Saaremaa kerkis merest jääaja lőppedes. Kliima järk-järgulise soojenemisega sulasid jääliustikud, tekkis mullastik ning taime- ja loomariik. Tuli ka esimene inimene, julge ja tugev.
Saaremaa kerkib
Maapinna edasise kerkimisega (paari millimeetri vőrra aastas) suurenes saar ja laienes asustus. Meie ajaarvamise esimese aastatuhande lőpuks oli Saaremaa üks Muinas-Eesti arenenumaid maakondi.
Suur Katel oli siis praegusest poole suurem, selle lained uhtusid Abruka, Roomaa ja Kure saart ning Linnu, Mullutu ja Suurlahe kaldaid. Pikapeale aga kerkis katlapőhi pinnale ning jättis senised lahed üha enam katlaääre taha. Üle ääre voolav vesi sünnitas Saaremaa veerikkaima jőe, kaevandid (paralleeljőekesed) ja nasvad (nendevahelised liivaseljandikud, leetseljakud). Nasva jőgi kujunes Kaarma ja Sőrve muinaskihelkonna piiriks.
Viikingitel oma linna polnud, aga Kure saarel pidi neil sadamakoht olema, kuna vőőramaised vallutajad rajasid sinna kantsi, millest sai ajapikku Saaremaa pealinn. Risti ja mőőgaga maa vallutanud saksa kolonistid lőid Vana-Liivimaal oma riigi, pärast selle lagunemist aga oskasid ka Taani , Rootsi ja Vene valitsuse all olles oma privileegid säilitada ning orjastasid maarahvast ühtekokku seitsesada aastat. Baltisakslaste rahvavaenulikkuse kőrval on aga tahke, millele vőib ajalooliselt positiivse hinnangu anda. Seda ka Nasva küla sündi uurides.
Campenhausen
Kui Katariina II aastal 1764 Balti kubermange külastas, pidi ta tődema, et Peeter I poolt vallutatud rikastes maades oli elu allamäge läinud. Kehv tundus asi olevat ka Peterburi otsealluvuses seisval Saaremaal. Liivimaa kindralkuberneri George von Browne'i ettepanekul allutati Saaremaa jälle Riiale ja moodustati eriline revisjonikomisjon, mis tegutses Saaremaal vahelduva eduga üle 60 aasta.
Esimesed paarkümmend aastat tulemusi ei andnud. Asehalduskorra sisseseadmisega 1782.a. ja mőisate päriseksandmisega aastal 1783 muutus kohalik aadel keskvőimule lojaalsemaks ja Saaremaalgi saadi surnud punktist üle. Kuskilt siit algab ka Nasva küla ajalugu.
Liivimaa asekuberneri Balthasar von Campenhauseni (resideerus Kuressaares 1783-1797) juhtimisel hakati siin maid ümber jagama, maakuivendustöid korraldama, metsa istutama, uut Sőrve postmaanteed ehitama jne.
Tee őgvendamine Suure Katla uuele kaldale oli tősine tulevikuprojekt. Suure Katla endiste lahtede (Linnu, Suure, Mullutu, Paadla, Kaalupi) veed ühendati kanalitega (Kurgu kanal, Kalaaugu jőgi, Vägara oja). Ühendatud lahtede vesi jőudis Mullutu lahest merre (ja vastupidi, sőltuvalt vete tasemest) Nasva jőe kaudu, kaevandite osatähtsus vähenes. Samal ajal ehitati jőele parvsild ja kaevanditele truubid ning veeti noolsirged teelőigud üle nasvade.
Töid finantseris Vene keisririik Liivimaa kubermangu kaudu. Juba aastal 1769 loodi vastav krediidiasutus - Melioratsiooni Magasin. 1782. aastast korraldama hakatud hingerevisjonide alusel kehtestati uus riigimaks (nn. pearaha), mis laiendas rahalisi vőimalusi. Aastal 1787 tuligi G. von Browne'i korraldus jaotada teekohustus hingede arvu järgi. (Ta oli muuhulgas suur silla-ja tee-ehitaja, näiteks Tartu Kivisild valmis 1784.aastal just Browne'i initsiatiivil).
Browne'i-Campenhauseni idee uhkest postmaanteest piki Suure Katla serva jäi kahjuks lőpuni ellu viimata. Mőni verst enne Kuressaare linnust keerati tee Kellamäe peale, et siis üle Suuresilla linna teisest äärest (nn. Schlupi ragatkist) sisse tulla. Pőhjuseks vőis olla Pőduste jőgi oma laiade luhtadega, aga ka riikliku finantseerimise lőppemine pärast Katariina II surma (asehalduskord likvideeriti Paul I poolt, Campenhausen edutati 1797,aastal Liivimaa kuberneriks ning seejärel senaatoriks Peterburis).
Pőhjuseks vőisid olla ka mőisnike varjatud huvid. Näiteks maanőunik Matthias von Buxhoeveden ostis Kellamäe mőisa 1787.aastal 10 tuhande rubla eest, pärandas selle 1816.aastal pojale hinnaga 40 tuhat rubla, poeg Balthasar aga oskas 1831.aastal pantida mőisa juba 70 tuhandega. Vaevalt olnuks nii suur hinnatőus vőimalik ilma riiklike investeeringuteta (post-maanteeta lahtedevahelisel Kellamäe mőisa maal ehk vana kohanimega Väike-Parilas).
Aastail 1798 őnnestus maanőunikul oma venna, Peterburi sőjakuberneri (Kindral Friedrich Wilhelm krahv Buxhoeveden läks ajalukku kui 1808.aastal Soome vallutanud Vene väe ülemjuhataja.) abiga saada tsaarilt luba tööde lőpetamiseks Saaremaal. Luba anti tingimusega, et tööde juhtimist jätkab senaator Campenhausen. Kahjuks suri Balthasar von Campenhausen ootamatult aastal 1800. See juhtus Muhu saarel Matthias von Buxhoevedenile kuulunud Pädaste mőisas.
Pärast Campenhauseni surma allutati Melioratsiooni Magasin Saaremaa Rüütelkonnale ja liideti vastloodud Saaremaa Talurahvapangaga. Maaparandustöid see pank ei finantseerinud.
Kellamäe mőisa ostmine, loa taotlemine tsaarilt maadereguleerimise lőpetamiseks, senaator Campenhauseni ootamatu surm, melioratsiooni-magasini allutamine rüütelkonnale, Mullutu mőisa pantimine ning vőimalikud muud seniteadmata asjaolud vőisid olla ühe ja sama protsessi osad, mille niite tőmbas maanőunik M. von Buxhoeveden.
Revisjonikomisjon lőpetas oma töö 1828.aastal. Saaremaa 75 eramőisa 20257 maatükki reguleeriti 173-ks. Riigimőisate talukoormised ühtlustati, need vähenesid endisega vőrreldes poole peale. Koormised tehti sőltuvaks talu puhastulust, mida hakati hindama rublades (üks adramaa = 24 rubla). Revisjonirubla kui maa väärtuse mőőtühik kehtis Saaremaal enam kui sajandi.
Nolgimőis
Nasvade esimesed omanikud vőisid olla viikingid. 13. sajandil jagasid siin maid juba Riia linn ja Saare-Lääne piiskop. Piiskopilt ostis maa ära Taani kuningas ja selle omanikuks sai hertsog Magnus, kuninga vend. See toimus 1559.aastal. Samast ajast on esimesed kirjalikud teated ka mőisast, mille valdustesse nasvad kuulusid. Selle mőisa nimi oli Schultzenhof ja selle läänistas hertsog Magnus oma kantslerile.
Nasval siis veel elada ei saanud. Mőisal oli kolm üksjalga Suur-Parilas (Mullutu lahe ja Suurlahe vahel), kaks üksjalga Väike-Parilas (Suurlahe ja Linnulahe vahel) ning viis adramaad Unimäe külas. Sellele lisandus kalapüügiőigus Toris ja Nasval. Nasva jőe luhtadel (Leebemaal) olid Unimäe külaheinamaad. Mőisasüda asus Väike-Parilas (hilisema nime järgi Kellamäel). Aastal 1617 osteti ära Randvere mőis ja Aula küla koos kőrtsikohaga. Suur-Parila üksjalad viidi Randverre, kuid Mullutusse rajati kőrvalmőis uute talupoegadega.
1632. aastal said Schultzenhofi omanikeks Nolckenid ja kujunes välja selle mőisa meieni kandunud eestikeelne nimi. Aastal 1653 oli Nolgimőisal 7,5 adramaad mőisamaid, 14 adramaad talumaid ja 20 kalurit. Kalurihütte vőis olla ka Nasval. Samal aastal vőttis Kuressaare krahv Magnus Gabriel De la Gardie mőisa endale ja andis Nolckenile vastu samapalju adramaid Eikla ja Kőljala vakustest (sellest sündis Eikla mőis). Nolckeni poeg sai päranduseks Mullutu kőrvalmőisa, millele lisati Randvere (endiste Mullutu üksjalgade) maade eest Jőempa külast samapalju adramaid juurde.
Paraku läks Kuressaare krahvkond juba järgmisel aastal hingusele ja Nolgimőis jäi ajaloo hammasrataste vahele. Teostumata jäi ka esimene katse viia Kuressaare piirid Nasva jőeni, linnale jäid aga Tiirimetsa mőis ja Lőmala küla.
Rootsi ajal sündisid eramőisad Kellamäel, Sikassaares ja Mullutus. Imelikul kombel (omanike liini järjepidevus?) peeti viimast Nolgimőisa järglaseks. Ometi eksisteeris Nolgimőis riigimőisana edasi.
Edasi kestis ka Leebe heinamaa. Laidu ja Välja talud on Vene ajal Mullutu mőisa vakuraamatutesse kantud eraldiseisvatena (Unimäe küla Mullutu mőisale ei kuulunud).
Nolcken müüs aastal 1799 Mullutu mőisa maha, ostjaks Randvere mőisnik. Randvere mőis (läänistatud juba 1408) muutus koos Nolgimőisaga riigimőisaks ja sai peale pooleteise sajandi pikkust vaheaega keiser Pauli ukaasiga uuesti omaniku.
Aastal 1800 pantis Mullutu mőisa uus omanik selle maanőunik Matthias von Buxhoevedenile. Buxhoeveden rajas Aula kőrvalmőisa, mille 1828. aastal omandas tema poeg Carl. Carl von Buxhoeveden ostis 1829. aastal pärandiőiguse ka ülejäänud mőisale ja sai 1838. aastal kogu Mullutu mőisa omanikuks. Nolgimőis likvideeriti maaderevisjoni käigus.
KALLE KESKÜLA
****************************************************************************************
Nasva silla sünni- ja arengulugu
www.saartehaal.ee 23.05.2011 ja 30.05.2011
SAJAND TAGASI: Vaade Nasva sillale Mullutu mõisa kalarannast Tuuliku võrgumaja eest. Jõel on näha räimepüügi purjepaadid (millega Kirjus käidi) ja üks lodi kalatünniga. Silla kohal laiub Suuremõisa kõrtsi katus, selle taga on Suuremõisa kalarand võrgumajadega. Sillal neli hoburakendit. Selle ajaloolise foto autor on meie kultuuriloo üks tuntumaid fotograafe ja filmioperaatoreid ning Eesti esimene filmitegija Johannes Pääsuke (1892–1918). Foto: Erakogu
Eeloleval suvel algab Nasva silla ümberehitus. Seoses sellega oleks ehk paslik heita põgus pilk silla ajaloole. Saaremaa ühe tuntuma silla minevikku on uurinud Nasval elav ajaloouurija KALLE KESKKÜLA.
Pärast Sõrve postmaantee õgvendamist üle nasvade 1790-ndatel aastatel ületati jõge parvsilla abil. Köite tõmbamine olevat olnud teine teisel kaldal seisva kõrtsi (üks Mullutu, teine Kaarma-Suuremõisa oma) kohustus. Kõrtside ümber tekkis Nasva kaluriküla.
1838 tegi Saaremaa Majandusvalitsus Liivimaa Kubermanguvalitsusele ettepaneku ehitada kivisillad Nasval, Salmel ja Parasmetsas. Ettepaneku taga seisis valitsuse direktor Carl von Buxhoeveden, kes sai samal aastal Mullutu mõisa omanikuks ja oli samal ajal ka Abruka riigimõisa (selle mõisa keskus asus Salmel) rentnik. Kivisilla ehitamiseni tookord siiski ei jõutud, esimene Nasva sild tehti puust.
Puusild ei õigustanud end juba tsaariajal
HÄVIS SÕJA AJAL: Nasva esimene betoonsild ehitati 1939. aastal, 1944. aastal lasid taganevad sakslased selle õhku.
Foto: Saaremaa Muuseum
Tugevama silla ehitamist Nasva jõele arutati tsaariaja lõpul mitu korda. Ajaleht Saarlane teatas 29.07.1909 üsna enesekindlalt, et ... Naswa jõe üle tehakse edaspidi uus, rauast sild. 30. septembril 1913 toetas silla ehitamist Nasva jõele Saaremaa rüütelkonna konvent. Ajaleht Hääl oli 19.10.1913 veendunud, et Naswa silda hakatakse tulewal kewadel ehitama. Sild tuleb raud talastega ja plankudest päälmisega.
Esimene maailmasõda ja segased ajad ei võimaldanud siiski uut silda ehitada, vana parandamine muutus aga möödapääsmatuks. Silla olukorrast tõi 19. juulil 1924 hea näite ajaleht Saaremaa: Eila wigastas raskeweo auto Naswa jõe silda niiwõrd, et temast ainult ühehobuse-wankriga üle wõib sõita, mitte aga autoga ega kahehobuse-wankriga. Silla ajutise paranduse wõtab maakonnawalitsus kohe ette, nii et jõest ülekäimine kauemaks ajaks katkestatud ei saaks. Silla põhjalik remont pakutakse ka lähemal ajal uuesti wälja.
Nimelt oli Nasva silla remondi eelarve (mahus 250 000 marka) juba koostatud ja 7. juulil 1924 ka vähempakkumine korraldatud, ent tagajärjeta. 2. augustil teatas Saarlane teise vähempakkumise ebaõnnestumisest. Sama ajaleht kutsus 26. septembril 1924 ehitusettevõtjaid kolmandale katsele.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti