kui noor paruness Venemaal seikles, elas tema abikaasa Johann von Benckendorff ühes laste Tatjana ja Pauliga Jänedal. Vanglast pääsenud Maria ei saanud sõja tõttu minna pere juurde Eestisse ega viisa puudumisel Lockharti järel Inglismaale. Aga ta leidis endale uue eestkostja – Mariast sai kirjanik Maksim Gorki sekretär ja armuke.

Johann tapeti märtsis 1919 Jänedal, paari aasta pärast abiellus Maria aga järgmise Eesti paruniga. Maria Benckendorffist sai Maria Budberg. Väidetavalt sõlmis ta abielu vaid selleks, et saada Eesti passi. Igal juhul oli ta juba 1922. aastal tagasi Gorki juures, jäädes temaga kuni aastani 1933, mil kirjanik naasis Venemaale.

Võimalik, et Maria koostöö Briti luurega katkes just Lockharti Venemaalt lahkumisega. Igatahes hiljemalt 1922 alustati Londonis tema kui vaenuliku riigi agendi kohta andmete kogumist. Samal aastal informeeris Eesti kaitsepolitsei Briti luuret, et Maria Budberg teenib nüüd sovette. Mariaga hakkasid korraga tegelema nii Briti vastuluure MI5 kui ka salaluureteenistus MI6.

Peagi sattus brittide kätte üks vürst Pierre Volkonskile saadetud kiri, mis süvendas kahtlusi veelgi. “Moura abiellus ühe Budbergiga. Tiesenhausen ütles klubis, et naine tuleb Eesti aadelkonnast välja heita, kuna ta on spioon.”

Ehkki ei MI5 ega MI6 leidnud otseseid tõendeid Maria koostöö kohta venelastega, lükati tema viisataotlused kõik tagasi. Jää murdus alles 1929. aastal, kui Maria lubati nädalaks Inglismaale. Kuid kahtlused jäid.

Mõni aasta hiljem võeti Maria juba tõsiselt luubi alla. “Seda naist teatakse sageli reisivat Berliini, Pariisi ja Londoni vahet ja on alust uskuda, et ta tegutseb sovettide salaagendina,” teatab luuredokument veebruarist 1933.

Suvel 1933 laekus MI5 Eesti esindajalt info, et siinne poliitiline politsei peab parunessi poliitiliselt kahtlaseks isikuks.

“Ta ei ole neil aastail Eestit tihti külastanud, aga oli seal 1932, kui peatus sõjaväeosa lähedal ja äratas võimude huvi.” Jänedalt saatis Maria kirju Paul Schefferile, Berliner Tageblatti esindajale Moskvas, New Yorgis ja Londonis, kellest Briti luure teadis, et ta on “lähikontaktis isikutega, keda kahtlustatakse sõjalises ja poliitilises spionaažis”. Need isikud olid sakslased.

Armulugu Jänedal

Augusti algul 1934 saabus Eestisse kuulus inglise kirjanik Herbert George Wells. “See on sündmus, mis ajab ajakirjaniku rongile,” rõõmustas Päevaleht. Kahe lapse ema Maria oli Wellsi silmarõõm olnud juba aastast 1920, mil kirjanik Venemaad külastas. Wells kohtus seal Lenini, aga ka oma ametivenna Gorkiga ning kirjutas reisil nähtust raamatu “Venemaa pimeduses”. Just Gorki juures tutvus ta 28aastase Mariaga, kes määrati Briti kirjaniku tõlgiks. Wells oli Mariast kõrvuni sisse võetud.

Vana armastus tõigi Wellsi 14 aastat hiljem Kalijärve äärde. “Wells on Eesti loodusest, eriti Kalijärve omast, vaimustatud. Talle meeldib idüll vaikse järve kaldal. Kuid seni ta pole veel järves suplemas käinud, kuigi ta ostis Tallinnast endale supelkostüümi kaasa,” kirjeldas Päevaleht.

Ajakirjanikud uurisid välja, et kirjanik teeb koos daamidega jalutuskäike, vahel õige pikki. Mängib Maria lastega võrkpalli ja käib Kalijärve ääres kala püüdmas. Ning teeb isegi talutööd: “Laupäeval oli Kalijärve põllul rukkilõikus, millest võttis osa kogu suvitajate-pere – kõik daamid ja lapsed. Ka Wells viibis põllul ja tegi ühe vihu valmis. Samal päeval Wells sõitis taluvankriga, mis oli talle suursündmuseks, kuna ta 30 aasta jooksul pole enam üldse hobusega sõitnud.”

Pärast mõnenädalast puhkust lahkus Wells koos Maria ja tema lastega Londonisse. Neist olid saanud elukaaslased, ehkki nad ei abiellunud kunagi. Kuid vaatamata nimekale elukaaslasele polnud Maria Inglismaal endiselt teretulnud.

Ei midagi kindlat

Rohkem kui kümme aastat olid Briti luureteenistused Maria kohta infokilde kogunud, teda jälitanud ja tema kirju kopeerinud. Temast teati palju, samas tegelikult suurt ei midagi. “See daam on meile pikka aega muret valmistanud. Me teame tema kontaktidest Maksim Gorkiga ja tema visiitidest Venemaale, aga meil pole kunagi õnnestunud hankida midagi vettpidavat tema spioneerimise kohta.”

Oktoobris 1936 jõutigi Briti luures arvamusele, et on aeg pöörduda Eesti kolleegide poole. Ehk leidub neil “midagi kindlat selle naise kahjulikkuse kohta”. Kahjulikkuse all peeti silmas luuramist venelaste heaks.

Kas ja milline oli eestlaste vastus, toimikust ei selgu. Igatahes aasta hiljem, augustis 1937 arvas MI5 juba, et “paruness Budberg on topeltagent, kes töötab nii sovettide kui ka sakslaste heaks”. Kevadeks 1940 oli seegi teooria muutunud – Briti luure ei pidanud Mariat enam ei natside ega sovettide pooldajaks, märkides ära, et 1939. aastal otsustas paruness Eesti kodakondsuse kasuks.

Ent vaid mõni kuu hiljem saabus uus info. "Meid on hästi informeeritud allika poolt informeeritud, et paruness Maria Budberg töötab spioonina Saksa salateenistuse heaks. See info pärineb Ameerikast.”

Maria aga elas oma elu edasi. Käis mõne korra Eestis oma valdusi üle vaatamas ja püüdis järjekindlalt saada Briti kodakondsust.

Siiski venelased?

Pärast sõja puhkemist Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel juunis 1941 sai Briti luure jälile, et Maria kohtus Londonis salaja Nõukogude saadiku Ivan Maiskiga. Samal ajal kohtus naine tihti ka Briti informatsiooniministri Duff Cooperiga, kellele andis teavet venelaste tegemiste kohta. Need ettekanded olid justkui pärit saatkonnavälisest allikast, ent tegelikult koostatud ühistöös Maiskiga. Lisaks sokutas Maria Cooperi alluvusse tööle mehe, keda tõenäoliselt kontrollisid sovetid.

Briti luure täheldas sedagi, et peale Wellsi külastas parunessi korterit ka Bernard Shaw ning et tema sõber oli veel Somerset Maugham. 1944. aastal hakkas Mariaga tegelema Londoni politsei eriosakond, kes oli veendunud, et paruness töötab venelaste heaks. Lisaks tuvastas eriosakond, et Maria on ühenduses Inglismaal elavate saksa kommunistidega.

Sõja lõpul hakkasid Maria vastu huvi tundma ka ameeriklased seoses Los Angeleses lahvatanud spioonilooga. Maria Budbergi nimi kerkis seal esile ja jänkid pöördusid inglaste poole. Vastuses Ameerika saatkonnale teatati, et Budberg on “kahtlemata nõukogude-meelne, aga nii palju kui meie teame, pole ta kommunist”.

Maria Budbergi mõistatus jäigi Briti luurel lõpuni lahendamata. Miks, sellele aitab vastata aastast 1950 pärit kirjeldus tema toimikust. “Ta on erakordselt intelligentne naine. Suurepärane vestleja, selline, keda on meeste meelest peaaegu alati lummav kuulata. Tal on pigem mehe kui naise mõistus. /…/ Pole kahtlustki, et oma positsiooni on ta saavutanud üksnes oma mõistuse abil. Ta armastab väga intriige. Arvatakse, et ta on lojaalne vaid iseendale. /…/ Ta elab vanamoelises korteris Kensingtonis ega paista silma millegi erakordsega, kui välja arvata see, et joob nagu hobune – džinni. On öeldud, et mis alkoholi puutub, on ta raudse kandmisega.”

Maria Budberg suri 1974. aastal Itaalias.

Kapten Puurand saab oma laeva


www.virumaateataja.ee 25.07.2011

Raivo Raigna, reporter

Kapten Verner Hans Puurannale rajatav mälestusmärk Naistevälja külas kujutab stiliseeritud allveelaeva avatud komandosilda.

Foto: eskiis

Tamsalu valla tellimusel on projekteerimisbüroos ASE valminud Eesti vabariigi allveelaevastiku rajaja kapten Verner Hans Puuranna (1904-1983) mälestusmärgi kavand, mälestusmärgiga soovib vald jäädvustada legendaarse meremehe ja riigitegelase mälestuse.


Mälestusmärk rajatakse kapten Puuranna kunagise kodumaja allesjäänud vundamendile Naistevälja külas Võidumetsa kinnistul.

Tamsalu Muuseumi Sõprade Seltsi esimees Aadu Uudmäe meenutas, et Tamsalu vald otsustas juba 2006. aastal algatada Eesti allveelaevastiku rajaja, allveelaeva Kalev kapteni, Eesti vabariigi eksiilvalitsuse ministri aastatel 1973–1983 mälestuse jäädvustamise, sest Verner Hans Puuranna elutöö oli seni jäänud väärilise tähelepanuta. “Viis aastat tagasi tehti heategevuslikul üritusel korjandus, kus annetusi kogunes 15 000 krooni, ja see raha sai seemneks mälestusmärgi rajamisele,” rääkis Aadu Uudmäe. Siis tuli majanduskriis, kuid kitsastest oludest hoolimata jätkati tööd kord võetud eesmärgi nimel. “Korraldati talgud ja puhastati võsast Puuranna kunagise kodumaja vundamendi koht. Kohaliku omaalgatuse programmist saadi 25 000 krooni, mis võimaldas tellida mälestusmärgi kavandi,” lisas Uudmäe.

Raudbetoonist mälestusmärk rajatakse vundamendi korstnajala osale ja see moodustab koos vundamendiga terviku. Vundament ise on looduse toimele kenasti vastu pidanud. Täiesti nähtavad on elu- ning abiruumide osa ja massiivne korstnajala alus, mille kõrval on aimatav keldri süvend.

Mälestusmärgi kavandi autori arhitekt Aleksander Skolimowski nägemus on, et see kujutaks stiliseeritud allveelaeva avatud komandosilda, kus külastaja võib mõtiskleda aegade ja asjade jäävuse või kaduvuse üle, silme ees kunagise kodu ähmased piirid. Allveelaeva motiivi rõhutab mälestusmärgi ümber meetri laiuselt laotud eesotsast pikenev-teravnev põllukividest kaldsillutis kui allveelaeva kere.

Õigusteadlane ja ajaloolane, Tallinna ülikooli professor Peeter Järvelaid, kelle suvekodu asub Naisteväljal, on hästi kursis kuulsa külaelaniku Verner Puuranna sisuka eluga ja hindab arhitekt Skolimowski mälestusmärgi kavandit kõrgelt.

“Kapten Puurand oli kõige otsesemas tähenduses Eesti allveelaevastiku rajaja. Eesti mereväe esindajana saadeti ta 1930. aastate algul Inglismaale Eestile allveelaevade Lembit ja Kalev ehitamist organiseerima. Kapten tundis neid laevu pisemate detailideni. Ja allveelaeva meenutav mälestusmärk legendaarsele kaptenile on parim ja täpsem kujund tema mälestuse ja elutöö jäädvustamiseks,” kõneles Järvelaid.

Möödunud nädalal külastas oma kunagist kodupaika legendaarse kapteni poeg Hans Verner Puurand koos tütre Judyga. Ta tutvus mälestusmärgi kavandiga ja jäi väga rahule.

“See mälestusmärk pole üksnes isale, vaid kõigile Eesti meremeestele, kes teenisid allveelaevadel Kalev ja Lembit,” ütles Hans Verner Puurand.

Tamsalu vallavanema Toomas Uudebergi sõnul teeb vald omalt poolt kõik, et mälestusmärk järgmisel aastal valmiks. “Tänavu aprillis esitati taotlus kaitseministeeriumi kaudu 16 215 euro eraldamiseks MTÜ-le Tamsalu Muuseumi Sõprade Selts Verner Hans Puuranna mälestusmärgi rajamiseks,” rääkis Uudeberg.

Käesoleval eelarveaastal puudub kaitseministeeriumil selle taotluse rahuldamiseks raha, kuid ministeeriumist saadud vastuses anti teada, et kavatsus Verner Hans Puurannale mälestusmärk rajada on tänuväärt ja selle juurde võiks tulla järgmisel eelarveaastal.

Vallavanem Toomas Uudeberg lisas, et praegu otsitakse võimalusi oma- ja kaasfinantseerimise suurendamiseks. 5000 Austraalia dollariga lubas mälestusmärgi rajamist toetada legendaarse kapteni poeg Hans Verner Puurand.

Arheoloogid leidsid Pärnus keskaegse noakäepideme


www.parnupostimees.ee 02.08.2011

Tõnu Kann, reporter

Foto: Ants Liigus

Pärnus uue vee- ja kanalisatsioonitorustiku ehitamisega kaasnevad arheoloogilised uuringud. Need viidavad küll ehitajate aega, kuid on Pika tänava ääres päevavalgele toonud mõndagi huvitavat keskaegsest Pärnust.

Kuigi 15. juunist 15. augustini on kaevetööd suvitajate huvides Pärnu kesklinnas keelatud, lubas linnavalitsus erandkorras kaevata keeluajal Pika tänava haljastusribal, ja seda aega kasutasid arheoloogidki.

Torutöödele eelnevate kohustuslike arheoloogiliste uuringute käigus on vastutava arheoloogi Eero Heinloo hinnangu järgi Pärnu Pika tänava äärsest kaevikust päevavalgele toodud huvitavaid üksikleide ja selgemaks saab tervikpilt sajanditetagusest linnaruumist.

“Pika tänavaga kulgeval joonel oleme uuringud peaaegu lõpetada jõudnud,” sõnas Heinloo. “Pärast 15. augustit loodame koos toruehituse edenemisega uurida risti üle Pika tänava kaevatavaid kaevikuid.”

Arheoloogide ja torupaigaldajate ühine töö on korraldatud selliselt, et torumehed kaevavad vajalikud kaevikud, kuid ei jätka torude paigaldamist enne, kui arheoloogid on jõudnud avatud kultuurikihid läbi uurida.

Keskaeg on õnneks alles

Heinloo rääkis, et Pikal tänaval jõudsid nad keskaegse, arvatavalt 15. sajandist pärit ajaloolise Pika tänava puitsillutiseni, samal ajal kui hilisemad kultuurikihistused on peaaegu kadunud.

Heinloo sõnade kohaselt on Pika tänava Lenini alleeks rekonstrueerimise käigus pärast Teist maailmasõda hilisemad kultuurikihid lihtsalt minema veetud või nii segi pööratud, et näiteks 16.–17. sajandist pärit leide on vähe ja tollasest linna kultuurikihist on Pikal tänaval järel vaid üksikuid fragmente.

“Kahjuks alustati linnaarheoloogiaga süstemaatiliselt alles 1980. aastatel, nii et 1950. aastatel, kui uut tänavat rajati ja Pärnu vanalinn ümber ehitati, arheoloogilisi uuringuid ei tehtud,” selgitas Heinloo.

Samal ajal on arheoloogi arvates Pika tänava ääres tegu väga huvitava keskaegse materjaliga, millest osa leide võib kuuluda isegi 13. sajandisse.

“See nõuab hilisemat analüüsi ja dateerimist,” ütles Heinloo, lisades, et paljugi sellest, mis maapõuest on nähtavale ilmunud, kujutab endast mõistatust, sest kõik ei vasta hoopiski sellele ettekujutusele, mis on toetunud vanadele linnaplaanidele.

“Neid asju on talvel vaja analüüsida, täpsustada ja kokku klapitada,” ütles vastutav arheoloog, lubades aruande Pika tänava kaevamistest ja sealt hargnevate uuringute kohta Pärnu muuseumile ja muinsuskaitseametile üle anda tuleva aasta algupoolel.

Püha Andrease kuju

16.–17. sajand ja sealt veelgi hilisem aeg on pakkunud Pikal tänaval arheoloogidele vähe avastamisrõõmu, kuid seda enam on kaevamised andnud keskaegset materjali.

“Esemeid on nähtavale tulnud üksjagu, sealhulgas päris palju Pärnule kui kaubalinnale omast välismaise päritoluga keraamikat,” kirjeldas Heinloo. “Üks huvitavamaid leide, mis väärib eksponeerimist Pärnu muuseumis, on luust meisterdatud inimfiguuriga noakäepide. Figuur kujutab endast äratuntavalt pühak Andreast, nagu teda sellal kujutati.”

Esemeleidude kõrval on Heinloo ütlust mööda tähtis, et nii Pika tänava äärse kui teiste Pärnu vanalinnas seoses veetorustiku paigaldamisega tehtud arheoloogiliste uuringute käigus muutub pilt Pärnu keskaegsest linnaplaneeringust täpsemaks.

“Usun, et saame uue teabe analüüsi järel päris korraliku läbilõike Pärnu ajaloolisest vanalinnast,” lubas Heinloo.

Vello Mäss: Salme muinaslaev avab Läänemere ajalugu

www.saartehaal.ee 03.08.2011

Autor: Anna Põld

Peaaegu vöörist ahtrini välja kaevatud ja hästi näha olev Salme muinaslaev omab märkimisväärset tähtsust merendusajaloos – täpsemalt Läänemerel purjelaevade kasutuselevõtu aja dateerimises.

Eile Salmel viibinud Eesti nimekaim allveearheoloog Vello Mäss, kelle ülesandeks on hinnata selle laeva mereomadusi, ütles Saarte Häälele, et Salme kaevandit vaadates näib, et on mitu ilmingut laeva konstruktsioonis, mis viitavad sellele, et suure tõenäosusega oli tegemist purjelaevaga.
Mäss mainis, et tegemist pole pelgalt uudishimu, vaid merendusajaloos määrava tähtsusega küsimusele vastuse leidmisega.

Kui seni on teadlased tõmmanud purjede kasutusele tulemisele mõttelise joone pelgalt teadmisega, et enne 8. sajandit pole Läänemerel purjeid kasutatud, siis 8. sajandi keskpaigast pärit Salme muinaslaev täpsustaks purje kasutuselevõttu peaaegu täpse dateeringuga. “Kui selgub, et see on nüüd purjelaev, siis on selgunud üks fakt, ja see on tähtis,” kinnitas Vello Mäss, lisades, et tuleb kannatlikult natuke veel oodata, kuni saab ristiprofiilipildi tehtud. Profiilipildilt peaks olema näha merelaeva põhjakuju ning see, kas laeval oli purjelaevale iseloomulik kiil või ei olnud. “Kui kiilu ei ole, siis tulid mehed aerudega ja tegemist on sõudelaevaga,” sõnas Mäss.

VIDEO: Väljakaevamised toovad Kuressaare linnuse kohta huvitavaid avastusi


www.postimees.ee 01.08.2011

Kuressaare linnus

Foto: Egert Kamenik.

Klikka pealkirjal, et vaadata videoklippi.

Kuigi arheoloogilised kaevamised Kuressaare piiskopilinnuse hoovil on alles poole peal, on senised avastused olnud muljetavaldavad.

Üks leidudest on pill, mis on üle 300 aasta mulla all püsinud ja terveks jäänud, vahendab ERR Uudised.

Aga ajaloolastel on väljakaevamistega seoses selgunud ka huvitavamaid asju – näiteks polnud seni teada, et linnuse vallikraavi ümbritsesid mõlemalt poolt kaitsemüürid.

Samuti loodetakse praeguste väljakaevamistega täpsustada linnuse vanust, kuigi seni on küsimusi vaid juurde tekkinud ning pole leitud tõendeid oletusele, et linnus pärineb keskajast.

Kui konserveerimine-restaureerimine lõpeb 15. juulil 2015, siis peaks kindluse ajalugu selgem olema ajaloolastele ja kindluse erinevad müürid turistidele ja külalistele vaadeldavamad.