perjantai 18. kesäkuuta 2010

Kui vallikraavis elasid luiged


Pärnu Postimees 18.06.2010

Pärnu vallikraavi luikedega oli linnal palju sekeldusi. Taamal õlgkatusega luigemaja.

Foto: Erakogu

Olaf Esna, bibliofiil

Viimasel ajal on Pärnu vallikraav mõjunud mitmele inimmeelele ja seal toimunut on kajastatud nii sõnas kui pildis. Paraku on sama vallikraav varemgi linnaisadele peavalu tekitanud.


Algas see 1934. aastal, kui linna kaunistamise tuhinas tuli kellelgi pähe mõte, et parkidesse võiks tekitada mõne veesilma ehk kaevata tiigid.

Riigivanem Konstantin Päts, kes Pärnus oma ihuhädasid ravis, sai plaanist kuulda ja otsustas kinkida Pärnule luigepaari. Küllap oli Kadrioru luigetiigi asurkond liig suureks paisunud.

Rannaparki kaevatava tiigi kõrval oli luigepere asukohana kaalumisel vallikraav. Paraku kasutati kraavi peale selle, et ta oli siitranna purjekate talvekorter, kase- ehk nn Luteri pakkude hoiukohana.

AS A. M. Luther ostis riigilt, Pärnu linnavalitsuselt ja siinsetelt erametsaomanikelt kokku suure hulga kasepakke ning hoidis neid lõhkikuivamise vältimiseks vallikraavis. Asjal oli teinegi aspekt: nende pakkude vedu Tallinna andis teenistust väiksematele purjekatele.

Pakkude vallikraavis hoidmise eest püüdis võidelda sadamakapten Joh. Rautsmann (Rautsma), kuid riigivanema kingitud luiged olid tähtsamad. Rannaparki luigetiigi kaevamine lükati kõrvale, sest seal olnuks linde raske valvata.

Kolm luike (emaslind ja kaks isast) jõudsid raudteetsi Pärnusse 28. novembril 1934 ja viidi talveks Sauga mõisa.

1935. aasta talvel koostas linnaarhitekt Olev Siinmaa vallikraavi ja selle ümbruse korrastamise kava. Tõenäoliselt tuli tema joonestuslaualt õlgkatusega luigemaja projektki.

Kevadel puhastati vallikraavi ja korrastati selle kaldad. Kraavi paigutati talvel valmistatud luigemaja. Linnarahvale tehti teatavaks, et pärast luikede vettelaskmist on vallikraavis keelatud igasugune õngitsemine ja luikede söötmine, sest see võib neile kahjulik olla. Ühtlasi paluti teatada kõigist ulakustest lindude suhtes, et pahategijad saaks vastutusele võtta. Luikede eest hoolitsemiseks ja nende järele vaatamiseks palgati valvur.

Luiged toodi vallikraavi

Enne lindude toomist vallikraavi üritas linna loomaarst muuta nende tiivad lennukõlbmatuks. Kas aprilli lõpul või mai algul toodigi luiged oma uude asukohta.

Algul tegid nad lennuharjutusi ja suutsid kraavi ületada, hiljem jõudsid jõeni, aga pikemateks lendudeks olid tiivad nõrgad, seepärast tulid nad vallikraavi tagasi.

Ajapikku haavad paranesid ja kuuldes kauguste kutset, lendas 22. juuni hommikul kaks luike vallikraavist merele, kuhu neile mootorpaadiga järele sõideti. Luiged pagesid tagaajajate eest ja lendasid supelranda suvitajaid jälgima. Põgenikud saadi kätte alles õhtul ja toimetati uuesti loomaarsti juurde teisele operatsioonile.

Pärast teist tiibade kärpimist leppisid linnud vallikraaviga, võtsid omaks luigemaja, kus öösel magasid ja päeval puhkasid, ega teinud enam katset minema lennata.

Vallikraavis haudus emaslind oma pesas luigemajas välja seitse poega. Juba juuni algul püüti kraavi lõpuosa nooda abil haugidest tühjaks, sest suured haugid pidasid luigepoegi maiuspalaks. See osa vallikraavist eraldati ülejäänust põhjani ulatuva traatvõrguga.

Luigepojad koorusid jaanipäevaks ja juba paar päeva hiljem hakkas isaluik neid kimbutama ning püüdis vee alla surudes uputada. Nüüd ei jäänud üle muud, kui isaslindu hakati kolme paadiga püüdma. Pärast paaritunnist rassimist saadi tige luigepapi kätte ja toimetati Sauga mõisa oma tegude üle järele mõtlema. Rahvatarkuse järgi pidavat luiki olema alati paarisarv, seepärast uputas luigemammi ühe poja ise.

Vihale aetud isaluik lendas Sauga mõisast minema ja kui teda hommikul enam kohal ei olnud, saadeti paar meest mootorpaadiga teda merelt otsima. 27. juuni keskpäeval saadi põgenik ühe versiooni kohaselt kätte Sauga jõelt Balti nahavabriku kohalt (teise põhjal Sauga mõisa põllult) ja viidi tagasi Sauga mõisa, kus teda tabas järjekordne tiibade kärpimine.

Juuli lõpus tappis emaluik veel ühe poja, et luigepere oleks paarisarvuline, sest isaslindu tagasi ei toodud. Augustis toodi isaluiged pärast järjekordset tiibade opereerimist vallikraavi tagasi, kuid eraldati emaluigest ja poegadest kõrge võrkaiaga.

Luigepoeg lennus


1936. aastal hoiti luiki vallikraavis oktoobri lõpuni. 20. oktoobri hommikul lendas minema noor, vaevalt neljakuune isaluik. Põgenevat lindu nähti kadumas mere suunas, lõuna ajal märgati teda Raeküla ümbruses. Püüdjate eest lendas ta Valgeranna poole.

22. oktoobri hommikul lasi keegi tekstiilivabriku ametnik luigepoja maha Sindi paisu juures. Tollase jahiseaduse alusel võis metsluikedele pidada jahti 16. oktoobrist, seega polnud laskjal vaja karta karistust.

Täpse käega jahimeest ei karistatud küll seaduseparagrahvi alusel, aga seda tegi toonane Vindi Volli, kes Pärnu Päevalehes kirjutas loo ”Sindi pühapäevaküti imeline saak. Lendav kaamel osutus Pärnu luigeks”. Seal on kirjas, kuidas jahisaagi pühitsemiseks olid tellitud vastavad napsid ja suupisted. Kui aga selgus, et alla tulistati vallikraavist pagenud luigepoeg, ei tahtnud enam keegi omaks võtta, et tema torust läks teele tabav lask.

Luigepoegade jagamine


1937. aastal pöördus Valga garnisoni ohvitseride kogu Pärnu linnavalitsuse poole palvega, et see kingiks neile mõne luige, keda oli plaanis paigutada Säde seltsi aeda. Linnavalitsus rahuldas palve rõõmuga ja läkitas Valga rahvale imetlusobjektiks kaks luike.

1938. aasta kevadel oli Pärnul kuus luike, kuid vallikraavi lasti ainult kaks. Kaks luike saadeti jälle Valka ja ülejäänud kaks viidi Tartusse professor Karl Saralile.

1939. aastal toodi luiged vallikraavi mai algul, kuhu nad jäid oktoobri lõpuni, kuni veele tekkis jääkirme, mis tegi luikede elu raskeks. Tol aastal polnud linnal jaksu valvurit palgata ja nüüd hakkasid masuurikad luiki narrima ning kividega loopima.

Novembris 1939 esitas linnavalitsus loodushoiu ja turismi instituudile palve, et too võtaks Pärnu seitsmeliikmelise luigepere Kadrioru loomaaeda.

Linnavalitsus oli luikedega püsti hädas, sest nad sõid erakordselt palju ja nende ületalve pidamine läks linnale kulukaks.

Peale selle hauti igal aastal välja niipalju poegi, et kui neid poleks õnnestunud ära sokutada, oleksid kõik Pärnu veekogud olnud tulvil luiki. Linnavalitsus üritas neid linde müüa kümme krooni tükk, aga eduta.

1939/40. aasta külma talve elasid luiged üle Sauga mõisas. 1940. aasta mais kingiti kaks liigset luike Narva-Jõesuule, kust tuli tänukiri vastukingi lubadusega.

Kaks luike õnnestus anda loodushoiu ja turismi instituudile, mis leidis neile kodu Aegviidu turistidekodu tiigis. Instituut saatis Pärnule tänukirja ja palus veel paari lindu.

Seda, kuhu paigutati linnud 1940. aasta sügisel, kui Sauga mõisa hõivas punalennuvägi, ma ei tea. Ei mäleta sedagi, kas Saksa okupatsiooni ajal elasid luiged vallikraavis. Äkki keegi teab täpsemalt?

Ei kommentteja:

Lähetä kommentti