perjantai 5. marraskuuta 2010

Arheoloogid leidsid Tutanhamoni vanaisa kuju


www.elu24.ee 05.11.2010

Amenhotep III kuju

Foto: Scanpix

Täpselt 88 aastat pärast Egiptuses tehtud suurt leidu avastasid arheoloogid eile tavapäraste kaevamiste käigus suure graniitkuju.

Tegemist on vaarao Amenhotep III, kes valitses 3400 aastat tagasi, edastab AFP.

Vaaraokuju avastati Niiluse läänekaldal Luxoris Amenhotep III hauatempli paigas toimuvatel väljakaevamistel. Vaarao kujuga koos on veel teine kuju, mis on märgatavalt kannatada saanud. Oletatakse, et see kujutas kullipeaga päikesejumalat Re-Horakhti.

Amenhotepi tempel on Luxori templikompleksi üks suuremaid.

Amenhotep III oli poiss-vaarao Tutanhamoni vanaisa. Tutanhamon on Egiptuse vaaraodest üks kuulsamaid.

Amenhotep III kuju leidmine on tähelepanuväärne, kuna see langeb kuupäevaliselt kokku 88 aastat tagasi tehtud leiuga.

4. novembril 1922. aastal avastas Briti arheoloog Howard Carter Kuningate Orus Tutanhamoni hauakambrisse viivad astmed. Väljakaevamisel paljastus sajandeid puutumata seisnud hauakamber, milles oli noore vaarao muumia.

Tutanhamoni hauakamber ja muumia aitasid mõista, millised oli iidse Egiptuse elu ning matmiskombed.

Tutanhamon oli Vana-Egiptuse vaarao 18. dünastiast. Ta valitses umbes 1336–1327 eKr. Tutanhamon suri umbes 17-aastaselt, arvatavasti oma 9. valitsusaastal. Varem arvati, et ta mõrvati, kuid uued uurimised on näidanud, et tõenäoliselt sai talle saatuslikuks mingi haigus.

Amenhotep III oli 18. dünastia üheksas vaarao. Erinevate allikate andmetel valitses ta 1386 – 1349 või siis 1388 – 1350 eKr. Ta sai troonile pärast oma isa, vaarao Thutmosis IV surma. Amenhoteph III ema oli Thutmosise üks liignaisi Mutemwia.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Vanalinna korstnast välja kukkunud sajanditevanused nukud


www.tallinnapostimees.ee 05.11.2010

Ühes Tallinna vanalinna majas kukkusid tavapärase korstnapuhastamise ajal kaminasse sajad 16. sajandist pärit nukud.
REKLAAM

Vanima dateeritud hoone Tallinnas ja terves Eestis, aastast 1230 pärineva väärika kivihiiglase Katariina käigus ostis 18 aastat õiguskaitse organites töötanud Tarvi Pink selle aasta alguses. Koos Moskva partneri, nukkude kollektsionääri ja autori Svetlana Ptšelnikovaga tekkis mõte arendada ka Eestis mujal maailmas nii levinud autorinukkude loomiskultuuri ja loomulikult ka äri.

Esimene märk, et tänane Eesti Nukukunsti maja on leidnud oma ainuõige pesa, ei lasknud kaua oodata. Maja seinal on tahvel – Albertus Magnus 1255. Pühaku elulugu uurides selgus, et Albert Suur tegi oma esimese nuku ning nimetas ta androidiks 1250. aastal.

Müstiline algus sai veelgi imelisema jätku. Kui korstnapühkija katusel korstent puhastas, seisis Pink teisel korrusel kaminasuu ees. Ühel hetkel kuulis ta kolksatust. Kaminasse vaadates leidis Pink kartulikotiriidest märsi, kus sees jahmatav leid: 250 valget portselanitaolisest materjalist nukukest.

Pink viis sõrmesuurused nukukesed Moskvasse ekspertiisi, kus selgus, et need on meisterdatud 16.-17. sajandil Saksamaal ja neil võis olla rituaalne tähendus.

Toimetas Postimees.ee

Andres-Teet Merisalu: kas võiks vana Tartu uuesti sündida?


www.postimees.ee 05.11.2010

Andres-Teet Merisalu, Ettevõtja, TÜ ajaloo eriala lõpetanu

Vaade Kivisillale ja vasakkaldale, Raekoja platsi ja Kalda tänava nurgal Bellevue hotell.

Foto: Eduard Selleke, 1938

Ajaloolise rekonstrueerimise meetodid ja praktika Euroopa ja Eesti linnades 20.-21. sajandil. Kus lõpeb linna väärindamine ja algab kitš?
REKLAAM


Viimastel aastatel on ka Tartus lõpuks tõsisemalt päevakorrale tõusnud sõjas ja pärast sõda purustatud kvartalite taashoonestamine, sh ajaloolist tänavajoont, kinnistupiire ja ajaloolisi fassaade silmas pidav ehk ajalooline rekonstrueerimine.

Taastatava Holmi tänava kvartalite hoonestuskava koostamisel tasuks tutvuda ajaloolise rekonstrueerimise seisuga praeguses Euroopas, eriti Saksamaa linnades, aga ka paljudes muudes Teises maailmasõjas kannatada saanud või hävitatud linnades.

Paljudes, eriti endistes Ida-Saksamaa linnades taashoonestatakse tühermaalaadsete parkide või odavate uushoonetega täidetud kesklinnade ajaloolisi kvartaleid nn ajaloolise rekonstrueerimise põhimõtetest lähtudes. Rekonstrueerimise võimalusi on mitu.

Hooneid ehitatakse kas täpsete koopiatena (eriti tähtsad sümbolhooned peaväljakute ja peatänavate ääres), kasutades traditsioonilisi materjale, või siis moodsas interpretatsioonis ja moodsate materjalidega, kuid samas endisi mahtusid järgivate stiliseeringutena (näiteks Pariser Platz Brandenburgi väravate ees Berliinis). Vajaduse korral lammutatakse ka traditsioonilisse keskkonda sobimatuid uusehitisi.

Väga laialdaselt kasutatakse nn fassadismi: hoone fassaad ehitatakse ja kaetakse traditsiooniliste materjalidega (tellised, looduslik kivi, lubikrohv, stukkornament, raiddetailid, sepised, puitaknad), ülejäänud hoone kehand aga on modernistlik.

Sisuliselt annab see meetod sama tulemuse kui säilinud ajalooliste hoonete põhjalik rekonstrueerimine – tuleohutuse ja teiste nõuete täitmiseks lammutatakse ju tihti kogu hoone vana sisemus (näiteks praegune hotell London Tartus, Tallinna reaalkool jpt endised puitvahelagedega hooned). Seetõttu ei tohiks seda meetodit halvustada, nagu Eesti arhitektuuri- ja muinsuskaitseringkondades millegipärast on kombeks.

Fassadismi tuleks taunida vaid siis, kui olemasolevate korralike hoonete sisemus põhjendamatult lammutatakse või tehakse neile pealeehitus.

Halb tulemus saadakse muidugi siis, kui fassaadil ei kasutata traditsioonilisi materjale või segatakse mõõdutundetult vana ja uut kokku – nn uuseklektitsism või kitšiarhitektuur, mida näeb kõige rohkem tänapäeva Venemaal, aga ka mujal Ida-Euroopas. Las Vegase ja Disneylandi stiilis suvalisse kohta paigutatud tuntud ajalooliste hoonete koopiad teevad nõutuks. Ilmselt säärase kitši kartus ongi teinud meie vastavad ringkonnad ettevaatlikuks ja tõrjuvaks.

Võib-olla ollakse kohati ka liiga kramplikult kinni muinsuskaitse hartas (Veneetsia harta, 1964), järeldades mõnikord absurdselt, et hävinud ajalooline hoone olekski justkui parem taastatust. See seisukoht ei arvesta aga nende linnade elanikega, kelle elukeskkond on rikutud ja kellel nagu polekski õigust oma armastatud linnaruumi tagasi saada.

Põhjaliku ülevaate konserveerimise, restaureerimise ja rekonstrueerimise arengust maailmas annab Jukka Jokilehto äsja ilmunud raamat «Arhitektuuri konserveerimise ajalugu».

Põhiline argument ajaloolise rekonstrueerimise kasuks ongi linnale ainuomase, sageli aastasadade jooksul välja kujunenud inimsõbraliku struktuuri, nn kohavaimu ja omapära taastamine, elanike elukvaliteedi parandamine ja turismi edendamine esteetilise väärindamise kaudu. Taastamises on peale esteetika ka sügavad filosoofilised ja alateadvuslikud kogukonna (rahvuse) identiteeti ning ühismälu puudutavad põhjused.

Ajalooliste hoonete taastamise praktika n-ö nullist ehitades

Mitmed Teises maailmasõjas ja pärast sõda täielikult hävitatud hooned on tänu ajaloolisele rekonstrueerimisele saanud taas oma linna sümboliks: Varssavi kuningaloss (1950.–1980. aastatel), Saksamaal Hildesheimi linna vah­värk-renessanss-stiilis turuplatsi hoonestus (valmis 1980ndatel eriti kvaliteetse näitena), Riia Mustpeade hoone ja Raekoja platsi hoonestus (valmis 2001), Kuningavärav ja Juubelisild (endine Kaiserbrücke) Kaliningradis (valmisid 2005).

Kaliningradis (endine Königsberg) kureeris liitlaste pommitatud ja Nõukogude armee täielikult hävitatud kunagise ligi 400 000 elanikuga Saksa linna mõne sümbolobjekti taastamist president Vladimir Putin isiklikult. Kaliningradi mineviku ja tema nõukogudeaegse ärarikkumise kohta leiab rabavat pildimaterjali internetist http://www.kng750.kanet.ru.

Aastal 2008 võttis Kaliningradi linnavalitsus vastu otsuse taastada kesklinna ajaloolised elu- ja ärikvartalid Pregeli jõe ääres ning vana Königsbergi loss. Korraldamisel on rahvusvaheline planeerimiskonkurss. Tõsi küll, esimene suurem arendusprojekt Juubelisilla juures ei järgi siiski endist hoonestust ning teostati ülestiliseeritud hoonete kogumina.

Kõige tuntum rekonstrueerimise näide Venemaal on Lunastaja Kristuse kirik Moskvas jõe kaldapealsel – maailma kõrgeim õigeusu kirik (valmis 1860, õhiti 1931, taastati 1994–2000).
Euroopa seni mastaapseim ajaloolise rekonstrueerimise projekt jätkub praegugi Dresdenis (http://www.neu-markt-dresden.de).

Dresdenis algatati 1990. aastatel taasühinemise sümbolobjektina liitlaste pommirünnakutes (1945) hävitatud Frauenkirche taastamine (valmis 2004), millele on laialdane rahvusvaheline toetus. Seejärel otsustati taastada ka kirikut ümbritsenud Neumarkti väljaku äärsed kümmekond barokkstiilis kodanikumajade kvartalit.

Kirik taastati autentse koopiana ainult traditsioonilisi materjale kasutades, hoonesse lisati ka säilinud originaaldetaile. Kodanikumajad rekonstrueeriti valdavalt fassadismi põhimõtete järgi (moodsad korterid, bürood ja hotellid koos maa-aluste parklatega). Projekt osutus kokkuvõttes väga edukaks ning on linnale palju kuulsust toonud.

Eestis on ajaloolisi ehitisi taasrekonstrueeritud vähe. Tähtsamad näited on Paide Vallitorn (valmis 1991) ja Pärnus Rüütli-Munga-Nikolai kvartal, värskeim näide Nõmme turuhoone Tallinnas. Originaalne turuhoone oli üleni puidust, taastamisel laotakse see tulekindluse suurendamiseks kiviplokkidest ja kaetakse kopeeriva puitviimistlusega.

Ajaloolise rekonstrueerimise kõige laiemalt levinud väljendus on originaalitruude Vabadussõja mälestussammaste taastamine. Vastu on võetud ka põhimõtteline otsus taastada mõned Narva barokkhooned, samuti ehitada mini Vana-Narva (vt http://old.narva.ee).

Varemete taastamine või lammutamine pärast Teist maailmasõda

Kogu Euroopas taastati ajaloolise rekonstrueerimise ja restaureerimise põhimõttel väga palju hooneid rohkem või vähem säilinud müüridest.

Peaaegu kõikide Saksamaa suuremate linnade kesklinna näiliselt ajalooline hoonestus, samuti Varssavi vanalinn ning Poola valdusse läinud Saksa linnad Danzig, Stet­tin, Breslau, Marienburg ja paljud teised, on taastatud ahervaremetest. Kuigi heal juhul on säilitatud vaid originaalseid välismüüre, ei takista see asjaolu paljudel nendel hoonetel olla Unesco maailmapärandi nimekirjas.

Lubades taastada vanalinnu, hävitasid kommunistliku Poola võimud samas näiteks viimasedki Varssavis säilinud juugendstiilis hooned.

Nõukogude Liidus sõjas purustusi saanud vanu hooneid peale mõne erandi ei taastatud või siis muudeti need tundmatuseni. Enamasti kisti müürid maha ning asendati uue sotsialistliku arhitektuuriga või tasandati parkideks ja tühermaadeks.

Stalinistlikul perioodil arvestati mingil määral kvartalite järjepidevusega, hiljem aga laotati uushooned linna peale laiali (nn vabaplaneering).

Eestis on originaalmüüride põhjal siiski taastatud mitmeid objekte, teiste hulgas Estonia teater ja Niguliste kirik Tallinnas, Pauluse (1966) ja Jaani kirik (2005) Tartus, koos ulatusliku rekonstrueerimisega asutakse praegu ennistama Maarja kirikut.

Pärast sõda suudeti Tartus umbes 300 põlenud hoone müüridest taastada vaid mõnikümmend elamut ja ühiskondlikku hoonet (kaitsekolledži hoone, linnavalitsuse kvartal Küüni tänava alguses, Rüütli tänava hoonerühm Jaani kiriku vastas, hoonerühm Riia ja Struve nurgal).

Paljude objektide restaureerimisel kasutati ka ulatuslikku rekonstrueerimist (nt elamute seniste mansardkorruste täiskorrusteks ehitamine või muu ümberehitamine).

1941 põlenud Promenaadi-Aleksandri (praegu Küüni) tänava kvartalid õhiti juba Saksa okupatsiooni ajal.

Palju taastamiskõlblikke müüre aga õhiti ja lammutati sõjajärgsetel aastatel, osalt väidetavalt praktilistest kaalutlustest lähtudes (taastamine olevat kallim kui uue ehitamine – tegelikult põhjendamatu väide), enamasti aga siiski ideoloogilistest, sest vanade hoonete müürid esindasid «dekadentlikku» kodanlikku korda ja nn kodanlikku natsionalismi.

Taastamise nime kandnud lammutamine lasti teha linlastel sundtöö korras – seda ülima korterikitsikuse ajal, sest hävinud olid pooled linna elamuist.

Narva, Tartu ja Pärnu kesklinnas, aga ka Tallinnas Harju tänavas lammutati seetõttu paljude taastamiskõlblike ja isegi muinsuskaitse all olevate hoonete müürid.

Pärnus lammutati 1952–1953 keskaegse vanalinna alal asunud tihedad kvartalid ning nende kohale rajati pompoosne väljak ja Lenini puiestee, mis hoonestati ilmetute hruštšovkadega.

Tartus sai eriti hoolimatu kohtlemise osaliseks rikkalik juugendarhitektuuri pärand. Seda Nõukogude okupatsioonivõimu kuritegu (lammutamine tipnes 1950. aastate lõpul Vanemuise ja Endla teatri hoone müüride õhkimisega) Eesti kultuuripärandi vastu on seni vähe esile toodud. Ulatuslikke lammutusi planeeriti ka paljude vanalinnade terveks jäänud kvartalites, mis jäid tegemata vaid riigi vaesuse tõttu.

Põhiosa Tartu ja Pärnu vanalinnast siiski säilis. Originaalitruult rekonstrueeriti Tartu Ülikooli peahoone aula pärast 1965. aasta põlengut.

Palju taastamiskõlblikke müüre lammutati ka Lääne-Saksamaal kõige vanaga lõpparve tegemise ideoloogia mõjul ning modernismivaimustuses. Sealne uushoonestus aga järgis tänavate ja kinnistute seniseid nn punaseid jooni ja mahtusid, mistõttu see ei mõju ka vanades kvartalites väga häirivalt.

Üldse lammutati sotsialismimaades vana pärandit tunduvalt rohkem kui lääne pool, kuna seda poliitikat lihtsustas eraomandi ja kinnistute kaotamine. Vanade kvartalite kohale ehitati aja jooksul põhiliselt traditsioonilist linnastruktuuri räigelt lõhkuvaid odavaid ja näotuid modernistlikke (paneel)ehitisi.

1980. aastatel alanud ja järjest populaarsust võitva ajaloolise rekonstrueerimise käigus lammutatakse praegu jällegi neid hooneid.

Ajaloolise rekonstrueerimise võimalused Tartus

Ka Tartu vajaks ajalooliste kvartalite taastamises selgemat kontseptsiooni. Siiani puudub nii planeeringutes kui ka avalikus arvamuses selgus ja järjekindlus.

Tegelikult on hävinud kesklinna hoonestust liiga vähe uuritud ja veelgi vähem populariseeritud. Seetõttu ei oska avalik arvamus ka pädevat seisukohta võtta. (Vt näiteks Viiburi linna hävinud ajaloolise hoonestuse populariseerimist www.virtuaaliviipuri.tamk.fi.)

Tugevalt on esindatud vanast pärandist väheteadlike ja mõningate üliroheliste tartlaste seisukoht kesklinna hoonestuse tihendamise vastu. Tuleb teha veel suur töö avalikkuse teavitamiseks ning seejärel otsustada kuni 50 aasta perspektiivis, millisel määral vanad kvartalid taashoonestada.

Seejuures tuleks kindlaks määrata, millisel määral kasutada ajaloolist rekonstrueerimist ja kui palju moodsat arhitektuuri. Teades, mida tahta ja teha, oleks linnal aega ja võimalust kaasata ka häid investoreid kvaliteetse linnaruumi loomisse.

Siinkirjutaja veendumuse kohaselt tuleks järk-järgult taashoonestada enamik Emajõe-äärseid praegu hõreda kõrghaljastusega kaetud ajaloolisi kvartaleid, oodates senise haljastuse ajapikku hääbumist, mitte seda juurde istutades.

Uue hoonestuse planeerimisel saaks alles jätta korralikumad alleed ja väiksemad rohealad. Kaaluda võiks mitmete kunagi linna miljööd oluliselt kujundanud hoonete ja kvartalite 3-4-korruseliste majade fassaadide rekonstrueerimist.

Tõsi, suure osa endise kesklinna hoonestusest moodustasid 1-2-korruselised väikemajad, mille asemel oleks mõistlik ehitada kõrgemad uushooned.

Erinevalt näiteks Narvast on säilinud paljude hoonete originaalprojektid ning ka vundamendid pinnases. Enamiku 1871–1918 Tartus ehitatud hoonete projektid ja andmed on näha Eesti Ajaloomuuseumi koduleheküljel www.eha.ee/hooned. Taastamisega heastataks väikenegi osa sõja hävitusest ja sõja järel tehtud rumalustest.

Kindlasti tuleks ajaloolist rekonstrueerimist kasutades esmajärjekorras taashoonestada tühimikud vanalinna hoonefrondis.

1. Barokse viiluga hoone Ülikooli ja Lossi tänava nurgal (nn Treueri maja, põles 1941). Taastatud hoone sobituks hästi ülikooli humanitaarkvartalisse, ühendaks koridoriga senised lahusolevad õppehooned.

2. Kvartal Rüütli, Küütri ja Kompanii tänava vahel – korterelamud, hoov tihedalt täis ehitatud, maa-aluse garaažiga. Et Küütri ja Kompanii vahelisel nurgal olid varem vaid abihooned, saab seal nüüd projekteerides kasutada vabamat stiili.

3. Ülejõe kunagisest hoonestusest tuleks esialgset fassaadi järgivalt rekonstrueerida esmajärjekorras Holmi ja Kalda tänava nurgal asunud Tartu esimene juugendstiilis ärihoone (1905), neljakorruseline nn Kudrjavtsevi hotell kui Tartu juugendi tähtsamaid näiteid ja linnaehituslik dominant.

See hoone põles osaliselt 1941 ning lammutati pärast sõda Võidu monumendi planeerimise gigantomaanias. Hoone taastamine oleks kooskõlas Holmi tänava taastamisega ning Tartu kontekstis revolutsiooniline tegu. Atlantise meelelahutus- ja konverentsikeskuse hoone võiks pealeehitusega tõsta taastatava hotelliga samale kõrgusele.

Tartu juugendile märkimisväärset mõju avaldanud Riia juugendarhitektuurist (Riias asub Euroopa linnadest kõige rohkem juugendstiilis ehitisi, umbes 700) saab hea ülevaate internetileheküljelt www.jugendstils.riga.lv.

Kaugemas tulevikus rekonstrueerimise objektideks tuleks arvestada Kivisild (pärast praeguse Kaarsilla amortiseerumist), hotell Bellevue ja Raatuse tänava alguse ülejäänud neljakorruseline hoonefront kuni Narva maanteeni. Sellega oleks võimalik täielikult taastada Raekoja platsi ansambel.

Samuti oleks linnaehituslikult hea võimalus taastada kunagine esinduslik Söögituru tänava äärne neljakorruseliste juugendhoonetega kvartal (nn pritsimaja kvartal), mis sai 1944 suhteliselt vähe kannatada, kuid lammutati sõjajärgses uue peaväljaku rajamise gigantomaanias (praegu park Vabaduse puiestee ääres laste mänguväljaku taga).

Ilma Emajõe kui Tartu ajaloolise «peatänava» äärsete kvartalite taastamiseta praeguse kaldapadriku taga ei saa kesklinnast kunagi tõeliselt atraktiivset piirkonda ning jätkub kraaksuvate kaarnaparvede ülemvõim. Kesklinnas piisab vanadest parkidest Toomel, botaanikaaias ja Vabadussõja monumendi kaldapealsel, pluss skväärid Barclay ja Pirogovi platsil, laste mänguväljaku ümbruses ja Vanemuise esisel.

Endisel kujul ei ole mõtet taastada kunagist madalat Küüni tänavasse sisse lõikavat kaubahoovi. 1941. aastal suhteliselt vähe kannatanud kaubahoov lammutati kui vähepraktiline ehitis ehitusmaterjali võtmiseks teiste kahjustatud hoonete parandamiseks 1941–1942.

Selles asukohas oleks parim maa-aluse parklaga 3–4-korruseline vertikaalselt stiliseeritud uushoone, soovitatavalt uus linnaraamatukogu ja/või kunstimuuseum, kusjuures säilivad senised peri­meetrit ääristavad alleed.

Las Promenaadi tänav naaseb tõelise promenaadina

1980. aastatel linnaplaneerimises tehtud vigade tõttu ei ole enam võimalik ja ilmselt ka otstarbekas taastada endist Promenaadi tänavat. Lisaks praeguste kinnistuomanike ükskõiksusele on endine Promenaadi ja Ülikooli tänava vaheline kvartal jäänud Ülikooli tänava laiendamise tõttu korraliku hoonestuse rajamiseks liiga kitsaks.

Küll aga tasuks linnavalitsusel veel kord tõsiselt mõelda äsja uhkelt rekonstrueeritud Küüni tänava (varem Aleksandri) Barclay platsilt Riia tänavani alleega palistatud lõigu ümbernimetamisele Promenaadi tänavaks, mida see sisuliselt ju ongi.

Küüni tänav ei ole linna peabulvarile väärikas nimi, seda enam, et see pole ka tänavalõigu varasem nimi. Las Promenaadi tänav naaseb Tartusse uuel värskel kujul juba tõelise promenaadina!

Energia tuleks suunata nende ideede elluviimisele, milleks praegu on veel võimalus. Holmi tänava taastamine koos sealsete kvartalite hoonestamisega näitab, kuivõrd Tartu suudab ellu viia uut innovaatilist, aga samas ajaloolist vastutust tunnetavat ehituspoliitikat.

Vaata ka

www.kng750.kanet.ru

www.neumarkt-dresden.de

www.virtuaaliviipuri.tamk.fi

www.eha.ee/hooned

keskiviikko 3. marraskuuta 2010

KIRIKUD, KABELID JA KALMISTUD TÕNISMÄEL


www.kaarlikogudus.eu/sulane

Fotol: Kaarli kiriku ehitus

Autor: Robert Nerman

Tallinna vanalinna vahetus läheduses suhteliselt väikesel territooriumil asuv Tõnismäe linnaosa on erakordselt rikkaliku ajaloopärandiga. Kui tänaseks säilinud materjal kokku koguda ja läbi töötada, siis saaksime kaante vahele vägagi mahuka raamatu. Paraku võimaldab piiratud maht siinkohal käsitleda vaid murdosa sellest rikkusest.

Tõnismäe vanimast ajaloost pole kerge rääkida, sest mäge on mitmest kohast sajandite jooksul madalamaks kaevatud ning koos sellega ka kultuurikihti hävitatud. Sellegipoolest ei saa juhuseks pidada Toomkooli 20 hoovis paiknevat kultusekivi. Linnaosa pinnase esialgse uurimise järgi on tõenäoline, et muinasajal asus siin tammemets. Osa Tallinna uurijaid on arvanud, et juba 12/13. sajandi vahetusel oli Tõnismägi asustatud. Esimesed kirjalikud andmed linnaosast pärinevad 1348. aastast, kui Tallinna raad andis ordule maa-ala Tallinna sarases. Selle alla kuulus ka praeguse Tõnismäe territoorium.

Kogu Tõnismäe ajalugu on väga tihedalt seotud usueluga. See avaldub juba linnaosa nimeski. Tõnismäge on vanemates allikates nimetatud Antoniuse mäeks. (S. Antonius Berg, Antony Berge, Antonisberg). Ka eestipärasemat kohanime (Tonnies Berg, Tönnesberg, Tönnis Berg, Tönnis Berget) kohtame väga vanades allikates. Praeguse veetorni kohal asunud tuuleveski tõttu on kogu Tõnismäge nimetatud ka Veskimäeks. Toompea ja Tõnismäe vahel asunud vallivärava järgi on Tõnismägi kandnud ka Riia mäe nime. Tõnismäe madalamat osa Toomkuninga ja Suur-Ameerika tänava poolset astangut on rahvapäraselt nimetatud Käomäeks (Kuokuksberg) ja ka Väike-Tõnismäeks (Klein Antonius-Berg).

Tõnismäel asunud tammesalu on peetud pühaks hiieks. Seega tegemist oli juba ristiusu-eelse kultusekohaga. See on väga reaalne, sest nagu mitmel pool mujalgi rajati ristiusu toomisel Eestisse kirikud ja kabelid sageli just muinasaegsete kultusepaikade asemele. Otseste allikate puudumine ei võimalda praegu eelöeldut kinnitada. Paratamatult tuleb ka ristiusu vanema ajaloo puhul leppida suurte lünkadega. Me ei saa praegu isegi kindla peale väita, kas algselt oli Tõnismäel just Antoniusele pühendatud kabel. Teiselt poolt - kui ta oligi Antoniusele pühendatud, siis kabeli asemel võis olla ka lihtsalt rist, nagu Antoniusele pühendatud paikades mitmel pool mujalgi oli. Olgu vahemärkusena öeldud, et keskajal olid Antoniusele pühendatud kabelid Eestis väga populaarsed. Riia provintsiaalsinod leidis 1428. aastal, et Antoniusele pühendatud kabeleid on liiga palju ning edaspidi otsustati piirata nende rajamist. Millega sellist populaarsust seletada? Kas tegemist oli dominiiklaste ja frantsiskaanlaste mõjuga, kes pühitsesid Antoniuse päeva (17. jaanuaril) või koduhaldjas Tõnni (Tõnis, Tennus, Tinnus) mõjuga, kes oli nagu ristiusu pühak Antoniuski koduloomade kaitsja? Kabeli asukohta on seostatud Haridusministeeriumi ja veetorni vahelise alaga. Toompea eeslinna kinnistusraamatu järgi asus praeguse Kommertskooli piirkonnas kalmistu. Selle ulatuse kohta puuduvad täpsed andmed. Teine Toompea eeslinna kalmistu asus Endla ja Koidu tänava nurgal. Veelgi lähemal asus Barbara kabel ja kalmistu, mis samuti asus ju Tõnismäe piirkonnas. Ühes 1514. aasta Toompea (ordu) ja Tallinna rae vahelises kirjavahetuses kinnitab Tallinna raad, et Antoniuse kabeli rajas linn ja mitte ordu. Siit võib oletada, et kabel rajati enne 1348. aastat, sest siis läks Tõnismäe ala ordu alluvusse ning linnal oleks olnud märksa keerulisem võõral territooriumil kabelit rajada. Konkreetsemad kirjalikud allikad Antoniuse kabelist pärinevad 1458. aastast, kui “Altes Revalier Haptbuch” nimetab seda kirikuks. Järgmisel korral mainitakse kabelit 1514. aastal, kui Tallinna lossi komtuuri korraldusel hakati kabeli juures olevat kalmistut kivimüüriga piirama. Linnaraad nägi müüris potentsiaalset ohtu linna kaitsele ja nõudis selle lammutamist. 1516. aastal ehitas linn kabeli juurde müüri ja nüüd tundis ordu end riivatuna. Kuidas see tüli lahenes, ei ole teada. Ebaselge on Antoniuse ja kõrvalasunud Barbara kalmistu vahekord. Arvatavasti oli esimene Toompea eeslinna ja ümbruskonna külade kalmistuks, teine aga linna eestlaste ja Tallinnale kuulunud külade elanike matmispaigaks. Barbara kalmistut mainitakse kaudselt juba 1341. aastal ning otseselt 1378. aastal. Kalmistu, mida ümbritsesid linnakodanike aiad, eksisteeris veel hiljemalt 1379. aastal. Barbara kabelit on nimetatud ka kirikuks. See lammutati 1535. aasta paiku seoses muldkindlustuste rajamisega. Kalmistu aga püsis matmispaigana veel pikka aega. Viimased matmised toimusid seal 1710-1712. Väga tõenäoliselt hävisid nii Antoniuse kabel kui ka kalmistu Liivi sõja ajal 1570-1571 või 1577. aasta Tallinna piiramise ajal.

Pärast Liivi sõda kulus aastakümneid, enne kui taastus Tõnismäe endine suurus. Andreas Stöfeldti 1694. aasta linnaplaanilt näeme Tõnismäe kohal juba tihedat tänavavõrku. Keskseks hooneks oli 1670. rajatud Kaarli kirik. Kiriku nimi tulenes tolleaegse Rootsi kuninga Karl IX nimest. Kiriku asukoha suhtes lähevad arvamused lahku. Eugen von Nottbeck arvas, et eestlastele ja soomlastele mõeldud väike puukirik rajati keskaegse Antoniuse kabeli kohale. Gotthard von Hanseni arvates paiknes kirik aednik Branti aias oleval künkal. A. Stöfeldti 1694. aasta Tõnismäe plaani järgi asus algne kreeka risti kujulise põhiplaaniga kirik praegusest Hariduse tänavast veidi ida pool. Võimalik, et 17. sajandil oli näiteks eri aegadel Tõnismäel mitu sakraalehitist. Nagu Kaarli kiriku nimest (Karlskirche finnisch-estnische) selgub, oli tegemist soomlastele ja eestlastele mõeldud kirikuga. Vana Kaarli kirik põles 1710. aastal koos ümberkaudsete majadega maha, kuid tõenäoliselt õnnestus kohalikel elanikel üht-teist päästa. Kassisaba elanike pärimuste järgi on Roopa 4 barokne välisuks olnud omaaegne Kaarli kiriku välisuks. Enne majale paigutamist olevat see uks olnud endise Kaarli kiriku vöörmündri valduses. Ka üks Kaarli kiriku torni kelladest kuulus vanale kirikule.
Pärast Põhjasõda kulus hulk aega, enne kui taastus sõjaeelne olukord. Kindlasti pole juhus seegi, et alles 19. sajandi keskel hakati mõtlema Kaarli kiriku taastamisele. 28. oktoobril 1862 pandi uuele Kaarli kirikule pidulikult nurgakivi. 2. juunil 1863. aastal õnnistati sisse Kaarli kiriku kõrval kolmnurksel maa-alal asuv puidust palvemaja. 1865. aasta linnaplaanil kannab see Estn. Kapelle nime. Võib arvata, et ajutine palvemaja lammutati kohe pärast Kaarli kiriku valmimist.

Eesti kiriku rajamine mõjutas igati positiivselt siinset vaimuelu. Juba ajutise kabeli ehitamise ajal loodi lauluselts Revalia. Tegemist oli esimese Eesti lauluseltsiga Tallinnas. 20. detsembril 1870. aastal, seega täpselt kaks sajandit pärast vana Kaarli kiriku sisseõnnistamist toimus uue Kaarli kiriku sisseõnnistamine. Akadeemik O. P. Hippiuse projekteeritud kirikust ning siin tegutsenud kogudusest on ilmunud juba tunduvalt rohkem kirjandust.

Egiptuses tuli päevavalgele sfinksi kaitsnud müür


www.elu24.ee 03.11.2010

Egiptuse antiigiamet teatas eile, et Gizas toimuvate väljakaevamiste käigus ilmus päevavalgele sfinksi kunagi ümbritsenud müüri jäänused.

Egiptuse peaarheoloogi Zahi Hawassi sõnul rajati see müür, kaitsmaks sfinksi liivatormide eest, kirjutab Live Science.

Väljakaevamistel paljastus arheoloogidele kaks säilinud müürilõiku, mis on ühe meetri kõrgused. Üks müüridest on põhja-lõuna suunaline ning 86 meetrit pikk, teine aga ida-lääne suunaline ning 46 meetrit pikk.

Hawassi kinnitusel on nüüd avastatud müürid osa suuremast sfinksi ümbritsenud kompleksist.

Vana-Egiptuse tekstides seisab, et tulevane vaarao Thutmosis IV käis sfinksi lähistel jahil. Pärast seda nägi ta unes, et sfinks käskis tal enda ümbert oleva liiva ära koristada. Tekstis seisab, et sfinks lubas Thutmosisele, et kui ta seda teeb, saab ta vaaraoks.

Thutmosis lasigi sfinksi pooleldi katnud liiva ära koristada ning kuju ümber kaitseks müüri rajada.

Kuni siiani arvati, et sfinksi kaitsev müür oli vaid kuju põhjaosas. Nüüdne leid näitas, et müür ümbritses kogu sfinksi.

Lisaks leiti veel Giza suuruselt teise püramiidi ja sfinksi rajaja, vaarao Hafra monumentaalkompleksi juurest senitundmatu liiva kaitseks ehitatud müür.

Hawassi sõnul võis see müür olla osa inimasustusest, mis kerkis vaarao Hafra matusekompleksi juurde pärast tema surma 2532. aastal eKr. Selles külas elasid eelkõige preestrid ja ametnikud, kes lahkunud vaarao kultust au sees hoidsid.

Hafra kultus püsis kuni Vana Kuningriigi kokkuvarisemiseni, mis leidis aset 2143 – 2134 eKr. Pärast seda jäeti Hafra püramiidi juurde kerkinud asustus maha.

Zahi Hawassi sõnul jätkatakse ala uurimist. Egiptuse peaarheoloogi arvates võib ka Giza, mida on uuritud juba väga pikka aega, veel üllatusi pakkuda.
Toimetas Inna-Katrin Hein

Salme muinaslaeva esemete konserveerimiseks saadi eraldi ruumid


www.meiemaa.ee 03.11.2010

Autor: Veljo Kuivjõgi

Kuivamise aeglustamiseks oli suvel vaja luustikke ja muid leide niisutada. Arheoloogiadoktor Jüri Peetsi "kompressitamist” jälgib pikaajaliste välitöökogemustega harrastusarheoloog ja -ornitoloog Andrus Ojamets.

Foto: Priit Rauniste

Spetsialistid hindavad Salme muinaslaeva oma tähtsuselt Eesti piire ületavaks, mistõttu Tallinna Ülikooli Eesti Ajalooinstituudi bioarheoloogia ja muinastehnoloogia labori majas eraldati tööruumid konservaatoritele ja inim- ning loomaluid uurivatele spetsialistidele – antropoloogidele-osteoloogidele.

“Salme asjade konserveerimiseks saime kaks eraldi ruumi ja nüüd otsime võimalusi, et saaksime ühe inimese sinna tööle võtta kuni Salme ekspeditsiooni lõpetamiseni,” oli Salme muinaslaeva leiu ekspeditsiooni juhtinud arheoloogiadoktor Jüri Peets optimistlik.

Tema hinnangul paigaldatakse sel nädalal konserveerimiseks vajalikud seadmed ruumis üles, vajadusel hangitakse uusi tarvikuid lisaks ja järgmisel nädalal algavad konserveerimistööd. Üks tööruum on täiesti korras, kuid teises on kogu laborimaja uuendamise-värskendamise käigus ette nähtud remont.

“Näiteks kilbikuplad on suhteliselt halvasti säilinud ja nende konserveerimine on mõneti komplitseeritud ning võtab palju aega. Kõikidele esemetele tuleb kindlasti individuaalselt läheneda. See ei ole masstöö. Konservaatori tööd võib võrrelda arstitööga. Kui midagi on halvasti tehtud, siis seda ümber teha enam ei saa. Iga eksimus maksab valusalt kätte, igal juhul tuleb vigu juba eos vältida. Tuleb teha üks kord ja korralikult,” manitses Peets.

2008. aasta, Salme esimese muinaslaeva leidude konserveerimisega ongi juba tekkinud probleeme, kuna seda tehti kiirustades. “Ma ei tea, mis põhjusel kiirustati, kuid nüüd Saaremaa muuseum palus mul need leiud üle konserveerida. Mõlemat leidu tuleb võtta ühe kompleksina, need on ühe sündmuse jäljed.

Miks nad just sellised välja näevad, see on veel arutluse objekt. On igasugu poolt- ja vastuväiteid kuni sinnamaani välja, et esimene alus võis olla enne “sündmust” kaldal olnud sõidukõlbmatu paat. Mitmed märgid viitavad sellele. Kaasa arvatud see, et luustike all laeva põhjas oli liivakiht. Või oli seal kunagi randumise koht? Sellele tuleb jälile jõuda ja saada võimaluse korral kas jah või ei vastus.”

Leiukoht on korralikult kinni kaetud

Leiukohas Salme koolimaja juures jäi ekspeditsiooni liikmetel tänavu sügisel laeva kontuuri põhjakiht läbi uurimata. Seda tahetakse järgmisel aastal jätkata ja seetõttu kaeti leiukoht põhjalikult kinni. Pandi mitu kihti liivakotte, nende vahele lauatahveldised. “Väga kaua peab vaeva nägema, et meie läbiuuritud kihini jõuda ja loodame väga, et selliseid pahatahtlikke inimesi Saaremaal ei ole,” sõnas teadlane.

Jüri Peets sai oma ametnike käest nahutada isegi selle pärast, et andis ajakirjanikele teada, et üks leid oli kullatisega mõõk. “See puhuti nii üles. Aga kuidas ma siis ütlen? Et hõbepaber on seal peal või? Kõik näevad isegi, et see kullatis on. Aga inimesed lähevad lolliks, kui kuulevad sõna “kuld”.”

Inimluud huvitavad ka Soome ja Rootsi teadlasi

Salme muinaslaevadest leitud inimluude vastu on huvi tundnud ka teadlased Soomest ja Rootsist. “Teen konserveerimiseks ja uurimistööde jaoks Põhjamaade ministeeriumile abitaotluse osaliseks rahastamiseks. Soome Rahvusmuuseumi juures oleva labori konservaatoritega on mul aastatepikkused head kontaktid ja ega nad nüüdki abist keeldu. 16. novembril sõidan sinna neid huvitavates muinasmetallurgiaga seotud küsimustes, eks siis pean ka läbirääkimisi Salme leidu puudutavate probleemide osas,” rääkis Peets.

Antropoloog Raili Allmäe ütles, et luude kallal on palju tööd vaja teha. “Luud on ikka küllaltki katkised, neid tuleb ka restaureerida,” selgitas Allmäe. Tema on esimesel võimalusel koos oma kolleegi Liina Maldrega nõus Salme muinaslaeva ekspeditsioonis tööd jätkama.

Järgmine suvi toob Pika tänava teatri - Multi Margeri hoov

www.virumaateataja.ee

Andres Pulver, uudistetoimetaja

Legendi kohaselt läheb Rakvere Pika tänava kirikust maaalune käik linnusesse. Multi Marge­ri maja hoovil kaevati küll usinasti, aga käiguni ei jõutud.

Kirikust linnusesse viiv salakäik jäi saladuseks, küll leiti kaevamiste käigus üks vahva kelder ja omapärane pikali­asendis ahi, mis küll muinsuskaitsele huvi ei pakkunud, kuid mida Multi Margeri juhataja Rainer Miltopi sõnul on tulevikus kavas eksponeerima hakata.

Multi Margeri hoov ise on viimastel aastatel aga tund­matuseni muu­tunud ning endiste kuu­rilobudi­ke ja prügihun­nikute ase­mele valmib konserveeritud majavundamendi kohale selle kuu lõpuks lava, hoovis haljendab muru ja vallimäe serv on võsast puhastatud.

Väga vahva värk

Järgmisel suvel tahab Rainer Miltop oma hoovi teatrietenduste ja kontsertide jaoks avada. “Tahaks kokku leppida igasuguseid huvitavaid üritusi, teatrit ja mõnusaid, mitte väga lärmakaid kontserte,” rääkis Miltop.

“Nii palju kui mina seda hoovi aknast näinud olen, oleks see väga hea mänguplats teatri jaoks ja leiaks kindlasti ka muud kultuurilist rakendust,” rääkis Rakvere teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe ja lisas, et tema hinnangul oleks Rakverele sellist väiksemat vabaõhu kontserdi- ja etenduspaika kindlasti vaja.

Rakvere teatri plaanid on järgmiseks suveks juba paigas, ja ehkki mõte teha midagi Multi Margeri hoovis ehk Pika tänava teatris, nagu Saaremäe seda esimese hooga nimetanud oli, tundus päris ahvatlev, ei ole teatril võimalust midagi uut selle paiga jaoks teha.

“See ei tähenda, et seal ei võiks sündida mõni eriprojekt, võimalus on ka mõni etendus lihtsalt suveks toast õue tuua,” kõneles Üllar Saaremäe, kes oma sõnul ootab huviga Multi Margeri hoovi valmimist.

Rakvere Linnanoorte Näitetrupi juhendaja Tiina Rumm ei olnud Rainer Miltopi plaanidest veel kuulnud. “Aga igal juhul on see väga vahva, annab Pikale tänavale palju juurde ja meiegi võiks kindlasti mõelda selle peale, et seal midagi teha,” arvas Rumm.

Lava rajatakse praegu Multi Margeri maja taha kavandatud maja vundamendile. “Ma ei ole laenuinimene ja tahaks asjad oma vahenditega valmis ehitada,” põhjendas Rainer Miltop seda, miks vundamendist kaugemale ei ehitata.

“Ja väga suure tõenäosusega on ehitustööde järgmine etapp niikuinii hoopis tänavaäärse majaga risti jääva tervisekeskuse hoone ehitamine,” lisas ta.

Kui kaks maja ükskord valmis, siis peaks lava kolima lihtsalt teise kohta, praegu tühjalt seisvale muruplatsile, ja publikule rajatakse istekohad vallimäe veerule.

Pika tänava ilu ja valu

Ehitustöödega seotud kaevamiste ajal midagi huvitavat maa seest peale ühe väikese keldri ja kummalise ahju välja ei tulnud. “Eks selle legendaarse käigu jaoks oleks pidanud ka oluliselt sügavamale kaevama,” arvas Rainer Miltop.

Ainuüksi eelmise sajandi kultuurkihti on selles Pika tänava hoovis juba üle poole meetri. “Tükk vana sillutist tuli välja umbes 60 cm sügavuselt,” rääkis Miltop.

Räpase lobudikke täis hoovi puhastamisega tegi Miltop algust juba üle kümne aasta tagasi. “2000. aastal maksin ainuüksi hoovi puhastamise eest 95 000 krooni,” mäletas ta.

Rainer Miltopi hinnangul peaksid kõik Pika tänava hoovid korras olema ja ka vähemalt ajuti linnarahvale avatud. Ise üritab ta linnaisadele selgeks teha, et augusti alguses võiks Mul­ti Mar­geri hoovis pidada suvelõpu laata, mis oleks juuni alguse Pika tänava laada väiksem analoog.

“Või miks mitte nii nagu mujal ilmas, et teha päris tänavalaat, selliselt, et inimene istub tänaval lauakese taga ja majaperemees pakub otse aknast head ja paremat,” mõlgutas Miltop mõtteid.

Vanalinna selts, mille eestvedajate hulka Rainer Miltop samuti kuulub, üritab leida mingit võimalust Pika tänava hoovide korrastamiseks toetusraha saada.

“Selge on see, et inimesed ise sellega hakkama ei saa,” lausus Miltop.

Pika tänava ilu hakkab aga Miltopi hinnangul vähehaaval aastakümnete jooksul sinna ladestunud valu alt välja tulema.

Ka Multi Margeri hoovi tulevik sõltub peaasjalikult rahast. Kui raha liigub ja elu paremaks läheb, saab ka kaks kavandatud maja ning statsionaarse lava valmis ehitada. Seni tuleb aga leppida ajutise lahendusega.

“Loodetavasti leidub Rakveres ka piisavalt inimesi, kes tahavad kultuuri tarbida,” lausus Miltop mõtlikult ja leidis, et tegelikult peaks linn oluliselt suurenema, et oleks kultuuritarbijaid ja ka linna rahakoti täitjaid.

maanantai 1. marraskuuta 2010

Keskaegsed leiud toovad kunstiakadeemiale kaevamised


www.tallinnapostimees.ee 01.11.2010

Kunstiakadeemia krundil toimunud arheoloogilised proovikaevamised olid paljulubavad.

Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Kunstiakadeemia uue maja ehitusplatsil avastati arheoloogiliste eeluuringute käigus kesk- ja varauusaegne kultuurkiht ning ehitiste jäänused ja ilmselt on tulemas arheoloogilised kaevamised.

Kunstiakadeemia krundi idapoolses osas on leitud eriaegsete kivihoonete vundamente, sealhulgas ka kuivmüürina – ilma mörti kasutamata laotud, palkhoonete jäänuseid ja üks ahjualus, kirjutas Õhtuleht.

Uuringute tulemusi arutanud Tallinna kultuuriväärtuste ameti juures tegutsev arheoloogia ekspertnõukogu leidis, et alal peab korraldama arheoloogilised väljakaevamised.

Nõukogu soovitas akadeemial leida vana peahoone projekt ja ehitusdokumentatsioon, et saada teavet omaaegsete keldrite ulatuse ja sügavuse kohta, millest tulenevalt on võimalik otsustada arheoloogiliste uuringute vajaduse ja mahu üle nimetatud alal, märkis linnaarheoloog Toomas Tamla.

Toimetas Uwe Gnadenteich

Kommentaariumist:

Valdo Praust:Arvata oli, et keskaegne Kivisilla eeslinn ulatus sinnamaale välja - Tartu maanteel asunud Härjapea jõe silla ümbrus oli sealt ju kiviga visata ning kogu jõe vasakkalda hõlmas juba 1230ndatel aastatel Jaani seek.

Harrastusmuinsuskaitsjana oletan, et see jõetagune poolsaar (jõe paremkallas) oli asustatud juba 14.-15. sajandil kuni tollase merepiirini (mis asus kusagil Tallinki hotelli ehk nõukaaegse Teenindusmaja kohas).

Eks kaevamised vast paljastavad, milliseid ja mis ajastust hooneid on seal asunud.