sunnuntai 31. heinäkuuta 2011

Lossi vallikraavi tugi osutus teiseks ringmüüriks


www.meiemaa.ee 30.07.2011

Ahto Jakson

Lossihoovis tuli väljakaevamiste käigus maa seest nähtavale kindluse kunagine teine ringmüür, mida algselt peeti ekslikult vallikraavi tugimüüriks.

“See tuli meile väga suure üllatusena. Arvati, et siin on vallikraavi pinnase toestamiseks tugimüür, mis ei lase pinnasel vallikraavi vajuda,” ütles OÜ Agu EMS arheoloog Garel Püüa. “Avasime uue kaevandi, kust hakkab tänaseks juba natuke selgust saama. Tegemist on eeslinnuse arengu seisukohalt väga olulise sõlmega – näha saab vallikraavi nurka, teist ja kolmandat ringmüüri ning ühte treppi,” lisas Püüa. Teise ringmüüri paksus küündib kahe ja poole meetrini.

Teine ringmüür tehti kahes järgus


1970. aastatel lossihoovis arheoloogilisi uuringuid teinud Kalvi Aluvee arvates ehitati esimene ringmüür pärast 1260. aasta saarlaste ületõusu, mil hakati maa-ala kindlustama. “Tundub, et nii loss kui esimene ringmüür on siiski ehitatud ühel ajal, mõlemad 14. sajandil.” pakkus Püüa. Ümber ringmüüri asus 20-meetri laiune vallikraav ja sellele järgnes teine ringmüür, mis kulges edasi praeguse muuseumi garaaži alla ning sealt laululava eest läbi mere poole. Garel Püüa oletuse järgi võidi teine ringmüür rajada kas 14. sajandi lõpus või 15. sajandi algul. “Müür ehitati kahes järgus. Algul laoti ilmselt dolomiidiplokkidest alumine osa ja teine kiht tehti maakividest hiljem peale,” rääkis Püüa. Esimene ringmüür jäi lossi merepoolsest küljest 27 meetri kaugusele ja teistest külgedest vaid 9–10 meetri kaugusele.

Kive kasutati kolmanda müüri jaoks

“Paistab, et saarlastel tekkis 15. sajandil plaan, kuna mere poole enam kuhugi laieneda ei olnud võimalik ja nad ehitasid külgedele laieneva kolmanda ringmüüri,” ütles arheoloog. Kui hakati kolmandat ringmüüri rajama, lammutati tõenäoliselt osa teisest ringmüürist maha ja selle kive kasutati kolmanda jaoks. Nii toimiski osa teisest ringmüürist kalda tugimüürina. “Tekib küsimus – kui vallikraav asus kahe müüri vahel, kuidas käis liiklus lossi ja kus asusid ligipääsuteed ning sillad?” arutles Püüa. Isegi väljakaevamised ei pruugi siin tema sõnul abiks olla, sest 500–600 aasta jooksul on nii palju lammutatud ja ümberehitustöid tehtud. “Praegu tundub, et kolmas ringmüür ehitati 15. sajandi lõpus või 16. sajandi alguses,” lausus Püüa.

Järgmisena kavatseb Garel Püüa jätkata väljakaevamisi lossihoovis 30 aastat tagasi lahti kaevatud augu juures, et võtta lahti esimese ringmüüri nurk täpsustamaks ringmüüri rajamise aega keskaegsete leidude järgi. Augus kaevates tuli ilmsiks nn kuuli renni saladus, mis osutus hoopis vee äravoolu renniks vallikraavi. Algselt arvati, et tegemist on kuulirenniga, kuna sealt leiti paar kuuli.

Kuidas vanasti Vändraga ühendust peeti


www.parnupostimees.ee 29.07.2011

Olaf Esna, bibliofiil

Alguses sõitis Pärnu-Sindi-Tori-Wändra liinil selline autobuss.

Foto: Olaf Esna erakogu

Vändra ja Pärnu autoühenduse pioneeride vahel läks rebimiseks. Kõigepealt kuulutas M. Tammann: ”Sellega teatan oma lugupeetud tarvitajatele, et olen avanud uue igapäevase ühenduse Pärnu ja Tori vahel kuni Vändra alevini. Võtan reisijaid ja kraami peale. Hinnad tarvitajatele 100% odavamad kui teistel. Teated ja tellimised telefoni teel Tori postkontoris.” (Vaba Maa Pärnu väljaanne 24. märtsil 1923).

Poolteist kuud hiljem sekundeeriti: ”Igapäevane takistusteta autoühendus Pärnu – Tori – Vana-Vändra vahel. Ärasõit esmaspäeval, kolmapäeval, reedel ja laupäeval Vändrast kell 5 hommikul ja Torist kell 7. Teisipäeval, neljapäeval ja pühapäeval Vändrast kell 6 ja Torist kell 7.30. Tagasisõit Pärnust Hommiku t. 5 kell 16. Suurema tarviduse korral korraga 2 autot.” (VMPv 6. juunil 1923).

Hommiku 5st sai ka teateid. Kuulutaja oli anonüümne, kuid järgnevate aastate kuulutuste põhjal oli selleks keegi Riismann.

Kui 1923. aastal võis veel tegemist olla suuremat sorti sõiduautodega, siis 1924 pakkus Riismann juba mugavaid autobusse seltskondlikeks väljasõitudeks, mida oli soovitav kaks päeva ette tellida.

1924. aastast väljus autobuss Vändrast teemaja eest igal hommikul kell 5 ja vedas igasugu sõitjaid ning kraami. Pärnust väljuti Malmi 17 Hommiku tänava nurgalt. Toris oli bussiliiklusega kõige paremini kursis teemeister, kellelt võis teateid pärida.

Olukord bussiliikluses

Sellel ajal autobussiliikluses valitsenud olukorda kirjeldab anonüümse liinipidaja appihüüd ajalehes: ”On alaliseks nähtuseks saanud, et Pärnumaal, eriti Vändra–Tori–Sindi–Pärnu teel sõitvate autobusside omanikud ei täida korralikult neile ette kirjutatud määrusi.

Teedeministeeriumi sellekohase loata on reisijatevedu keelatud, samuti peavad sõiduload iga aasta alguseks uuendatud saama. Käesoleval aastal on möödunud 4-5 kuud, kuid suurem hulk omnibusse sõidavad ikka veel eelmise aasta lubadega. Juhid on kutsetunnistuseta. Reisijateveo omnibussid ei vasta seaduses ettenähtud nõuetele. Veetakse koos reisijaid ja muud kraami.

Rajooniülematele on ette kirjutatud neile alluvais rajoones järele valvata, et omnibussid oleksid kõik sead. ettenähtud lubadega varustatud, kuid on ette tulnud juhtumisi, kus rajooniülem sõidab omnibussiga, millel puudub teedeministeeriumi luba, samuti juhil kutsetunnistus. Üksikutele tehakse ka protokolle, kuid kes hoolib sellest väikesest trahvist ja sõidetakse ikkagi.

Teedeministeeriumi poolt nõutavate lubadega varustatud kindla liini pidajad on tõeliselt hädas. Nad on kohustatud kindla tunniplaani järgi sõitma. Seal tuleb mitteliinipidaja 10-15 min. varem liinipidajale ette, võtab reisijad ja sõidab, sest inimene vaatab, kuidas varem edasi pääseb. Ja sarnaste võtetega on mitteliinipidajad alati väljas, sest neil ükspuha, kui koorma peale saab, siis sõidab, kuid kindla liinipidaja on sunnitud kasvõi tühjalt ühe ehk kahe reisijaga sõitma. Ja ometi on kindla liinipidaja peale pandud kohustused: tasuta postivedu, postkastide tühjendamine jne.” (VMPv 22. mail 1924).

1927. aastal läks Pärnu–Vändra bussiliini pidamine kohalike ettevõtlike meeste käest nimekate pärnakate Karl Siitani ja Albert Sauga kätte. Liin alustas tegevust 1. mail, kuid esialgu sõitis buss ainult Torini.

Buss väljus Tori postkontori juurest hommikul kell 7.30 ja tagasisõitu Pärnust alustati kell 16.30 Riia mnt 37a juurest, kus asus Karl Siitani äri. Pärnu–Sindi pilet maksis 60 marka, Torisse sai 125 marga eest ja Vändra ots maksis 250 marka.

Vahepeatustes arvestati kuus marka kilomeetri eest. Tori ja Pärnu vahel oli ühendus igapäevane, Vändrasse sõideti ainult tööpäevadel.

1928. aastal algas ühenduse pidamine 2. mail endise sõiduplaani ja samade väljumiskohtadega.

Et Vändrast sai Pärnusse ka rongiga, siis ilmselt seepärast 1929 ja 1930 bussidele sõidulube ei väljastatud.

Bussiliikluse taastumine

15. juulil 1931 hakkas K. Siitan ja Ko Pärnu ja Vändra vahet äripäeviti taas busse sõidutama. Vändrast väljuti kell 6 hommikul ja Pärnust kell 17. Vändra pilet maksis 2.75 krooni, Tori pilet poolteist krooni ja Sinti viidi 75 sendi eest.

1932. aastal saadi vähese lume tõttu buss liinile saata juba jaanuaris. Sõitma hakkas uus mugavustega (”keskküttega”) buss.

21. jaanuaril 1934 oli Pärnjõe koolimajas peoõhtu. Pärnu–Vändra liini buss viis sinna teist voori Vändrast peolisi. Pärast Vändrast väljumist libises teeolude tõttu bussi ette hobusaan abielupaariga. Bussijuht ei suutnud lühikese vahemaa tõttu pidurdada ja sõitis suure raginaga saanile otsa. See purunes pilbasteks, hobune sai raskesti vigastada. Õnneks pääsesid saanis istujad vigastusteta. Avarii osalised vastastikku pretensioone ei esitanud.

1934. aasta märtsi algul tegi teedeministeerium K. Siitan ja Ko-le kolmanda (viimase) hoiatuse korratu ühendusepidamise pärast. Juba eelmisel aastal oli buss paar korda maanteel kinni jäänud. Viimane kaebus esitati teedeministeeriumile sellepärast, et autobuss kasutas hommikul Pärnusse sõiduks üht teed ja õhtul sõitis tagasi teist teed mööda ning sõitja ei pääsenud tagasi koju. Liinipidaja põhjendas seda päeva jooksul muutunud teeoludega, kuid sai siiski valju noomituse.

Märtsi lõpul katkestati ajutiselt liiklus Tori silla äravõtmise tõttu ja see taastus alates 7. aprillist. Mais tuli liinile uus, 26 istekohaga Dodge Brothersi firma buss.

Piletihinnad olid järgmised: Vändrasse 1.60 krooni, Torisse 90 senti ja Sinti 40 senti.

1935. aastal võeti juba veebruaris Tori jõelt sild ära ja bussiühendus oli ümberistumisega. Üks buss viis Pärnust Torisse ja teine Torist Vändrasse.

Liinipidaja vahetus

Aprillis läks seegi bussiliin K. Siitan ja Ko käest täisühingule Pavelson, Pass ja Kiidemann. Nüüd oli leivad ühte kappi pannud meeste käes peale Pärnu–Vändra liini veel Pärnu–Tõstamaa, Pärnu–Lihula, Pärnu–Ikla ja Pärnu–Vigala liin.

Liinipidajate vahetus valmistas vändralastele kohe halva üllatuse. Vana omanik võttis päevapealt liinilt oma bussi, kuid uus ei suutnud veel 5. aprilliks oma sõidukit liinile panna ja nii ootasid sõitjad asjatult. 23. maist hakkas buss sõitma Vihtra–Tori–Jõesuu kaudu. Uued liinipidajad sõidutasid vändralasi ka pühapäeviti 17. juulist 15. septembrini. Vändrast väljuti kell 7 ja Pärnust algas kojusõit kell 20.

10. oktoobri õhtul tahtis Vändra bussist enne Sindi–Lodja silda mööda sõita värske juhiloaga sintlane, kuid rammis bussi. Buss pääses kriimustustega, aga sõiduautol olid vasak külg ja porilaud nässus.

Ajakirjaniku muljeid sõidust Torisse

”Sindis tikub peatus kuidagi pikaks venima. Selgub, et sõitjatest on üks läinud koju riietust vahetama. Teda oodataksegi. Üle veerandtunnilise ootamise järgi jõuab kohale ümber riietuma läinud reisija. Buss võtab nüüd hääled sisse ja tormab edasi metsiku kiirusega. Nähtavasti selleks, et vahepeal kaotsi läinud aega tasa teha.

Vahepeal laseb buss maha sõitjaid ja annab iga postitalu juures posti. Kusagil käänakul ootavad kolm näitsikut rõõmsate nägudega. Varsti selgub nende rõõmu põhjus: bussi katuselt vinnatakse neile maha tuliuus jalaga õmblusmasin. Näitsikud võtavad selle rõõmsalt endi vahele ja sammuvad kodu poole. Lõpuks jõuame Torri.

Mahaminek osutub võrreldavaks tõkkejooksuga, sest tuleb hüpata üle kolmest või neljast vahekäiku pandud lisatoolist. Peab ütlema, et ”mugav” oli see sõit.”

Raudtee kiuste

1936. aasta jaanuaris pöördus riigi raudteevalitsus maanteedevalitsuse poole ja soovis, et Pärnu–Vändra bussiliin suletaks ja käiku jääksid ainult Pärnu–Tori ning Vändra–Käru liin.

Maanteedevalitsus pöördus omakorda Pärnu maavalitsuse poole. Tori vallavalitsus saatis selle peale põhjendatud arvamuse, et ühenduse katkestamine Tori ja Vändra vahel ei ole kohalikele elanikele kuidagi vastuvõetav. Rahva häält võeti kuulda ja 23. mail hakkas Vändra buss sõitma Tori–Jõesuu–Vihtra kaudu ning 22. oktoobrist sõitis buss üle Sikana-Aluste.

1936. aastal rakendusid Pärnu–Vändra liinil pühade-eelsed lisareisid. Nii sõitis 24. ja 31. detsembril buss esimese reisi ajal väljumisega kell 14 Tori-Jõesuusse, kell 17 väljunud buss viis sõitjad üle Sikana Vändrasse.

1937. aastal algas bussisõit Vändrasse Sikana–Aluste kaudu 20. märtsil väljumisega Pärnu puuturult kell 17. Juunis hakkas sellelgi liinil sõitma uus mugav ja moodne buss. Pärnu kuulsa aastalaada ehk jäärmargi ajal toodi vändralasi siia ka pühapäeval, 15. ning 22. augustil.

Avarii ja raske õnnetus

3. märtsil 1939 põrkasid Pärnu–Paide maantee kümnendal kilomeetril kokku Pärnu–Vändra buss ja Viljandi takso. Inimesed kannatada ei saanud, küll aga mõlemad sõiduriistad. Bussi vigastused olid väiksemad, taksojuht hindas oma kahjusid 200–300 kroonile. Hiljem otsiti ajalehe kaudu bussis olnud sõitjaid ja härrat, kes kuulis bussijuhti ütlevat, et polevat uduse klaasi tõttu taksot näinud.

1940. aasta lõppes raske õnnetusega. 11. novembri hommikul hakkas Pärnu–Vändra bussi juht August Saarts garaaþis bussi käivitama. Sõidukil oli käik sees, juht jäi bussi ja seina vahele ning sai silmapilkselt surma.

Rootslase kätte jõudnud Kõo barokkhäärber laguneb



www.sakala.ajaleht.ee 31.07.2011

Egon Valdaru, reporter

Kunagine uhke mõisahoone on väga kehvas seisus. Sel kevadel löödi valla ja muinsukaitseameti eestvõttel kinni selle ukse- ja aknaavad ning kõige kriitilisemad kohad katusel.

Foto: Elmo Riig / Sakala

Tindipotiga sarnanev viinaköök on väga haruldane mälestis.

Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui Kõo vald kümmekond aastat tagasi mõisa Rootsi kodanikule müüs, lootsid vallajuhid, et auväärsest kompleksist saab vaatamisväärsus ja tööandja, nagu tulevane mõisahärra lubas. Paraku on läinud teisiti.

Vallavanem Tarmo Riisk meenutas, et kompleks müüdi 499 000 krooniga. «Varem kuulus mõis kolhoosile, omavalitsus võttis selle talt üle. Siis ilmusid välja endised omanikud, kellele maksti kompensatsiooni. Vallal ei olnud mõistlik sellist hoonet niisama käes hoida,» selgitas ta.

Rootslasel olevat olnud vägevad plaanid. «Ta lubas hakata pakkuma turismiteenuseid ning kasvatama puid ja hekitaimi teistele mõisatele, aga tegelikult ei teinud suurt midagi,» rääkis Riisk. «Et tegemist on muinsuskaitsealuste hoonetega, tuli projektid kooskõlastada, aga sellegagi ei saanud ta hakkama.»

Vallavanem ütles, et ennast ettevõtja ja eduka ärimehena esitlenud mees osutus suliks, kes üritas musta raha kinnisvarasse paigutada. «Nüüdseks ei ole temast enam midagi kuulda, ainult niipalju, et oli vahepeal Rootsis elu läbi Rootsi kardinate vaadanud.»

Mõisa hooned lagunevad ning sellele on vallavanema hinnangul tõhusalt kaasa aidanud ümbruskonna noored ja lapsed. «Kurb ja häbi on vaadata, millist purustamistööd on mõisas korda saadetud,» lausus ta. «Raske mõista, mis toimub selle inimese peas, kes lõhkudes ja lammutades end välja elab.»

Ühe suve elas perega


Muinsuskaitseameti Viljandimaa vaneminspektor Anne Kivi ütles, et mõisahoonete omanik oli osaühing Zerosystems, mille juhatuse liige on Rootsi kodanik Michael Ecklöv. «Majutuspaiga tegemisest asja ei saanud,» nentis Kivi. «Kuuldavasti ise ta ühe suve perega seal siiski elas.»

Vaneminspektori teada oli omanik püüdnud hooneid konserveerida nii nagu nõutud. Ta pani katustele ääre- ja harjalauad ning ajutised katted, aga üle paari aasta need vastu ei pidanud.

Tarmo Riiski jutu järgi tegi rootslane peahoones ka muid töid: lammutas vaheseinu, lõhkus ja kaevas. Seejärel kadus mõisnik nelja tuule poole ning kui ta naasis, tegi politseile avaldusi selle kohta, et tema vara on mõisast minema viidud. «Küllap ta jättis töömeestele palga maksmata ja eks need võtnud, mis võtta andis,» lausus vallavanem.

Haruldane tindipott

Kõo hoonetest rääkides ütles Anne Kivi, et kunagisest uhkest kompleksist on alles vaid kaks. Peahoone pärineb XVIII sajandist ja tindipotti meenutav viinaköök XIX sajandist. Veel on alles piirdemüür koos väravapostidega. Vaneminspektori hinnangul on viinaköök väga haruldane mälestis.

Anne Kivi märkis, et osaühing Zerosystemsile kuulusid mõisad veel Jõgeva-, Harju- ja Saaremaal. Kõigis neis paikades on olnud sama mure nagu Kõos. Kolme aasta eest kirjutas ajaleht «Saarte Hääl» sellest, kuidas muinsuskaitseamet muretseb Audla mõisa pärast, mille omanik oli 2006. aastast Zerosystems.

Kõo mõisas tegi muinsuskaitseamet nimetatud osaühingule ettekirjutusi 3835 euro (60 000 krooni) eest. See raha õnnestus ka sisse kasseerida.

Tänavu märtsis vahetas mõis omanikku ning uueks peremeheks sai osaühing Kredi­status. «See on registreeritud vanale aadressile ja muinsuskaitseameti kirjad on sealt tagasi tulnud,» lausus Kivi.

Muinsuskaitseamet leidis 1480 eurot avariiremondiks. Käesoleval kevadel lõid valla palgatud töömehed kinni häärberi ukse- ja aknaavad ning kõige kriitilisemad kohad katusel.

Vallavanem toonitas, et hoonesse tungimine on kuritegu ja sellele järgneb karm karistus. «Ei tasu arvata, et lõhkujad kätte saamata jäävad,» sõnas ta.

lauantai 30. heinäkuuta 2011

Tallinna vana asulakoht paljastab end üha rohkem





www.tallinnapostimees.ee 30.07.2011

Urmas Tooming

Leiud puhastajate sõrmede vahel: pronksripats, mille üks pea oli koletise ja teine lõvi oma, keskaegne võti ning tundmatu otstarbega ese.

Fotod: Toomas Huik

Kunstiakadeemia tulevase uue hoone asukohal ­askeldab praegu suur hulk arheolooge, tudengeid ja kooliõpilasi, kes labidaid, kühvleid, pintsleid, hambaharju ja -orke kasutades paljastavad ­kunagise asulakoha jäänuseid.

«Nii suurt arheoloogide kontsentratsiooni ühel kohal ei ole mina veel näinudki,» kinnitas kohapeal kamandav Agu EMS juhataja Guido Toos süvendist välja ronides.

Lahtikaevatud alal askeldasid eile Eesti peaaegu kõigi ülikoolide tudengid, lisaks kooliõpilasi.

Samas võis näha mitut vanemat meest pinnast labidaga kiht kihi haaval koorimas. Toos ütles uhkusega, et need mehed pole küll päris arheoloogid, kuid on väljakaevamistel osalenud juba 1989. aastast alates ning neid võib nende üüratute kogemuste tõttu eestöölisteks nimetada.

Palju huvitavat

Gonsiori ja Laikmaa tänava ristmiku äärne plats on arheoloogidele huvitav seetõttu, et seal võib Tallinna eeslinna kujunemist jälgida 14. sajandist alates. Kunagi loksusid Tallinna lahe lained praeguse Gonsiori tänavani välja ning samas lähedal asus ka Härjapea jõe suue. Just sellesse kohta oligi rajatud asula, mille jäänuseid praegu välja kaevatakse.

«Kaevame sündmustepõhiselt, mis tähendab, et ka lõkke tegemine, hoone ehitamine või lammutamine on eraldi sündmused,» selgitas Toos. «Praegu, kui oleme lahti kaevanud umbes neljandiku kogu alast, on sündmusi kogunenud juba ligi nelisada.»

Tõesti, kogu kaevamiste ala on täis lipikuid, millest igaüks tähendab mingit sündmust. Tavainimene ei oska nende lipikute juures küll midagi olulist eristada, selleks on vaja kogenud arheoloogi silma.

Väljakaevamiste juhid Gurly Vedru ja Anneli Kalm mainisid, et iga sündmus tuleb võimalikult põhjalikult paberil kirjeldada, et väljakaevamiste aruannet lugeval inimesel tekiks kohe mulje kunagisest inimasulast.

Tartu Ülikooli kirjandustudeng Evelyn Fridolin nühkis harjaga kunagist puust põrandat ning kasutas ka hambaorke, et puu mustrit paremini esile tuua.

«Mitte kunagi varem ei ole ma põrandat pintsliga puhastanud,» ütles ta naljaga pooleks.

Eelmisel aastal tehtud eeluuringud näitasid, et vaid üks osa kunstiakadeemia alusest maast pakub arheoloogidele huvi. Mõne aja pärast hakatakse aga lammutama endise hoone vundamenti ning selle alt võib ka kaeve, lampkaste või midagi muud huvitavat välja tulla. Sel juhul laiendatakse uuritavat ala.

Tihe asustus

Mõnes kohas on kaevesügavus juba saavutanud taseme, kust allapoole pole enam mõtet minna, sest Härjapea jõe äärne liiv on välja tulnud. Kõrgemal on aga näha tumedad viirud, mis on inimtekkelised. Enne 14. sajandi aegsest perioodist ei ole siiani ühtegi leidu saadud.

Toosi sõnul võib praegu eristada keskaegset asustust kuni Liivi sõjani. Pärast seda andis Tallinna raad käsu eeslinnad lammutada ning nende lammutuste jälgi on väljakaevamisel ka näha.
«Asustus on siin nii tihe olnud, et ühtegi tervikstruktuuri ei ole me leidnud,» selgitas Toos. «Igast hoonest on vaid jupike või tükike säilinud. Ilusast Rootsi ajast on leide praegu suhteliselt vähe. Põhjasõja-järgne asustus on tugevalt esindatud, aga sellest kihist oleme juba läbi läinud.»

Toos fantaseeris, et peale elumajade jäänuste oleks ju tore leida märke ka kunagisest võimalikus kõrtsist. Miks ei võinud Härjapea jõe suudmes asuda joomakoht, kus laevameestelt raha sisse kasseerida! Samuti oleks võinud inimasulas olla sepikoda, kus hobuseid rautada. Esialgu ei ole ka sellest märke leitud. Küll saab aga öelda, et asulas peeti loomi, sest sõnnikukihte võib selgelt näha.

«Huvitav asi on see, et ühte auku oli maetud korraga üheksa kahurikuuli,» mainis Toos. Samuti näitas kaevamistööde üldjuht pronksist ripatsit, mis ühtepidi kujutas koletist, teistpidi aga lõvi või mõnd teist looma. Ka üks uksevõtme moodi ese oli välja tulnud.

Mõistatuseks on siiani jäänud silindriline auguga kivi, mille otstarvet ei ole arheoloogid veel suutnud välja nuputada. Seda võidi kasutada näiteks vintsi osana, et paati kaldale vedada. Samas võis kivi olla kasutusel ka vesiveskis.

Väljakaevamistega jõutakse ühele poole ilmselt oktoobri lõpus, kui midagi ootamatut ette ei tule või vihm töid segama ei hakka.

tiistai 26. heinäkuuta 2011

Salme muinaslaevast leiti haruldane luukamm


www.saartehaal.ee 26.07.2011

Autor: Anna Põld

Foto: Peeter Kukk

Salme arheoloogilistel väljakaevamistel leiti hästi säilinud haruldane 13 sajandit vana luukamm, mis on muistsesse sõjalaeva maetud ülikutele kaasa pandud. See on siiani leitud luukammidest kõige paremini säilinud.

Lisaks on sõjalaevast avastatud veel luustikke ning kui varem öeldi hukkunud ülikute arvuks 29, siis nüüdseks on see juba 35. Eile õhtupoolikul leiti laevast ka ühe suuremat sorti koera luid, kuid ei ole kindel, kas tegu on ülikute koeraga või hiljem sinna surnud külakoeraga.

lauantai 23. heinäkuuta 2011

Pildikesi Pärnu rannamelust 80 aastat tagasi





www.parnupostimees.ee 21.07.2011

Olaf Esna, bibliofiil

Fotod erakogust

Pruukis päikesel vaid heledamalt paistma hakata ja laheveel kümbluskraadideni soojeneda, kui supelsaksad ja muud suvevõõrad olid Pärnus platsis ning suvine elu lõi keema.

Väike valik Pärnu Päevalehes ja Vaba Maa Pärnu väljaandes ilmunud suvevesteid peaks edasi andma 1931.-1932. aasta kuurortlinna õhustiku ning ühtlasi võime tõdeda, et piisavalt on asju, mis läbi aastakümnete pole muutunud.

Hõimukeel

Keeleküsimus on Pärnus teravam kui kuskil mujal, sest igal suvel rändab siia igast ilmakaarest mitmest rahvusest inimesi, kellega tuleb suhelda ametlikult ja eraviisil.

Eriti rohkesti kuuleb-näeb siin igal suvel lahetagust hõimurahvast, kellega loomulikult suhtlemisvajadused on kõige suuremad. Ent vaatamatult sellele ei ole paljudel vajalikul määral seda keelevärki käepärast ja üksteisest arusaamiseks tuleb kõnelemisel abiks võtta peale suu ka jäsemed.

Viimasel ajal saadakse sellest siiski enam-vähem üle, sest on kujunenud välja eriline hõimukeel, mida valdab nii soomlane kui ka eestlane ühteviisi. Selle keele kogu grammatika ja süsteem seisab selles, et soomlane räägib oma keelt, kuid eesti murrakus ja eesti lõppudega ja eestlane kõneleb oma keelt, ent soome murrakus, s.o soome lõppudega.

See ei ole küll uus leiutis, vaid seda praktiseeriti juba kaugemas minevikus, ent kindlakujulisema süsteemi võttis ta vaid hõimurahva sulemeeste viimase külaskäigu puhul.

Ent ka praegu võib hilisõhtuil alleedel kuulda hõimukeelt, kuigi seal kõneleb rohkem hõimuveri südamete ja silmade kaudu. Kuid see päris õige hõimukeel ongi ilma sõnadeta!

Jääb, jääb, jääb pooleli …

Üks agar pealinna daam, kes Pärnu suvelõbusid nautis põhjani, sattus kord õnnelikult mereranda liumäele, kus kuulis, et 10 sendi eest võib liuelda alla kolm korda.

Et daam alati armastas kaubelda en gross, siis sobitas ta siingi kolme krooni eest 100 sõitu liumäest alla.

Kaup sobitatud, raha makstud, alustaski daam esimese sõiduga sajasest seeriast. Et aga ülesminek aega võttis, ei suutnud ta enne lõunasööki rohkem sõite sooritada kui 45.

Ent ega see veel vahvat daami kohutanud, vaid lahkudes tähendas, et nüüd jääb küll pooleli, kuid pääle lõuna lubas jätkata.

Võib-olla jätkab praegugi – kolm krooni ja sada korda.

Onku Riihimäkist

Kokkupuutest soome ajalehemeestega jäi meelde kõige enam kirjaonku Riihimäkist. Sigarijupp suus, alati valmis ülemeelikule naljale, vestitaskud täis Soome ja Eesti rahamärke, väheluitunud kübaraga peas, maadles ta vapralt külalislahkusega soomlase kohta haruldase huumori- ja lustimeelega. Ümar keha aina õõtsus kõndides ja sigarijupp ähvardas iga silmapilk põleda suhu, kuid Riihimäki onku rühkis osavalt ühest lokaalist teise. Ja suvekasiinos tegi ta, mis võis.

Ajas rinna punni, võttis tähendusrikka poosi ja kõlava tenorihäälega, temperamendiga, mis otse hämmastama pani, laulis paar soome laulu. Lokaali peremees vaatas, kuulas ja oleks ta arangeerinud kindlasti tõmbenumbriks, kuid onkul polnud enam aega. Läks õhtul kui marutuul vaksali, sest toimetavat kodus üksi mitut lehte. Ta viimased sõnad saatjaile olid: “Tooge minule paar Pilsenit.”

Kui kurblik on poissmehe elu …

Kuigi Pärnut nimetatakse poissmeeste paradiisiks neitsite rikkaliku üliproduktsiooni tõttu, siiski paratamatult tuleb meelde see vana armas šlaager: “Küll kurblik on poissmehe elu …”

Mitte armuasjad ei ole need, mis panevad selliselt ohkama, vaid kui mõelda oma vaesele rikutud organismile, siis ei saa teisiti. Kõhu- ja kukruküsimus tuletavad sulle kindlasti meelde, et sina oled see vaene ohvritall, kes peab lunastama kõik kõrtsimeeste kõvad maksud ja sööma sisse söögimajade “soolased” supid.

Ja kui siis teed oma bilanksid ja muud matemaatilised konksid, siis leiad, et vaatamata sellele, et toiduainete hinnad näitavad kohutavat langust, oled sina olnud see eesel, kelle toitlusministeeriumi eelarve näitab kohutavat tõusu.

Tõttad turule, et kontrollida toiduainete hindu, sest söögimajade ja lokaalide söögikaardi ristsõnade mõistatus eitab kategooriliselt igasugust langust hindades, näidates 1927. aasta turuhindade taset (veste on kirjutatud 1932 – toim).

Siin avastad, et toiduainete hinnad on sellega langenud mitmekordselt, ent kui pärast seda kurnavat käiku tahad veidi einetada, siis leiad, et söögikohas veerandkilone vasikapraad maksab täpselt sama palju kui sajakilone vasikas. Üks härjasilm, mis valmistatud kolmesendisest munast, maksab sama palju kui kana ühes oma aastase munatoodanguga, jne, jne.

Maksad omast koondatud ja moondatud kukrust seekordse kõhukõdi kinni ja ootad kannatlikult paremaid päevi ning armsamaid aegu ses ilusas lootuses, et vahest pole veel suudetud uusi söögikaarte ajakohaste hindadega trükkida.

Ent kui lähed homme ja ülehomme, siis leiad eest ikka selle “vana trüki”, mis saanud oma eluõiguse möödunud sajandist, ja sa oled seniks sunnitud unustama muinasjutu kuulmatust odavatest toiduainete hindadest, kui satud mõne vihase maamehe küüsi, kes sind omakorda sõimab: “Mis teil viga elada. Toit jumalamuidu käes ja kõrged palgad podisevad edasi!” Ent tegelikult on nii, et palka aina koondatakse ja moondatakse, kuna söögimajade hindade ristsõnade mõistatus nõuab rahakoti ajult endist pingutust.

Ei pea ennast kompetentseks köögikultuuris ja arvan, et võib-olla läheb toiduvalmistamisel niipalju aineid kaotsi, et ei saa teisiti, kui peab sellest säristatud ja käristatud lihaliblest võtma sellist verehinda. Ent ka see arvamus ei saa kaua paika pidada, sest sõber seletab, et ta praegusel ajal sama summaga, mis mina maksan kuus lõuna eest, toidab neljaliikmelise perekonna.

Ja kui ühel päeval jalutasin mööda linna ringi, siis avastus mulle juba üks niidike, sest peaaegu iga teise maja külge oli tekkinud silt “söögisaal”, ”söögimaja”, kuna selliseid silte nagu “kodused lõunad”, “maitsev kodune einetamine” jne on sageli ühes majas mitu, mis kõik pretendeerivad söödikutele.

Ja usaldusväärsed andmed räägivad, et söögimajadest olevat sama suur üliproduktsioon kui naistest, nii et iga kahe söödiku kohta tulevat kolm söögimaja, kes kõik tahavad teenida. Ja sina vaene poissmees pead olema see ohver, kes maksab kinni kõik need kõvad kulud ja andma veel lisaks tulugi.

Jah, aga see aeg pole kerge kellelgi, ent eriti raske on ta poissmehele, kes kogu selle naiste ja söögimajade üliproduktsiooni peab kandma enda turjal, nii et paratamatult nahk higistab ja selle vana šlaagri välja pigistab: “Küll kurblik on poissmehe elu …”

Rannapeegel

Kuumad ilmad on jälle tagasi pöördunud ja igal leemetab nahk seljas. Paar päeva vihma järele oli veidi vilum ning sarnased “luukered” nagu Kesselmann, tema sinasõber Ameerika Fatty, insener Vambola ja teised oskasid vilust ilmast kõige rohkem lugu pidada. Kuumus on nende meeste vaenlane, kuid vilu ilm olgu ikka ja alati teretulemast.

Rannaelu pung puhkeb lahti täies ulatuses kell 11 hommikul ja kestab täie hooga lõunani. Vees sulistades ja liival lebades muutub vats kella kaheks-kolmeks revolutsiooniliseks ning “mäss” tuleb maha suruda kas Rannasalongis, Suvekasiinos, Endlas või mujal toitude “arsenaalis”.

Rannal kurameeritakse, flirditakse, imestletakse oma ja teiste kauneid kehavorme.

Asjatundjaks või “snatokiks” sel alal on “sulgkaalu poksikuningas” ja leheneeger Kaljo. Tema terav pilk ütleb kohe ära, kes on küürakas ja kes on sirge, kes lonkab ja kes mitte, kes on paks ja kes on kõhn, kes pikk ja lühike jne. Kaljo uurivad ja puurivad silmad on daamidele kui päikesepiste. Vaatad korra otsa ja daam langeb sülle kui küpse ploom, pole muud kui pane hamba alla. Aga ta on ise nii vooruslik, et ta kunagi seda ei tee (ripub ära muidugi “ploomist”).

Et plaažil või rannas valitseks just kainus ja kasinus kombetes, seda ei saa öelda. Kaks paari olevat juba tänavu suvel kärbsepaberil kinni jäänud tiibasid pidi. Ei tohi olla liiga julge ja ahne. Kaljo arvates olevat see mitte häbi-, vaid õnneplekk inimese elus.

Direktor Kesselmann käib ülepäeviti meres vett üles tõstmas, et suvitajad supelda saaksid. Tasu ta selle eest ei võta, sest ta saab palka ainult rääkimise eest.

Linnapea tunneb suurt rõõmu suvitajate rõõmust ja seepärast käib ta plaažil enese ja daamide võluks ning rõõmuks.

Linnapea abi, nõunik ja lokaalide “pikne” käivad samuti jõudumööda suvitajate meeleolu rannas kõrgel hoidmas.

Möödunud suvel veetis siin oma puhkeaega riigivanem, kuid tänavu komandeeris ta siia pulmareisile oma poja noore naisega.

Pärnu kuurordi au tõusis suvitajate silmis jälle mitme kraadi võrra. Siin kosutavad oma tervist ka kirjanik Wilde, Semper ja kurjad karikaturistid Tiitus ning Ha We, kuuldavasti ka Sen-Sen.

Pärnu kuurordil on olemas kõik head küljed, kuid iga kell näitab ise aega ja seepärast keegi ei saa õigel ajal õigesse kohta, s.o “trefungile”, kõrtsi, ametisse, varrudele, laulatusele jne.

Rannaelust ei saa täie sõõmuga osa võtta skautide kindralstaabi ohvitser Viktor Krull, sest ta peab olema Doberaanis operatiivstaabi ülemaks. Samuti peab rannaelu lõbust ära ütlema riigikogu liige H. Kukke. Riigikogu on tal praegu kuumal ajal nagu täi krae vahel.

Tänavu on meil suvitamas isegi Valgast üks suvitaja, nimelt vannutatud mees Peters. Ta ise ütleb küll, ega ta tule siia suvitama lõbu, vaid jonni pärast. Jonn kestab kolm-neli päeva ja siis on jälle Valk kõige armsam linn.

Kuumus teeb liiga ja peaajud hakkavad juba tolmama ning seepärast peab neid kastma ja olgu siis seekord lõpp.

Meri, päike ja õhk kutsuvad, kuid üks daami hääl hüüdis, tule minu poole. Küll on ilmaelu raske, kas nüüd kuulda päikese, vee ja õhu käsku või daamikese oma? Kuidas talitada? Seda otsustagu igaüks ise.

Rabamuumiad - kes nad on?


www.novaator.ee 22.07.2011

Jaan-Kristian Sutt

Foto: Robert Clark Institute

Sajad Euroopa turbarabadest leitud vanaaja inimeste surnukehad tekitavad kummituslikke küsimusi.

Kes nad on? Kuidas nad surid?

Pildil oleva surnukeha avastas 1950. aastal Taanis asuvas Tollundi külas elanud perekond Bjældskovdali lähistel rabast turvast kaevates. Esialgu arvasid nad, et on leidnud mõrvatu surnukeha. Tegelikult pärines leitud surnukeha aga hoopis rauaajast, see inimene oli elanud 4. sajandil eKr. Taani rahvusmuuseumi uurimine näitas, et mees oli olnud 30-40 aastane. Arheoloog Peter Glob ristis ta Tollundi inimeseks, kirjutas New Scientist.

Põimitud nahksilmus surnu kaela ümber oli täiskasvanud mehe ülespoomiseks piisavalt tugev. Silmuse umbes ühe meetri pikkune lahtine ots leiti kokkukerituna ning seda oli noaga lõigatud. Tollundi inimene oli poodud.

Vaatamata sellele oli ta asetatud magamisasendisse ning keegi oli tema silmad ja suu peale surma sulgenud, mis mõrva puhul oleks kummaline. Silkeborgi muuseum, kus surnukeha asub, väidab, et Tollundi inimene ohverdati ning silmus ei pruugi üldsegi tähendada poomissurma.

Loode-Inglismaalt 1984. aastal turbalõikajate poolt leitud Lindow' inimese nime saanud surnukeha leiti koos piitsavarrega, mida kaunistasid selle ümber väänatud loomakõõlused. Liverpooli ülikooli teadlase Robert Connolly sõnul suri Lindow' inimene peksu tagajärjel ning piits pandi surnule kaasa kaunistuseks.

Rabast leitud surnukehad on hästi säilinud tänu raba happelisele veele, madalatele temperatuuridele, hapnikupuudusele ja turbasamblale. Connolly sõnul tagab säilimise eelkõige turbasamblas leiduv säilitusainena toimiv antimikroobne hape. Sellistes tingimustes võivad aastatuhandete möödudes surnukehal säilida isegi sõrmejäljed.
Aasta alguses õnnestus Hamburgi antropoloogidel saada sõrmejäljed Saksamaal asuvast Uchteri rabast leitud teismelise tüdruku surnukehalt. Umbes 650. aastal eKr surnud tüdruku sõrmejälgede muster on sarnane Euroopas praegugi enimlevinud mustriga.

perjantai 22. heinäkuuta 2011

Meremuuseum taastab Maasilinna laevavraki

www.meiemaa.ee 23.07.2011

Oliver Rand

Meremuuseum laseb septembri lõpuks taastada 16. sajandist pärineva Maasilinna laevavraki, millel hakkab kevadel Tallinnas vesilennukite angaarides avatavas muuseumis olema keskne koht.

“Maasilinna laevavraki eksponeerimiskorda seadmine läheb maksma 32 800 eurot (vanas rahas 511 680 krooni) ja tööd peavad olema tehtud septembri lõpuks, sest siis saab eksponaadi asetada angaarides ettenähtud kohale,” lausus Eesti Meremuuseumi direktor Urmas Dresen. “Tööde käigus toimub vraki puudetailide lõplik konserveerimine, laeva puuduolevate konstruktsioonidetailide markeerimine terasest raamistikuga ja originaalosadega sobitamine. Kogu vana vrakiosa toestatakse.”


Praegu on Maasilinna laevavrakk lahti võetud ja üsna pea antakse Urmas Dreseni sõnul laeva taastamiseks stardipauk. “Kõik vajalikud hanked on toimunud, nii et paberite kordaajamine tööde alustamist enam ei takista,” kinnitas Dresen. “Toimub ka laeva mõõtusid arvestava ekspositsioonialuse rajamine. Angaarides hakkab paiknema Maasilinna vrakk põranda tasandil maapoolse kupli all klaasfassaadiga paralleelselt. Koht on selline, et see jääb kohe silma nii angaari sisenejatele kui ka väljujatele.”


Vesilennukite angaaride rekonstrueerimistööd peaksid lõppema 22. detsembril ja ekspositsiooni ülespanemiseks kulub umbes kolm kuud. Seega avatakse muuseum praeguste plaanide kohaselt järgmise aasta varakevadel.

Tallinnas paremad tingimused

Maasilinna laevavrakk viidi Orissaarest Tallinna möödunud aasta oktoobris, sest eesmärk oli tagada Maasilinna laevavrakile parimad säilimise ja eksponeerimise tingimused ajaks, kui Orissaare suudab ise laeva eksponeerimiseks tingimused luua.


Vraki avastasid meremuuseumi allveearheoloogiaklubi Viikar sukeldujad Väikese väina kaldal asuva keskaegse Soneburgi ehk Maasilinna ordulossi välisreidi vetest 1985. aastal. Kaks aastat hiljem toimetati vrakk kaldale.
Samasse Illiku laiule püstitati ka ajutine ehitis, mille otstarve oli vrakile kaitse ja konserveerimistingimuste tagamine. Esialgne uurimine on tuvastanud, et alus oli suure tõenäosusega ehitatud Saaremaal 1550. aasta paiku.

keskiviikko 20. heinäkuuta 2011

Sõrves leiti kaldaäärsest mereveest haruldane kahur


www.saartehaal.ee 20.07.2011

Evely Aavik

ERILINE EKSPONAAT: Kuigi merevesi ja aeg on oma töö teinud ning kahurist enam iial laskeriista ei saa, on eriline eksponaat selle aasta parim leid, kinnitab Sõrve militaarmuuseumi juht Tõnu Veldre. Foto: Peeter Kukk

Sõrve militaarmuuseum täienes veel ühe erakordse eksponaadi võrra, kui kohalikust rannaveest leiti Teise maailmasõja ajast pärinev õhutõrjekahur.

“Samal ajal ujusid seal Pärnust Võistest pärit mootorrattajõugu liikmed koos lastega ja neil jäi üllatusest suu lahti, kui noormees tõstis kahuritoru veest välja,” muigas muinsuskaitse seltsi esimees ja Sõrve militaarmuuseumit juhtiv Tõnu Veldre.

Tema sõnul aitasid esialgu üllatunud ujujad väärtusliku leiu ka auto peale tassida ja olid pärast küsinud, kas nad iga päev käivad endale niiviisi eksponaate toomas. Vastuseks said, et üle päeva, sest puhastamine võtab ka oma aja.

Haruldaseks teeb Veldre hinnangul leiu see, et tegemist on Tšehhi päritolu kahuriga, mida kasutasid Saksa poolel võitlejad praamidel õhutõrjeks. Veldre sõnul on Sõrve kandis merepõhjas kolme praami jäänused 1944. aasta novembrist, kui toimus evakueerimine Kuramaale ning siis need praamid pihta saidki.

“Ilmselt on tormid ja jää teda liigutanud ning varsti oleks ta ka ise kaldale jõudnud,” arvas Tõnu Veldre, kelle sõnul läks üks seltsi liige ilusa ilmaga vaatama, mis seal merepõhjas näha on. Kahuri jäänused leiti peaaegu kalda äärest.

Kuigi eksponaatidest on selle aasta parim saak hoopis Saaremaa keskelt pärit õhutõrjerakett, siis kohalikest leidudest on tegemist siiski tänavuse suurima leiuga.

“Praegu me kastame ja õlitame teda, ega tast enam laskeriista ei saa, sest meri on oma töö teinud ja soolad on sisse läinud, kuid meile eksponaadiks kõlbab ta küll,” rääkis Veldre, lisades, et eriti palju ei tohiks kahur enam edasi roostetada, sest erinevalt alumiiniumdetailidest raud nii hullusti neid merevee soolasid sisse ei ime, et ta edasi laguneks.

VIDEO: Salme leid viitab tapetute ülikusoole


www.saartehaal.ee 20.07.2011

Evely Aavik

Klikka pealkirjal, et vaadata videoklippi!

Nädalavahetusel leiti Salmelt kõrgest soost ülikule kuulunud mõõgatupe tükid, mis on leidude seas väga haruldane.

“Nii täpset vastet ei ole ma veel leidnudki,” ütles väljakaevamisi juhtiv arheoloogiadoktor Jüri Peets, lisades, et varem on leitud rõngastega mõõkasid, mis on samuti märk sellest, et seal on hukka saanud väga kõrgest soost mehed. Kuna sarnane leid on ette tulnud ka Kesk-Rootsis, siis on see kindel märk kõrgest soost meeste päritolu kohta.

“See on haruldane leid ja kõige parem, mis siiamaani on leitud,” märkis Peets, kelle sõnul väljakaevamised jätkuvad ja ilmselt ootab neid ees veel huvitavaid avastusi.

tiistai 19. heinäkuuta 2011

Salme muinaslaeva leiud meelitavad kohale Venemaa ja Läti televisiooni

www.meiemaa.ee 19.07.2011

Olver Rand

Venemaa ja Läti riiklikud telekanalid huvituvad Salmel toimuvatest viikingilaevade väljakaevamistest, mille käigus on viimastel päevadel leitud kolm luustikku, hulgaliselt mängunuppe ja haruldane kullatud mõõgatupe pealdis.

“Just mõne aja eest helistas mulle Venemaa riiklik telekanal ja Läti televisioon tundis meilitsi huvi väljakaevamiste vastu, põhimõtteliselt küsisid nad luba tulla siia filmima,” lausus väljakaevamisi juhtiv arheoloogiadoktor Jüri Peets. “Venemaa Rossija telekanal tuleb siia ilmselt järgmise nädala lõpus, lätlastega tuleb veel täpsustada aega. Igavene möll läheb siin lahti, varsti ei saa üldse tööd enam teha.”

Jüri Peetsi sõnul peaks materjali filmimiseks olema küllaga, sest viimased päevad on toonud haruldasi ja lausa murrangulisi avastusi. Nii leiti haruldane kullatud mõõgatupe pealdis, millel on kujutatud mehe nägu ning mis annab aimu Salmel langenute päritolust.

“Väga tore leid – mehel on kujutisel sarved peas, habe, vuntsid ja punnsilmad. Kõige hämmastavam on see, et sarnase ornamendiga mõõgatupp on leitud ka Kesk-Rootsist. See aitab selgitada ka Salmel langenute päritolu. Päris selge on see, et tegu oli tolle aja mõistes kõrgest soost ülikutega, kas siis vürstide või piirkonna väikekuningatega. Ja neid oli mitu, sest oleme juba varem leidnud rõngastega mõõkasid, mida kandsid ülikud. Väga kõrgest soost mehi on siin oma kaaskonnaga maha löödud,” rääkis Jüri Peets.

Lisaks on leitud juurde veel kolm luustikku, mis teeb ilmselt andamiretkel langenute ja maetute arvuks 32. Leitud on ka kaks täringut ja umbes 30 viikingite lauamängu hnefatafl mängunuppu. Maapõu on välja andnud ka kaks nooleotsa ja ühe mõõgakatke.

Jüri Peetsi sõnul on lähipäevil kavas kahe avastatud muinaslaeva kaevendi ühendamine, ühtlasi avatakse ka eelmise aasta kaevend.

sunnuntai 17. heinäkuuta 2011

Glehni pargis kaevati välja Kalevipoja käsi




www.uudised.err.ee 08.07.2011

Väljakaevatud Kalevipoja käsi.

Foto: Erki Korp

Nikolai von Glehni loodud Kalevipoja ja krokodilli kujude renoveerimistöödel Tallinnas Glehni pargis kaevati täna välja pikki aastaid maapõues varjul olnud Kalevipoja kuju käsi.
Restaureerija Marek Lille tehtud leid pärineb aastatest 1910–1912, teatas Nõmme linnaosa valitsuse tervisedenduse spetsialist Tiina Lättemäe ERR-i uudisteportaalile.

"Juuni algul alanud restaureerimistööd on jõudnud väga põnevasse faasi. Kõik kulgeb aga plaanipäraselt ning Kalevipoja ja krokodilli kujud avatakse Glehni pargis augusti lõpul," kinnitas Nõmme linnaosa vanem Erki Korp.

Nikolai von Glehn (16.07.1841-07.09.1923) lasi praegusesse parki oma kavandite järgi ehitada lossi, mis valmis 1886. aastal ning 1902. aastal tekkis tal mõte püstitada sinna ka purustatud raudkividest Kalevipoja kuju, mille valmimine võttis aastaid.

1918. aastal lahkus Glehn Saksamaale ning hiljem juba Brasiiliasse, kus ta Ouro Fino haiglas Minas Geraisi osariigis 1923. aasta sügisel suri.

Marek Kuul

Kultuuripealinna uhkeim külalislaev on siia teel


www.postimees.ee 07.07.2011

Mairold Vaik, meremees

Foto: Mihkel Maripuu

Parklaev Krusenstern saabub tuleval nädalal oma kunagisse kodusadamasse Tallinna. Posti­mehe suvereporterina on laevale madruseks munsterdatud meremees ja Mereblogi tegija Mairold Vaik, kes vahendab Postimehe lugejatele pildis ja sõnas reisi Warnemündest Tallinna.

Neljamastiline parklaev Krusenstern sildub 15. juuli keskpäeval Tallinna Vanasadamas. Selle sündmusega algavad ka Tallinna merepäevad, mis on Tallinn 2011 üks tähtsamaid üritusi.

Krusenstern lahkus Tallinnast, mis oli pikka aega ta kodusadamaks, pea kakskümmend aastat tagasi. Mis laevaga on tegemist, kuidas õnnestus laev meile külla saada ja mis elu laev on vahepeal elanud? Nende ja mitmete teiste küsimustega pöördusin Eesti Ajalooliste Laevade Seltsi juhi, laevaarhitekti ja mitmendat aastat merepäevade ühe korraldaja Avraam Hasini poole.

Krusensternil täitus 24. juunil 85 aastat ehitamisest ja tegemist on maailma suuruselt teise ajaloolise purjelaevaga, mida pea kõik maailma suuremad sadamalinnad endale külla ootavad. Kuidas õnnestus nii uhke laev Tallinna merepäevadele kutsuda?

Ega praegu ei oskagi täpselt öelda. Kutsusime laeva juba mitu aastat tagasi esimestele Tallinna merepäevadele. Läbirääkimised ei kulgenud lihtsalt, eelkõige seetõttu, et laeva omanikul – Kaliningradi merekoolil – on laeva jaoks sõiduplaanid tehtud mitu aastat ette ja sellesse plaani on muudatusi raske sisse saada. Eriti nendel puhkudel, kui laev on oodatud ajal küllakutsujast sadamast sadade miilide kaugusel.

Laev sõidutab eelkõige merekooli kadette, külastatakse mitmeid maailma sadamalinnu erinevates navigatsioonitingimustes ja võimalikult palju soovitakse oma reisid ühitada mitmete purjelaevade regattidega ning sadamafestivalidega nii Euroopas kui ka Ameerikas. See on sadamalinnale suur au, kui auväärne purjelaev võtab nende kutse vastu.

Ka Läänemeres on küllakutsujatest sadamate vahel konkurents suur. Kindlasti on Tallinna tulemisel oma osa ka sellel, et laev on ajalooliselt tihedalt seotud Tallinnaga ja laevale nimegi andnud kuulus meresõitja on pärit Eestist ning maetud Tallinna Toomkirikusse. Arvan, et laeva meeskonnal on meie pealinna sõit olnud ammugi plaanis, nüüd saab see siis teoks.

Mis teeb selle laeva eriliseks?


Ajalooliste laevade hulgas on see maailma üks suuremaid purjelaevu. Nelja mastiga terasest korpuse ja mastidega laev on 114 meetrit pikk, süvis on ligi seitse meetrit ja purjepinda on ligi 3700 ruutmeetrit. Laeva meeskonda kuulub praegu üle 250 inimese, kadetid kaasa arvatud.

Laev ehitati juba 85 aastat tagasi, 1926. aastal ning sai nimeks Padua. Ühena üheksast P-seeria purjelaevast, mille nimed algasid P-tähega ja mida kutsuti inglise keeles Flying P-liners, kuulus Padua laevakompaniisse, mis vedas kaupa Tšiili ja Euroopa vahel. P-seeria laevad vedasid Euroopa suunal põhiliselt salpeetrit ja tagasiteel laevaehitusmaterjale. Nende «lendavate» purjekatega ületati pikki vahemaid päris kiiresti, vaatamata sellele, et sõideti läbi raskesti läbitava Cape Horni.

Omavahel püstitati kiirusrekordeid ­Euroopast Tšiili ja Austraaliasse ülesõitudel, Padua sel ajal püstitatud suurte purjelaevade ülesõidurekordid püsivad siiamaani.

Neist laevadest Passat, Peking ja Pommern on tänapäeval muuseumieksponaatideks, viimane on Mariehamni sadamas Soomes. Ülejäänud nelja- ja viiemastilised P-seeria laevad on hävinud või uppunud, kuulsaimad nendest Pamir ja Parma. Krusenstern ehk eks-Padua on P-seeria laevadest ainukesena aktiivses kasutuses. Erinevatel reisidel on kogunenud üle 800 000 meremiili, mis on sama, kui oleks 37 korda ümber maailma seilanud. Ja ümbermaailmareisi on laev ka mitu korda teinud, viimati 2006. aastal.

Siis on laev Teise maailmasõja üle elanud ja üldse kirju saatusega?

Jah, kuigi laev on rohkem kui 60 aastat seilanud Nõukogude Liidu ja Vene lipu all, on see siiski ehitatud Saksamaal Tecklenborgi laevatehases Bremerhavenis. Enne Teist maailmasõda ja selle ajal oli tihedalt kaubareise. 1946. aastal Potsdami konverentsil liitlasväed otsustasid Saksamaa saatuse üle ja seoses kõige muuga tuli sakslastel hüvitada ka sõjakahjud võitjariikidele.

Muu hulgas anti Venemaale ja USA-le üle mitu laeva, nende seas Padua, Kommodor Jonsen (Sedov) ja Horst Wessel (USCGC Eagle). Padua ahtrisse tõsteti Nõukogude Liidu lipp ja see nimetati ümber Krusensterniks. Nime sai laev Balti-Saksa maadeavastaja ja admirali Adam Johann von Krusensterni järgi, venepäraselt Иван Фёдорович Крузенштерн. Tänapäeval seilab laev muidugi Vene lipu all.

Kas laev pärast sõda kaubareise enam ei teinud?

Kuus aastat pärast lipuvahetust seisis laev õnnetult kai ääres, seisukord halvenes ja oli karta, et see läheb vanarauaks. Kuid õnneks tekkis grupp entusiaste, kapteneid ja purjetajaid, kes nõudsid laeva taastamist. Nende häält võeti kuulda ja laeva remonditi kaks aastat. Peale seda sai laevast uurimislaev.

1968. aastal anti laev üle kalandusministeeriumile ja siis ehitati spetsiaalselt õppelaevaks. Ümberehituse eel koostati projekt, mille tegemise juures osalesid ka konstruktorid Tallinnast – see vist on paljudele uudis. Ja siis algas laeva uus elu, sealtpeale juba õppelaevana.

Millal Krusensterni kodusadamaks sai Tallinn?

Esialgu pärast ümberehitustöid anti Krusenstern koos Sedoviga üle Riiale, kuid varsti saadi aru, et nende kahe laeva ülalpidamine on koormav. Kalandusministeerium andis käsu viia laev üle Tallinna, Eesti Kalatööstuse tiiva alla. See toimus 1982. aastal. Laeval jätkus õppetöö ja jätkuvalt võeti osa suurtest regattidest. Noortel Eesti meremeestel olid selleaegsed reisid tihti elu tipphetkedeks.

Eks see on omaette teema, miks laev ära anti ja mis saanuks siis, kui laev Eestile jäänuks. Aga kuidas laeva üleandmine üldse toimus?

1991. aasta algul valmistus laev reisiks Tallinnast USA poole, et osa võtta kohalikust õppelaevade regatist, mis oli pühendatud Ameerika avastamise 500. aastapäevale. Kuid meeskonna meeleolu ei olnud kaugeltki pidulik, kõik juba teadsid kalamajandusministri plaanist – valmistada laev ette uuele omanikule üleandmiseks.

Muide, Krusenstern võitis eelnimetatud regatil Bostoni–Liverpooli etapi, saavutades sel ülesõidul oma kiirusrekordi – 17,4 sõlme. Meeskond justkui näitas veel, milleks on võimeline, aga mõistagi otsust see ei muutnud. Pärast rekordsõitu saadetigi laeva ametlik käskkiri, et laeva uueks kodusadamaks on Kaliningrad. Kaliningradi merekool on tänapäevani laeva omanik ning laev on heades kätes. 85-aastase laeva heas seisukorras veendub igaüks, kes laeva külastab.

Kui kaua seisab laev Tallinnas? Kas selle pardale on võimalik kõigil astuda?


Tallinnas seisab laev kogu merepäevade aja, kolm päeva. Päevasel ajal on laev ka külastajatele avatud ja kõik soovijad on oodatud. Varasemad sadamakülastused on kinnitanud inimeste suurt huvi laeva vastu ning seetõttu võib külastajate järjekord olla üpris pikk. Pardale soovijad peavad varuma kannatust. Ülejäänute jaoks on laev kai pealt vaadeldav. Viiekümne meetri kõrgusele sirutuvad mastitipud peaks paistma üle Tallinna.

Krusenstern on meile siis väga oodatud?


Kindlasti! Tallinna merepäevadeni on vähe jäänud, iga päevaga muutub ootusärevus aina suuremaks. Kuigi usun, et see Tallinna külastus ei jää laeval viimaseks, on seekordne küllasõit siiski eriline.

Neljamastiline parklaev Krusenstern


• Krusenstern (Kruzenshtern, Крузенштерн) on neljamastiline parklaev

• suuruselt teine purjelaev maailmas

• ehitati aastal 1926, nimeks sai Padua

• laevaehitajaks oli J. C. Tecklenborg

• Teise maailmasõja lõpuni sõitis laev Saksamaa lipu all

• praegu on kodusadamaks Kaliningrad

• laeva kogupikkus on 114,5 m, laius 14,10 m, maksimumsüvis 6,70 m

• laeval on 31 purje, purjepinda on 3655 m2

• laeva peamasin Rusky Diesel – 1600PS

• kandevõime 1965 tonni

• maksimumkiirus purjede all 17 sõlme, peamasinaga 10 sõlme

• masti kõrgus mõõdetuna kiilust kuni masti tippu 61,2 meetrit, mastid ja korpus on terasest

Ajalugu

• Laeva kodusadam oli enne Teist maailmasõda Hamburg. 1946. aastal sai Nõukogude Liit laeva Saksamaalt reparatsiooni hulgas ja sellest aastast kannab laev nime Krusenstern. Vahepeal on laev tänapäevaste nõuete järgi ümber ehitatud õppelaevaks ja mahutab 150 kadetti.

• Tallinn oli laeva kodusadamaks aastatel 1981–1991, sel ajal oli laev merekooli õppelaevaks.

• Krusensterni praegune omanik on Venemaa Kalalaevastiku Balti Riiklik Akadeemia, kõnekeeles rohkem tuntud kui Ka­liningradi merekool.

• Laev on mitu korda seilanud ümber maailma ja võimalusel osaleb igal aastal purjelaevade regattidel. Laeva kasutatakse ka uurimisreisideks.

• Laevaga seilab igal aastal hulgaliselt Saksa turiste, sest laev on nende südames siiani. Saksamaal on laeval isegi mitu laeva-fänniorganisatsiooni.

lauantai 16. heinäkuuta 2011

Käsikiri ja uurijad “Liber Census Daniae” ja/või “Codes ex-Holmiensis”?

Taani hindamisraamatust

Klikka pealkirjal.

Arheoloogid näitasid muinaslaeva kontuure


www.saartehaal.ee 16.07.2011

Üleeile alustati Salme koolimaja poole viiva asfalttee lahtilõikamist. Seal asub 17-meetrise muistse sõjalaeva keskosa. “Ei saa välistada võimalust, et sõjalaeva keskosast võib leida veel luustikke,” sõnas Salme kaevamisi juhtiv arheoloogiadoktor Jüri Peets.

Senise seisuga on sõjalaevast leitud 29 inimese luustikud. “Üritasime paadi kontuuri visualiseerida mõõdulintide ja nööri abil. Kuid 17 m on 17 m ja seetõttu pole kvaliteet suurem asi. Ometi annavad pildid mingi ettekujutuse paadi suurusest ja kaevandite omavahelisest seosest,” selgitas Jüri Peets.

Salmelt leiti 17-meetrine sõjalaev


www.postimees.ee 13.07.2011

Arheoloogilised kaevamised

Foto: Liis Treimann

Nädala eest Salmel alustatud arheoloogilised väljakaevamised said eile märkimisväärse kulminatsiooni, sest keskpäeval tuli välja muinaslaeva teine ots, mis võimaldas laeva pikkuseks määrata 17–17,5 meetrit.

Arheoloogiadoktor Jüri Peets ütles, et tegemist oli erakordselt hea päevaga, kirjutas Saarte Hääl.

«Leidsime muistse laevukese teise otsa: parda ja kaks neeti, mille vahel oli puit,» sõnas ta.

Leitud muistne sõjalaev on pärit umbes 750. aastast pKr ning pole välistatud, et tegemist oli skandinaavlastega, kel oli seljataga ebaõnnestunud maksustamisretk.

Leitud sõjalaevas oli üle 100 mängunupu, umbes 30 mõõgakatket, 10 kammi, kihvadest amulett, klaashelmed, 12 kilbikupalt, ligi 50 nooleotsa, nelja koera luid, käärid, viil ja üle viie katke.



Toimetas Martin Smutov

maanantai 11. heinäkuuta 2011

Salme muinaslaeva väljakaevamistel tulid välja uued leiud

www.meiemaa.ee 11.07.2011

Oliver Rand

Möödunud nädala kolmapäeval Salmel muinaslaevade leiukohtades taas alanud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leiti viikingiaegseid laevaneete ja mõõgakatke.

“Päris suuri avastusi ja leide meil seni veel pole, küll aga oleme väljakaevamiste käigus saanud kinnituse sellele, et neid võib tulla,” lausus väljakaevmiste juht arheoloogiadoktor Jüri Peets. “Oleme praegu väljakaevamistega jõudnud kuuendasse pinnasekihti ja kohe esimesel päeval leidsime paar laevaneeti, mis pärinevad samast ajast kui viikingilaevadki. Needid olid täpselt samasugused ja sama suured kui need, mida oleme juba varasematel kordadel leidnud. Lisaks leidsime ka ühe mõõgakatke. Leide on esialgu veel vähe, kuid oleme optimistlikud.”

Halb üllatus tabas väljakaevajaid siis, kui uuringualal sattusid nad maapõues umbes 10 sentimeetri paksusele betoonkihile, mis pidurdas väljakaevamiste kulgu.

“Eks meil tuleb sellest läbi kaevata, kuid loodetavasti uusi avastusi pakkuva laeva konstruktsioonini pole me veel jõudnud,” selgitas Jüri Peets.

sunnuntai 10. heinäkuuta 2011

Kas Otepää all on maaalune Eesti Pompeij?

Postimees 29.03.1936

Otepää nimi on tekkinud karu peast. Otepäälased olid vanasti “Pähkli-päeva” rentnikud. Muistsest matuseväljast Otepääl ja maa-alusest maanteest ning hoonest. Kui Vene võim ei lubanud korraldada pidusid kooli heaks. Siis, kui Otepää alev pidi Tartu laulupeo ajal maani maha põlema.

Kuna meie linnade arv neil päevil ühe võrra suureneb Otepää alevi linnakssaamise näol, siis on päris loomulik, et meie pilgud pöörduvad igapäevaste toimingute juurest hetkeks Otepääle. Vaatleme täna pisut Otepää eilsessse päeva, ta minevikku.

Kõigepealt huvitab meid küsimus, kust ja kuidas on tekkinud Otepää nimetus?
Nagu heal lapsel on mitu nime, nii on mõnikord halval loomalgi mitu nime. Karu on seesama, mis mesikäpp. Ja mesikäpp on seesama metsaelukas, keda mõnel pool hüütakse veel tänapäevalgi otiks. Sõnast “ott” ongi tekkinud Otepää nimetus. Nimelt “oti pää”. See pole mitte üksi arvamine ja oletus. Ei. Vene ajast säilinud vanematel venekeelsetel kaartidel esineb Otepää nimetusena “Medveshja golowa”. Miks aga Otepääd hakati kutsuma karu pea nime järele, seda ei teata, kuid võib oletada, et põhjuseks on tema linnamäe kuju. Paljud kutsuvad Otepääd tänapäevalgi “Nustako” sest seda nime kandis Otepää ametlikult kuni 13. augustini 1922. Siis muutis alevivolikogu “Nustako” “Otepääks”. Arhiiviandmed ja protokollid ei kõnele aga ühtki sõna, miks nimi muudeti.

Otepäälased on pähklipäeva rentnikud.

Aga millest on tekkinud “Nustako” nimi? Seda seletatakse järgmiselt. Kui 1860. aastate paiku tekkisid esimesed praeguse Otepää majad, milledest kaks tänapäevani on säilinud, siis olid esimeste moonakate majades elutsevad inimesed kõik mõisa päevatöölised. Kuna neile oli antud maatükid harimiseks ja eluhoonedki ehitatud, siis pidid nad loomulikult selle eest mõisnikule teopäevi tegema ja ka renti maksma. Raha polnud aga kellelgi, ning Pühajärve mõisnik leiutas uue viisi, kuidas moonakailt rendi tasu saada. Ta hakkas korraldama sügiseti suuri pähklikorjamise päevi. Apteekrimäel ja mujalgi ümbruses kasvas ja kasvab tänapäevalgi palju pähkleid. Teatavatel päevadel kupatati kõik moonakad mõisale pähkleid korjama. Tekkisid niiütelda “pähklipäevad”. Kuna need päevad saksa keeles kandsid “Nuss Tage” nimetust, siis sellest tekkiski “Nustako”. Selle väite põhjal olid kõik praeguse Otepää eelkäijad pähkli-päeva rentnikud.

Muistne matuseväli Otepää all.

Me teame, et Otepää ajaloolisel pinnal on löödud palju suuri –ja raskeid lahinguid. Niihästi muistse iseseisvuse ajal, kui Otepää Linnamägi oli üheks tähtsamaks eesti kantsiks, kui ka pärastpoole, kui Linnamäele ehitati sakslaste orduloss. Selle kõrval asus siis keskaegne Otepää linn, millest pole aga muud säilinud, kui sellekohased teated, needki puudulikud ja katkendilised. Loss ja linn tehti hiljem Juhan Hirmsa poolt maatasa. Kas sellest ajast või veelgi varajasemast ajast on tänapäevani säilinud Otepääl maaalune matmispaik. Aasta üheksa eest, kui ehitati praegust algkoolihoonet, tuli kaevamisel Piiri ja Tartu tänavatel välja tohutu hulk luustikke. Need polnud mitte juhuslikult siia-sinna maetud inimeste maised jäänused vaid korrapäraselt maetud inimeste luukered. Luie juures leidus ka mitmesuguseid metall-esemeid – sõrmuseid, rõngaid, pusse jne. Kuna huvitavate arheoloogiliste leidudega tegemist, katkestati esialgu kaevamine. Asjatundjad aga leidsid, et Otepää alla on maetud palju saladusi. Kui nüüd tulevane Otepää linnavalitsus kord asub oma maapõue saladuste uurimisele ja kaevamisele, siis võib sealt mõndagi huvitavat päevavalgele tulla. Otepää juhtidel ongi kavatsus lähemas tulevikus asuda asjatundjatega koos Otepää saladuste avastamisele, eriti mis puutub linnamäesse.

Maaalune tänavasillutis ja hoone riismed.

Kui mõne aasta eest olid käimas suuremad ehitustööd Otepää ja Palupera vahelisel maanteel Otepää külje all, siis avastati praeguse tee all muistne tänavasillutis. See asus mõne meetri sügavuses ja oli oma aja kohta väga hästi tehtud. Sellest järeldub, et kunagi on olnud Otepääl korralikud kiviteed. Otepää Linnamäe läheduses kirikumõisa nurmedel tuli aastate eest päevavalgele maa sisse ehitatud hoone, mille palgid olid söestunud, tuhaase telliskividest. Samast leiti kokkusulanud punase vase tükikesi ja mitmesuguseid muid metallasju.
Kõik need leiud, üksikud küll, lubavad eeldada, et 1.aprillil linnaks saava alevi all võib peituda palju suuremaid ja tähtsamaid saladusi. Kas põhjalikud kaevamised ja uurimused ei avasta praeguse Otepää alt muistse, arvatavasti orduaegse Eesti Pompeji?
Mitmesuguste teiste Otepää ajalooliste sündmuste vaatlemine, nagu Pühajärve sõda (1841), tapluses sakslaste ja venelastega jne. Samuti ka kultuuriajaloolise minevikku siirdumine ( A.Birginiuse, J.Bormtugi, J.M. Betšni, J.Hurda jt. Tegevuse vaatlemine Otepääl) viiks pikale, ning on üldiselt niigi teada. Ka jätame kõrvale Eesti lipu sünniloo Otepääl, esimese Eesti põllumajandusliku näituse Otepääl jne, ning peatume hilisema mineviku man.

Kui vene võimukandjad keelasid ära peod Otepää kooli hääks.

Tänavu sügisel, Otepää linnaks saamise aastal, pühitseb Otepää gümnaasium oma 30 a. juubelit. Otepää gümnaasiumi ajalugu on pisike peatükk kohalikku hariduselu. Aga kaugeltki mitte hele ja helge peatükk. Otepäälased teavad väga hästi, kui plaju raskusi ja muret on neile toonud tänavune juubilar, viimase ajani.
Otepää progümnaasium on esimene maal asuv keskkool Eestis. Et see ellu kutsuti ja asutati just Otepääl, näitab, et otepäälastel oli juba ammugi suur tung haridusele ja edasijõudmisele. Kui kool 30 aasta eest asutati, suus töötasid vene võimukandjad ihu ja hingega kooli vastu ja püüdsid seda kõigit raskustesse viia ja kool sulgedagi. Praegune volikogu esimees M.Jentson teab jutustada, et rahvakoolide inspektor Gmetshnikov viibinud nädalate viisi Otepääl ja käinud majast majja koolivastast kihutustööd tegemas. Küll ta seletanud inimestele, et laste koolitamine keskkoolis on asjata ja mõtetu raha kulutamine. Kuid vastutöötamine ei murdnud siiski keskkooli selgroogu, sest otepäälased pidasid ise kooli üleval, kandsid ühiselt tulusid, et lastele haridust anda. Suviti korraldati Linnamäel suuremaid rahvapidusid kooli heaks. Need aga keelati vene võimude poolt ära.

Kui Otepää pidi maani maha põlema.

Linnaks saava Otepää hilisema mineviku raskemaks ja kurvemaks peatükiks on 1926 a. suvel aset leidnud kohutav tuleõnnetus, mis oleks võinud nõuda oma ohvriks kogu alevi, kui Tartu, Elva ja Kanepi tuletõrje poleks õigeaegselt õnnetust abistada saanud.
Suurem jagu elanikke oli sõitnud Tartusse laulupeole. Äärmiselt palaval päeval, mil puhus lisaks tugev tuul, tekkis Lille tänaval tulega hooletult ümberkäimisest tuleõnnetus. Kohutava kiirusega levines tuli üle alevi. Lühikese ajaga oli tuleroaks langenud 42 hoonet. Peavarjuta jäi 30 perekonda. Suurem jagu õnnetusohvreid ei saanud raasugi vallasvara päästa. Tulemõllu kohutavusest annab selge pildi see, et tuletunglad kandusid 4 km eemale. Kuna aga õnnetusohvreid abistas valitsus, andes hoonete ülesehitamiseks riiklikku laenu ja kuna üle maa puupaljaks põlenute saatusele kaasa aidati toibuti peatselt. Aaasta 2-3 jooksul olid kõik hooned üles ehitatud. Ainult üks perekond ei saanud sellega hakkama ja pole täniseni selleni jõudnud.
Otepää tuleõnnetus nõudis hulga miljoneid oma ohvriks, ning tegi kümned-kümned inimesed õnnetuks. Kuid aeg on parandanud needki haavad, ning saatuslik 1926. a. suurpäev Otepääl hakkab kattuma unustuse liniku alla.
See on ainuke raskem ja traagilisem sündmus, mis on tabanud 1. aprillil linnaks saavat alevit. Selle järele hakkas hoogne Pühajärvele suvituskoha ilme andmine, millest üksikasjalikumalt homses lehes.

lauantai 9. heinäkuuta 2011

August Sabbe radadel


www.kultuur.elu.ee 4/2005

Margit-Mariann Koppel

Eesti viimasest vabast mehest August Sabbest on kirjutatud palju artikleid. Tõik, et ta suutis külarahva abiga end üle kolmekümne aasta metsas varjata, räägib meie rahva kokkuhoidmisest. Sabbe siiani mõistatuslik surm Võhandu jõel on liikvele lükanud hulgaliselt legende. Täpset tõde, kas ta uputas end, uppus või uputati, ei tea keegi. Kuid 15. 08. 2003. aastal Sabbe radadel käies sai selgeks üks asi - julgeolekumeeste kalastusretk ei olnud juhus.

Metsavend August Sabbe radadele tuli mulle teejuhiks Henn Ahman kui paikkonna ja inimeste hea teadja ning tundja. Tema isa Harald Ahman oli KGB poolt saadetud sunniviisiliselt Paidrasse sealse veski asemele rajatud tööstuskombinaati juhtima ning võib üsna kindlalt arvata, et ka Sabbet püüdma. Henn Ahman ei teadnud midagi oma isa kaksikrollist. Küll aga rääkis ta meile, et KGB oli suunanud tema isa Paidrasse justkui karistuseks sugulase August Ahmani, kauaaegse Mäksa vallavanema ning Kaitseliidu Tartu maleva Võnnu malevkonna pealiku varjamise eest oma kodus Möksi veskis Ahja jõel. (See jutt "karistusest" oli mõeldud rahva seas levitamiseks ja seda rääkis Harald ka oma lastele.) Oli antud valida kahe koha vahel, teiseks oli mingi tellisetehas. Harald oli tunnistajaks, kui julgeolekumehed 28.09.1978 . aastal "suurt kala" püüdma läksid. Teine teejuht Sabbe radadel oli Mart Arold kui Harald Ahmani kaksikrolli teadja ning inimene, kes enese teadmata aastate eest August Sabbega juhuslikult kohtus.
Alustamegi oma retke Sabbe radadel Paidra järve kaldal, kus Mart Arold 1973. a enese teadmata ootamatult August Sabbega kohtus. Mart Arold meenutab: "Tulin oma kaugele sugulasele Harald Ahmanile külla ja tema hakkas mulle oma kodupaika näitama. See oli mul esimene kord ka tema pool käia. Kõndisime siin järve ääres ja mul oli fotoaparaat kaelas. Äkki tõusis mees järve ääres püsti ja Harald hakkas teda rahustama ning rääkis talle minust tohutu pikalt. Võib-olla polekski asi mulle meelde jäänud, kui see jutt minust poleks nii põhjendamatult pikk olnud. Kindlasti pingestas olukorda ka mul kaasasolnud fotoparaat. Käisime järve ääres tiiru ära ja kui me tagasi jõudsime, oli mees ikka samas kohas kala püüdmas. Ajasime taas juttu. Oli väga rahulik, filosoofiline vanamees. Ei osanud mina temast tookord mitte midagi arvata. Aga kui ajalehtedes hakkasid ilmuma Sabbe fotod, siis tundsin ta ära."

Saladuslik suitsuhais


Järve äärde viiva tee ääres väikeses pruunis majas, kus praegu poodi peetakse, elas Augusti sugulane Adeele Sabbe, keda kutsuti Teeleks. Henn Ahman mäletab, et kuigi Teele ise ei suitsetanud, oli tema pool tunda suitsuhaisu. Siis ei osanud sellele tähelepanu pöörata, sest ei võinud ju arvata, et August end nii lähedal varjab. Paidral aastatel 1953-1960 elanud möldri tütar Maia Käige on artiklis "Sabbe segati mängu, kus väljujaid polnud" (Postimees, 17.08.1998) samuti meenutanud, et Adeele käis sageli veski juures ja küsis Augusti järele. Kuid öösiti passis Teele oma talu väraval ja mitut inimest korraga sisse ei lasknud…

Palo talus

Edasi viis tee meid August Sabbe sünnikoju Palo tallu, mis asub tema kunagise töökoha Paidra veski vahetus naabruses. Talu oli, nagu vanasti öeldi - kahehobusekoht. Paidra veskisse tööle läks Sabbe 1945. aastal, sest talupidamine Vene ajal talle enam ei istunud. Meie sealkäigu ajal polnud talus kahjuks kedagi peale koerte. Tema sünnimajast olid alles vaid ristpalkidest seinad. Maja oli uste ja akendeta, laastukatus oli mädanenud ja sisse langenud ning ruumid olid prahti ja kola täis.
Selles väikeses madalas majas ta sündis Pindi kirikuraamatu järgi 19. augustil 1909. Tema isa oli Jaan Hindriku p Sabe ja ema Katri Sabe (sünd Nassar). Peres oli veel kaks poega ja tütar. Augusti kaks vanemat venda langesid Vabadussõjas. Ka õde on juba manalas. August õppis Tsolgo koolis ja elas kuni punavõimu tulekuni isatalus. Välimuselt oli ta kena ja väga tugev mees. Relvavend ja punkrikaaslane Ludvig Juks on tema iseloomustamiseks öelnud, et ta kaalus oma 130 kilo. August Sabbega koos Paidra veskis töötanud Eduard Krebetski sõnul oli August ka jutumees, kuid kalamees ta enne metsa minekut nii väga ei olnud. Ka metsavenna aastatel püsis Sabbe hea tervise juures. Ta sõitis jalgrattaga ringi, kandis korralikke riideid ja sooja pesu ning hammastel olid kullast kroonid.

Metsa minek


Esimest korda läks Sabbe metsa varjule 1941. a, hoidudes mobilisatsiooni eest Punaarmeesse. Teist korda varjas ta end metsas 1944. a, sest ka Saksa sõjaväkke ei soovinud ta minna. Kolmandat korda oli ta metsas 1944-1945, põhjuseks taas varjumine mobilisatsiooni eest Punaarmeesse. Just Punaarmee eest varjumist kasutas julgeolek ära Sabbe vastu, kui nad ta juulis 1949 arreteerisid ning pärast "töötlemist" agendinime all Jaan (venepäraselt Ivan) metsa sõpradest metsavendi ära andma saatsid. "Ei mina hakka tibladele kedagi ära andma," öelnud Sabbe ja jätnud pärast paari kohtumist Pakla sohu määratud kokkusaamistele minemata. Ta läks metsa ja temast sai nüüd päris metsavend. Metsas varjavatele sõpradele oli ta asjaloo, et teda taheti värvata, kohe ära rääkinud.
Tekib mõistagi küsimus, keda julgeolek jahtis? Agent Bogdanov oli juleolekule suvel 1949 teatanud, et Sabbe oli seotud metsavendade Jaan Rootsi ja Paul Randmaaga. Pärast värbamist saadeti Sabbe otsima Jaan Rootsi, Arnold Kakkot ja Paul Randmaad. See taktika, saata metsavendi tabama nö "oma mees", oli KGB poolt tavaline võte. Ka Sabbet üritati tema endiste punkrikaaslaste abil tabada, kuid ebaõnnestunult. Metsavennad Ludvig Juks ja Jaan Vigel keeldusid sellest, öeldes, et Sabbe võib nad tappa. Tundub, et agentide kalameheks maskeerimine ja selle abil Sabbe asukoha väljapeilimine oli Põlva miilitsaülema Hans Salmi idee, sest Sabbe punkrikaaslasele Elmar Kurvitsale (hüüdnimega Kure-Juhan) oli ta samuti teinud ettepaneku kalamehena Sabbet otsima minna. Mingeid andmeid julgeolek Elmar Kurvitsalt ei saanud.
Esimese talve veetis Sabbe metsas üksinda ja liitus siis Jaan Rootsi 10-mehelise salgaga. Kalju Aaropi täpsustuse kohaselt oli Rootsi hüüdnimi Orjol (kotkas - vene k), mitte Orion, nagu artiklitesse on ebatäpsete dokumentide põhjal ekslikult sattunud. Mihkel Kärmase artiklis "Viimane vaba mees" (Eesti Ekspress, 2. oktoober 1998) on juttu, kuidas enne Kuste hüüdnime all liikuva Sabbe liitumist olid selle rühma mehed tapnud kättemaksuks kolm kohaliku kolhoosiesimehe perekondset. Nõukogude aktivistist kolhoosiesimehe info põhjal olid varem hukatud Rootsi rühma liikmed Olaf ja Arnold Kakko. Artiklis oli neist tehtud vennad, tegelikult oli Olaf Arnoldi poeg.
Et Toropi talu peremehest Arnold Kakkost oli juttu ka sügisnumbris ilmunud Tõutsimäe loos, siis tänu Kalju Aaropile saame tuua asjasse selgust. Aja jooksul mälestused paratamatult tuhmuvad ning mängivad vingerpusse, ka erinevad sündmused võivad aja jooksul üheks sulanduda. Eha Piirisildki, kes meile Toropi talu peremehe saatusest jutustas, on kaks sündmust omavahel kogemata segi ajanud. Lugu aga oli Aaropi sõnul järgmine:
"Kolhoosiesimehe naine sattus metsavendade laagri peale ja rääkis sellest mehele, kes juhatas NKVD haarangulised metsavendade peale. Arnold Kakko langes 2.07.1950 Peraküla lähedal Mustasaare soos. Tema poeg Olaf langes 28.10.1950 Koolma küla metsas. Teine poeg Jakob tuli vist ise metsast välja.
Kättemaksuks panid metsavennad kolhoosiesimehe maja põlema, kuid reeturit ennast kodus ei olnud ning surma said tema naine ja poeg.
Kuid 27.10.1949 toimus rünnak Rootside punkrile, mis asus Meenikunnu soo ääres Veriora metsas. Surma sai Jaan Rootsi vend Martin ja raskelt haavata teine vend Harri. Harri Roots seoti jalgupidi hobuse rangiroomade külge, kus ta siis lohises peaga vastu maad ja kände, kuni verest tühjaks jooksis."

Metsas

Aastal 1951 kolis Jaan Rootsi salk Taevaskotta. Seal varjas Sabbe end koos kaaslastega 1954. aastani. Sabbe oli salga tagalameeskonnas, kelle ülesanne oli hoolitseda varustuse, moona ja eluaseme eest. Pärast Jaan Rootsi ning juhtivate liikmete langemist Ristipalol, kuhu nad reetliku metsniku Eduard Kasesalu (KGB agent Mänd) poolt meelitati metsamajandi palgaraha röövima, ning Taevaskoja punkri juhuslikku avastamist ühe laskurkorpuse mehe poolt, kelle jalg läbi punkri suitsuluugi vajus, hakkas Sabbe end üksi varjama. Oma viimases punkris Pärna talu taga varjas ta end paarkümmend aastat. Sabbe oli korduvalt rääkinud, et elusalt ta ennast kätte ei anna, kartes, et siis viiakse perekond minema ja samuti kannatavad teda abistanud inimesed.
Käies Sabbe radadel kohtasime Koolma külas Vambola Kautsi, kes juhtus Sabbet nägema küll jõe ääres, seenil ja marjul käies, küll jalgrattaga sõitmas. Sabbe varjas end ka Laugemetsa Akseli majas. Tal oli oma "leivategija" - Ella Parman, kelle pool ta ka varju sai. Meeta Vahtile (sünd Sabbe) oli August Sabbe lellepoeg ja Ella Parman lelletütar. Ka Meeta isa oli Palo talus sündinud. Meetale tehti samuti julgeoleku poolt ülesandeks metsavennad välja anda. Läbikäimise pärast metsavendadega tuli tal hiljem istuda Venemaal Arhangelskis vangilaagris. Arvata võib, et August Sabbe sai peavarju ka oma lelle Eduard Sabe pool. Tema maja üks tubadest oli tühi ja seal oli igasuguseid elektririistu. Majaperemees aga elektritöid ei tundnud… August Sabbe viibis ka oma lelle matustel ja aitas hauda kaevata Põlva surnuaeda.

Sabbe jaht

Paidra veskis käis palju inimesi, seal liikusid uudised. Seepärast pakkus see koht julgeolekule elavat huvi. Nii Paidra veski endisele omanikule Lüütsepale, kes ka metsavend oli, kui Eduard Krebetskile ja Harald Ahmanile oli antud ülesanne metsavendadest teatada. KGB käis pidevalt Paidra veskis ja Sabbe sünnikodus luusimas. Lüütsepa talu oli Henn Ahmani andmetel aga tšekistide tugibaas. Seal peeti pidusid, kasvatati neile sigu ning sealt käidi ka lõhkeainega kalal. "Seltsimehed" tegutsesid karistamatult. Eduard Krebetsk saadeti koguni Antslasse Sabbe pruudi Helmi Partsi poole ülesandega anda julgeolekule teada, kui Sabbe peaks sinna ilmuma. Helmi oli Koolma külast pärit ja metsavend Martin Partsi õde. KGB tahtis ka Krebetskit metsa saata metsavendi otsima, kuid ta keeldus sellest, öeldes: "Metsa ma ei lähe, laske maha või saatke Siberisse." Pärast seda teda enam ei kiusatud. Saatus aga tahtis, et Helmist sai hoopis Eduardi naine.
Krebetski arvates võis Sabbele saatuslikuks saada lugu jahipüssiga, mille salakütid temalt ära võtsid. Mees nimega Olev Raudsepp oli näinud, kuhu Sabbe püssi peitis. August Sabbe oli teinud Krebetski arvates rumaluse ja läinud Leevile püssi tagasi nõutama.
Kui Krebetsk Võrtsjärve äärest Paidrale tagasi tuli, oligi sinna sunniviisiliselt saadetud Harald Ahman, kes oma kodus Möksi veskis möldri ametit pidas. Seal oli ta varjanud oma sugulast August Ahmani, kes hiljem siiski tabati ja vangilaagrisse saadeti. Haraldi poeg Henn mäletab, kuidas veski juurde sõitsid tihti autod ja Krebetsk kurtis, et näe, jälle nad tulevad.

Uputas, uppus või uputati?

Küsides August Sabbe surma asjaolude kohta selgus, et enamus inimesi siiski usub, et ta ikka uputas end ise ära, et end mitte kätte anda. Sel kindlal arvamusel on nii Meeta Vaht, Eduard Krebetsk kui ka Kalju Aarop. Kuigi Henn Ahmani sõnul oli pärast Sabbe hukkumist liikvel ka jutte, et ta tapeti, sest teadis liiga palju. Selge on see, et tõde on Võhandu jõe voogudes. Sabbe kinni võtnud mehed Ervin Oras ja Neeme Taavel pole tahtnud rääkida tõtt ning on endiselt kindlad legendis, et olid puhkusel ning et kalaretk ja Sabbe tabamine oli juhuslik ettevõtmine. Henn Ahman aga mäletab isa jutu põhjal asja hoopis teistmoodi. Isa Haraldi jutu järgi olid need miilitsad Võhandu jõel pidevad "kalastajad". Kala siin ka oli. Tol aastal, mäletab Henn, oli haruldaselt suure sajuga sügis. 28. septembril tulid siia miilitsad, keda isa tundis ja kes kogu aeg siin "kalal käisid". Miilitsad võtsid isa käest paadi ja isa ütles neile, et mis te seda paati praegu jõkke lasete, ega nii suure veega kala ei saa. "Küll me sulle pärast räägime, mis kala me püüame," vastati isale ja miilitsad sõitsid jõge mööda alla. Pärast toodi teatud inimesed, kes temaga hästi läbi said, Sabbe laipa tuvastama.
Küsimus, kas Sabbe uppus (väsimusest, külmast veest, kukkus millegi vastu ja kaotas teadvuse), uputas end teadlikult või uputati, jääb. Teada on vaid see, et kaks miilitsat tulid jõest välja ning Sabbe jäi jõkke. Ta toodi kaldale, kuid elustamiskatsed ei aidanud. Tema laip viidi esmalt Leevi haiglast toodud autoga Põlvasse ja seejärel lahanguks Tartusse. Alles 20. oktoobril maeti ta Tartu Raadi kalmistule riigi rahade eest maha, sest sugulased ei julgenud talla matuseid korraldada. Väidetavalt ei olnud kehal vägivalla tunnuseid ega kuulijälgi. Sabbele kuulunud püstol, mis tol saatuslikul päeval teda alt vedas, jäädes selle haaramise käigus pükste külge kinni, on Võru muuseumis.
Kaitsepolitseiametis 7.10.1998 a Toivo Kameniku poolt koostatud kriminaalasja algatamisest keeldumise määruses (mille sisu iseenesest on vassimise tippnäide) on kirjas huvitav detail, mille põhjal võib väita, et jutt sellest, nagu poleks Sabbe tabamiseks operatsiooni kavandatud, on, vabandage väga, paljas bluff ja mõeldud lihtsameelsetele. Miks võib nii väita? Aga sellepärast, et Jaak Pihlau juhtus nägema Kesktelevisioonis venekeelset filmilõiku, milles näidati A. Sabbe kinnivõtmist jõe ääres, nagu oleks operatsiooni varjatult filmitud. Seda tõika toetab ENSV siseministeeriumi poliitkasvatustöö osakonna ülema asetäitja Jako Okki seletus, mille kohaselt ta saatis Põlvamaale NSV Liidu siseministeeriumi filmigrupi, kes tegi Sabbe tabamisest saate või filmi. Selles määruses on ka kirjas, et miilitsaülem Hans Salm oli oma kolleege hoiatanud, et nad võivad kohata Võhandu jõel sellist kahtlast isikut nagu August Sabbe. Salm soovitas miilitsatel ettevaatlik olla, sest Sabbe võis olla relvastatud. Loomulikult oli August Sabbe tabamine pärast nii paljusid ebaõnnestumisi Põlva Rajooni Julgeolekuosakonna ülema J. Aho jaoks tohutu töövõit. Ta käis isiklikult läbi kõik Põlva tähtsamad asutused ja kutsus surnud metsavenda vaatama.
Ent loo juures on veel üks põnev ja oluline detail ja nimelt see, kas Sabbe asukoha peilisid miilitsad kalamehi etendades tõesti ise välja või leidus siiski kuskil reetur. Meeta Vaht rääkis meile, et Sabbe andis ära mees nimega Hugo Olesk, kes hiljem ostis selle eest saadud juudaseeklite eest endale "Žiguli". Pärast poos ta end üles. Külarahvas hakkas küllap kättemaksuks reeturi perekonnale Oleski väimeest seepärast kutsuma Vana-Sabbeks ja talu Sabbe taluks.
Endised julgeolekutöötajad aga varjavad kiivalt oma saladusi edasi. Kaitsepolitseiamet E. Orase ja N. Taaveli tegevuses kuriteokoosseisu ei tuvastanud, sest väidetavalt polnud tegu tahtliku tapmisega ega kavandatud operatsiooniga. Sel põhjusel ei kvalifitseeru A. Sabbe surm inimsusevastaseks kuriteoks. Endine Põlva miilitsaülem, metsavendadele inimjahti korraldanud Hans Salm aga tegeleb "absoluutselt usaldusväärse ajaloolasena", keda ka austavalt "kirjameheks" nimetatakse, nüüd ise metsavendade uurimisega.

Eesti vanimad säilinud laevad on Läänemaal eestirootslaste ehitatud


www.le.ee 24.07.2004

Kaire Reiljan

„Hoppeti” renoveerimine on alanud ja loodetavasti kahe aasta pärast seilab ta taas Eesti vetes.

Foto: ERAKOGU

Ööl vastu teisipäeva vajus Soome lahe põhja tükike Eesti ja rannarootslaste meresõiduajalugu, kui teel Helsingist Tallinna uppus Vormsis ehitatud kaljas „Hval”.

„Hval” oli vanim allesolev Eestis ehitatud kaljase tüüpi laev. Nüüd on alles teadaolevalt vaid kaks Eestis ehitatud kaljast, millest vanim on 1925. aastal samuti eestirootslaste ehitatud „Hoppet”.

Soomest, kus oli „Hval” 80 aastat olnud, Eestisse taastamiseks tagasiostetud kaljasele said saatuslikuks kiirlaevast tekkinud lained, mis panid aluse lekkima, ning laev vajus 20 km kaugusel Helsingist põhja. Tema väljatõstmist peab omanik, puulaevade taastamise entusiast Herkki Haldre ebatõenäoliseks.

Vormsist pärit alus

Rannarootslaste meresõidukeid uurinud ja paate ehitanud Rannarootsi muuseumi teadur Jorma Friberg tunnistab, et kaljasesuuruste laevade hingeelus ta eriti kodus ei ole: „Mind huvitavad rohkem väikesed alused.”

Siiski toob ta välja eestirootslaste ajakirja Kustbon 1959. aastakäigu, mille esiküljel troonib täispurjes kaljase pilt. Fribergil on see ainus info, mis tal on õnnestunud „Hvali” (varasema nimega „Val”) kohta leida.

Kustbonis kirjutatakse, et „Val” ehitati Vormsis Obholmenil (Hosby küla lähistel) 1901. aastal. Ehitusmeistriks oli Johan Lindquist Kärrsletist, kes oli 21 aastat ka alusel kipper. Laeva kiilu– ja mastipuu pärineb Vormsist, kere tarvis toodi aga puit Uuemõisast ja Mäemõisast. Ehitus läks maksma 4000–5000 rubla. „Vali” peal oli kipper ja kolm meeskonnaliiget ning alusega käidi kartuli–, vilja– ja puidulastiga Soomes, Rootsis ja Riias.

Kustboni andmeil müüdi alus 1922. aastal Soome. Eesti ajakirjandus on kirjutanud, et 1929. aastal ostis „Vali” Porvoo laevaomanik Edvin Eklund.

Jorma Fribergi sõnul oli „Val” oma suuruse poolest üsna märkimisväärne, sest sajandi alguses ehitatud kaljased olid üldjuhul väiksemad ja ühe mastiga.

Kaubavedu vajas suuremaid laevu

Rannarootsi aladel hakati kaetud tekiga laevu ehitama 1860. aastail, mil meresõit sai sisse suurema hoo.

Esimesed alused, millega võeti ette pikemaid kaubaretki, olid 14–16 meetri pikkused ja ühe mastiga. Nendega veeti enamasti soola. „Soola tarvis polnud suurt ruumi vaja,” selgitas Friberg.

Hiljem, kui siinselt rannikult hakati Soome, Rootsi ja Tallinna kartulit, vilja ja liha vedama, muutusid alused pikemaks ja lisandus teine mast.

Vormsist kirjutanud Johan Lindströmi andmeil oli vormsilastel enne I maailmasõda 30 laeva.

Eestirootslaste laevaehituse tippaeg oli 1920ndate lõpus ja 1930ndate alguses.

Läänemaa suurim laevaehituspiirkond oli Riguldi. Vormsi mehed jäid neile pisut alla.

Jorma Friberg, kelle esivanemad on pärit Vormsist, teab rääkida, et enamasti moodustati laevaehituseks kahe kuni nelja pere peale laevaühing.

Laeva ehituseks kulus keskmiselt 1,5–2 aastat. Ehitus algas sügisel, mil meistriga ehitusasjus kokku lepiti. Meister tegi seejärel poolmudeli, mis tellijaile ette näidati. Selle järgi arvestati vajaminevat puidu hulka.

„Hoppet” — Eesti vanim puulaev

Pärast „Hvali” õnnetut lõppu Soome lahes kannab vanima Eestis ehitatud puulaeva tiitlit paarkümmend aastat noorem „Hoppet”.

Spithamis laevameister Mattias Schönbergi käe all ehitatud kaljast võib loodetavasti mõne aasta pärast näha seilamas ka eesti vetes.

Läinud aastal ostis „Hoppeti” sihtasutus, kellele kuuluvad nii Riguldist pärit Birgit Eldh kui ka Rootsi Rahvaülikooli Eestis rektor Sten Westerholm. Talvel seisis kaljas Stockholmis dokis.

Westerholmi sõnul praegu aluse juures suurt tööd ei toimu. Küll on aga moodustamisel aktsiaselts, kellest saab „Hoppeti” omanik. ASi enamusaktsiad kuuluvad soomerootslaste haridusorganisatsioonile Svenska Folkskolans Vänner (SFV), kes on ka Haapsalus tegutseva rahvaülikooli omanik.

„Oktoobris tahame „Hoppeti” dokki panna ja talv läbi tugevasti tööd teha,” rääkis Westerholm. Järgmisel suvel on kavas alus viia Kuggholmi rahvaülikooli Loviisas, kus õpetatakse laevaehitust. Eestisse võib renoveeritud laev jõuda 2006. aastal.

Kuidas Saare maanaised 19. sajandil riides käisid


www.saartehaal.ee 12.07.2008

Kersti Kukk

Saaremaa naine kündmas. Foto “Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamatust 2001–2002”

Alljärgnev kokkuvõte on tehtud Eesti Rahva Muuseumi teaduri Ellen Värvi samanimelisest uurimusest. Täielik tekst ilmus “Saaremaa muuseumi kaheaastaraamatus 2001–2002”.

Saaremaad on nimetatud naiste kuningriigiks. Naiste õlul oli põllutöö ja talupidamine, samal ajal kui mehed olid ära merel või mandril tööl. /.../ Missugune see tubli Saare naine 100 –200 aastat tagasi välja nägi, kuidas ta riides käis? /.../

Kõige varasemad teated Saaremaal kantud rõivastuse kohta pärinevad 17. sajandi teisest poolest O. Sperlingilt, mida täiendab sajandi lõpust päinev F. Keussleri kirjeldus. Sealt saab teada, et Saaremaa tüdrukud kandsid lühikeseks lõigatud juukseid ja käisid paljapäi, ainult peapael juukseid ehtimas. /.../ Abielunaiste pea oli tavakohaselt kaetud.

Ellen Värv toob välja, et Sperlingi ajal kandsid saarlased ka kingi, mis muutusid Mandri-Eestis üldiseks enam kui sada aastat hiljem. Veel 18. sajandi lõpuski rõhutas A. W. Hupel, et nemad ei tarvita mitte viletsaid pastlaid, vaid kannavad saapaid ja kingi. A. W. Hupeli hinnangul oli saarlaste rõivastus mandri talurahva omast parem ja korralikum. Saare maanaised kandsid tol ajal juba kurrutatud seelikuid ja uutmoodi lühikest kampsunit. /.../


Rõivastuse arengule avaldavad mõju nii ühiskonna üldine ajaloolis-poliitiline areng ja majanduslik areng kui ka kultuurikontaktid. Saaremaa naiste riiete eripära kujunemist ja süvenemist soodustasid nii saareline asend, looduslike tingimuste erinevus kui ka sellest tulenev erinev majanduslaad. Meri ühtaegu eraldas, samas aga võimaldas kontaktide loomist naaberrahvastega nii Rootsi, Soome kui Kuramaa rannikuga.

Sealtkaudu jõudsid kohale moeuudised Euroopast, mida vastavalt oma maitsele ja võimalustele rakendati. Kindlasti avaldas oma mõju ka kohapealne rootsi asustus Sõrve poolsaarel ja Kihelkonna Rootsikülas.

Kõige selle tulemusena arenes rõivastus siin kiiremini ja, A. W. Hupelit korrates, nägi välja parem kui mandril. Kuid 19. sajandil areng aeglustus, sest kaubalis-rahalised suhted arenesid kehva põllumaaga Saaremaal aeglaselt. /.../

Töö- ja peoriided

Rõivastusele pühendas talurahvas, eriti naised, ka kõige raskematel aegadel kahtlemata väga palju hoolt. /.../ Kuna rõivase valmistamine nõudis palju tööd ja aega, siis hoiti neid väga. Kasutuselt jaotati need tööriieteks, vähem pidulikeks käimise riieteks ja pidulikeks seisuriieteks. Ilmekalt iseloomustab nende erinevust 1924. aastal Saaremaalt kirja pandud ütlus, et argipäeval pole muud kui mullanatuke, pühapäeval õitseb nagu roosililleke.

Töörõivad pidid olema vastupidavad ja mugavad, kihelkondlikud eripärad ei ilmnenud neis niiviisi kui pidurõivais. Soojal suveajal käisid ka Saare naised vana tava kohaselt särgiväel. /.../ Kui Mandri-Eestis pidi abielunaisel põll alati ees olema, siis Saaremaal kuulus see ennekõike pidurõivastusse. Põllutöödele, eelkõige kündma või vilja lõikama, ei tohtinud naine aga kunagi minna. Arvati, et põlleta abielunaine rikub põllu ära. /.../

Kuigi alates 17. sajandist on Saaremaal kingi kantud, olid need siiski kirikujalanõud. Tööd tehti suvisel ajal ennekõike paljajalu, ainult sukavarred säärt katmas. Alates sajandi keskpaigast hakati töö juures kandma riidest pättisid. /.../ Jahedamal ajal kandmiseks õmmeldi need villaste sukkade otsa. /.../ Sügisel ja kevadel porisel ajal pandi jalga puukingad. Käes olid sõrmedeta kindad.

Talupojarõivastuse pidulikkus väljendus materjali kvaliteedis, kaunistuste ja ehete rohkuses ning traditsiooniliselt väljakujunenud kohustuslike kostüümielementide kandmises. /.../ Kõige pidulikumat riietust kanti leeris, pulmas ja lauakirikus. /.../ Naiste pidurõivais ilmnesid selged paikkondlikud iseärasused, millest Saaremaal väga kindlalt kinni peeti. Võõrast kihelkonnast kositud naine kandis kuni surmani oma kodukihelkonna rõivaid. Tema tütred riietusid juba nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas. /.../

Pidupäeva puhul panid Saare naised juba 19. sajandil argipäevasärgile peale lühikese, vaid seeliku värvli alla ulatuva särgipiha. /.../ Särgikaunistuses ilmnesid selged kihelkondlikud eripärad. /.../ Särkide kaunistamine oli enamasti talunaiste endi töö, kuid suuremat vilumist nõudvad pitsid, tikandid ja pilud lasti teha tasu eest. /.../

Naiste peamine pealisrõivas oli seelik. Vana tava kohaselt sai tütarlaps seeliku alles 14–15-aastaselt, mis tähistas ühtlasi üleminekut lapseeast neiuikka, sugulist küpsemist. 19. sajandi lõpu poole sellest kombest enam nii kindlalt kinni ei peetud. Köster K. Lemberg on 1920. aastal Mustjalast kirja pannud, et 6-e aastasele tehti pika kurdudega kuub selga. /.../

Saaremaal sai tüdruk oma esimese põlle leeriks, ja selleta ta enam kirikusse minna ei tohtinud. Ka abielunaine täiendas ja ilustas põllega eelkõige oma käigu- ja piduriietust. /.../

19. sajandi keskpaiku tegidki Saare naised vastavalt jõukusele oma põlled valdavalt hinnalisest ostumaterjalist – valgest kalingurist või õhukesest klaarriidest, trükimustrilisest sitsist – ning õmblesid neile värvilisi siidipaelu peale ja pitsi või narmaid alla äärde. /.../

Jahedal ajal pandi välja minnes kampsun selga ja vajadusel sellele pikk-kuub peale. /.../ Üleriided tehti villasest riidest – tüssist. /.../ Kuigi ülerõivaid peetakse üldiselt moemõjudele ja välislaenudele kergesti alluvaiks, ei tehtud siin mandril levinud uuemoelisi potisiniseid pikk-kuubi. 19. sajandi keskpaiku olid Saare naiste ülerõivad valdavalt lammaskarva pruunid või mustad ja Sõrve naistel jätkuvalt hallid. Küll aga kohtas neid mõjusid ja moemuutusi lõigetes. /.../ Uuemat moodi järgides tegid Saare naised kuued ümber piha hoidvad. /.../

Juba 18. sajandil kandsid Saare naised lühikesi persst-saati kampsuneid. /.../ Uut moodi kampsunit kanti kiutkuuega ja see tehti nagu uus liistikki seeside või nariga /.../

Külaühiskonna reeglid

Saare naise ehted olid mandri omadega võrreldes väiksemad ja tagasihoidlikumad. Seetõttu oli siin tavaks kanda särgi ees mitut sõlge korraga, millega ühtlasi oma rikkust näidati. Karjas pani jõukas naine korraga 6–7 sõlge rinda. /.../

Ida-Saaremaal olid veel 19. sajandi keskel moes lühikesed kaharad kõrvust saati lõigatud juuksed. Ainult rasedad naised ei tohtind lasta omi juukseid lõigata ega ka teistel lõigata. Pöidest pärit teate kohaselt hakati pikemaid juukseid kandma alles peale usuvahetusliikumist, kohati püsis vastav komme siiski peaaegu sajandi lõpuni. Lääne-Saaremaal peeti pidulikuks pikki juukseid lahtiselt õlgadel kanda, vaid teel minnes hoiti juukseid palmikus, kirikus tehti lahti. Sõrve naised aga seadsid oma juuksed seljale ühte patsi, millele nad laiad lindid otsa köitsid. /.../

Külaühiskonnas valitsesid oma kindlad väärtushinnangud ja rõivastumisreeglid. Riideese mitte ainult ei katnud, vaid andis tema kohta ka teavet. /.../ Piduliku rõivastusega näitas talunaine oma jõukust ja sotsiaalset seisundit külas. Rikkust väljendasid Saare naise aidas rippuvad rohked kurrutatud villased seelikud, hinnalistest ostumaterjalidest seelikute alläärde ja abudele kinnitatud ilustused, peenest poematerjalist põlled, mitu rätti kaelas ja palju sõlgi rinnas. /.../

Külaühiskonnas seostus õnne mõiste eelkõige materiaal
-se heaoluga. Noored neiud hoolitsesid väga oma rõivastuse eest, et pruudiotsingul noormeestele oma näpuosavust ja virkust näidata ning endale tulevast jõukat elu kindlustada. Saare neiut nägi väga tihti varrastega kudumas, nii teel kirikusse kui isegi veotööde juures põllul koorma kõrval käies või koorma otsas istudes. /.../

Rõivastumises valitsevad reeglid võimaldasid Saaremaal kohe ära tunda võõrsilt kositud naise, sest ta jäi surmani truuks oma kodukoha riietele. Naise peakatte või selle üksikelementide kaudu eristusid külas abielunaistest vallalised neiud, aga ka langenud tüdrukud. Neiud võisid käia paljapäi, ainult pael juukseid hoidmas. /.../

Andmed rõivastustraditsioonide, tavade ja reeglite kohta on üpris lünklikud ja tekitavad rohkem küsimusi, kui annavad vastuseid. Kuid rahvariided on siin tõesti ilusad (Martin Josep).