Rannu valla kodulehelt
Kohalik muistend jutustab: praeguse Virtsjärve asemel olnud ka vanasti järv, aga ilusa kristallselge ja karastava veega ja ilusate kallastega. Järve ümber kasvanud suured tamme- ja vahtrametsad. Järve ümbruskonnas elanud aus rahvapõlv, kes harinud oma põldu, pidanud järve pühaks ja hoidnud selle vee puhtana. Järves elanud kõiksugu kallid kalad. Järve nimi olnud siis Emujärv. Aegamööda muutunud aga rahvas halvemaks ja autumaks, reostanud järve kaldaid ja solkinud tema vett. Järv saanud pahaseks ja ühel päeval tõusnud õhku ning vajunud ära mere poole, kuni kadunudki rahva silmist. Asemele jäänud lage maa mudase pinnaga, kus vili hästi kasvanud. Sinna asusid elama inimesed ja ehitanud endile elamud. Ühel jaanilaupäeva õhtul läinud seitse venda korraga kirikusse ja siis tulnud järv suure kohinaga tagasi ja matnud kõik elava ja kirikugi ühes rahvaga enda alla. Järv ise aga ei olnud enam nii ilus. Ta vesi polnud nii selge ja karastav kui endisel järvel. Seepärast ei hüütud teda enam Emujärveks, vaid Virts- ehk Võrtsjärveks, kohaliku murraku järgi ka Võltsjärveks, s.o. valejärveks.
Rannu aladel on asustus vana. Võib arvata, et mitme küla ajalugu ulatub kaugesse muinasaega. Kas Rannu oli ka muistne iseseisev kihelkond, see on küsitav, sest siit pole leitud eestlaste muistse linnuse asupaika nagu naaberkihelkondadest Puhjast ja Rõngust. Mõned ajaloolased arvavad, et sakslased ehitasid oma linnuse eestlaste muistse linnuse varemetele. Seda kinnitavad ka muistendid, mis on seotud nn. Rannu kantsimäega.
Kust on üldse ja kui vana on Rannu kui kohanimi? Arvatakse, et see tuleb saksakeelsest sõnast rand - äär, serv, mis iseloomustaks kihelkonna järveäärset asendit. Samas asuvad Rannu mõis kui ka Rannuküla tegelikult järvekaldast mitme kilomeetri kaugusel. Keeleajaloolistel andmetel on sõna rand germaani laensõnana eesti keeles kodunenud juba vanemal rauaajal. Sellel ajal ulatus Suur-Võrtsjärv tõesti Rannukülani. Neil seletustel võiks Rannuküla tekkimisaega otsida isega väga kaugest muinasajast.
Rannu vasall-linnus on oletatavasti ehitatud umbes 1288. aastal. Arvatakse, et 1224. aastast kuulus Rannu kihelkond Dolenite vasallisuguvõsa omandusse.
Vanades ürikutes on esimesed teated kihelkonna kohta aastast 1347, siis nimega Randen. 1466. aastal ostis Rannu linnuse Bertnan von Tiesenhausen. Üle Liivimaa sai Rannu kurikuulsaks 1533.a. Barbara von Tiesenhauseni traagilise saatusega, millest on kirjutanud Aino Kallas ja Maimu Berg. Rannu linnus hävis Liivi sõjas 1558. aastal. Kahjuks võib vaid oletada, missugune linnus välja nägi, sest ühtegi joonistust linnuse kohta pole õnnestunud leida.
Kaasaegsetes ürikutes mainitakse esimestena küladest 24 adramaalist Lappentuoken küla - 1418.a., Motzekulla - 1449.a. ja Nouvenstarende (Rannaküla) - 1494.a. Nouvenstarende nimetus kaob aastast 1638, teised külanimed on tänapäevani välja jõudnud, kuigi teisel kujul.
Rannu kihelkonna enamik küladest on esmamainitud 16.-17. sajandil. Huvitav fakt on, et arvatavasti moodustasid varajasel keskajal Utukolga ja Koopsi ühe küla.
Tamme mõis (Tammenhof) on rajatud Rootsi võimu ajal. Rannu mõisast eraldus Tamme mõis 17.sajandil Põhjasõja ajal. Tamme mõis oli kogu oma eksisteerimise aja riigimõis ehk rahvakeeli kroonumõis.
Kust sai Tamme mõis endale nime? Muistendis kirjeldati, et Emujärve ümber kasvasid suured tamme- ja vahtrametsad. Need puuliigid kasvavad ainult viljakal maal ja niisugune pinnas ongi Tamme mõisa ümbruses. Võib oletada, et tammed ongi oma muistse asukoha tunnusena pärandanud tamme mõisale ta nime. Kuhu on siis tammed kadunud? Tammikute, vahtrikute ja teiste väärislehtpuude raiumine toimus muistsel ajal enne teiste metsade laastamist, sest nende all olnud viljakad maad võeti esimestena harimisele. 17.-18- sajandil oli Rannu ja Rõngu kant juba täiesti metsavaene.
Tamme mõisas toimusid talurahvarahutused aastatel 1783- 1784 ja 1816-1823 . Kahjuks ei õnnestunud leida midagi konkreetsemat nendest sündmustest. Talurahvas nõudis muidugi maad. Loodeti ka, et siirdumisega vene õigeusku muutuvad elutingimused paremaks. Vene õigeusu kirik ehitati Lüllele aastatel 1899- 1901 riigi kulul.
Rannu ümbrust haaras 19. sajandil ka vennastekoguduse liikumine. Koguduse liikmeid oli siinkandis umbes 700.
Paralleeli võib tõmmata tänapäevaga. Oli ju 19. sajandi keskpaik eestlastele rahvuslik ärkamisaeg ja pöörduti siis uute usulahkude poole. Kümme aastat tagasi, enne Eesti taasiseseisvumist otsiti jälle abi uutest usulahkudest (näit. Rannus Uusapostlik kirik). Palju uuritakse ja usutakse müstikat.
Samas ilmus 19. sajandi lõpul ajalehtedes teateid, et jutluste ajal on Rannu Püha Martini kirik tühi. Sama probleem on ka tänapäeval.
1880. aastal läks mitukümmend perekonda õnne otsima Tomski kubermangu ja Kaukaasiasse.
Eespool sai nimetatud, et Tamme oli nn. kroonu mõis. 1920.aastal nimetati mõis ümber Tamme asunduseks . 1951.aastal mäletati veel mõisa rentnikku Passi, kes rentis mõisa riigilt 1882.aastast alates kahekümne viieks aastaks , aga pärast müünud mõisa rendi eesõiguse Johansoni nimelisele mehele. Johanson oligi Tamme mõisa viimane rentnik. Tamme mõisa põllud hariti moonameeste ja kandimeestega. Tammel oli kandimehi ühel kohal ka mõnikord mitu. Praeguse Tamme küla piiridesse jääb viis endist kandikohta. Kandikohtade suuruseks oli umbes 20 Riia vakamaad (6-7 hektarit), millest 3 hektarit oli põllumaad. Tamme mõisa põldudest jagati tsaarivalitsuse poolt maad päriseks vanadele soldatitele. Niisuguseid väikeseid 3 vakamaa (1 hektari) suuruseid popsikohti oli Tamme mõisa põldude servades kolm.
Mälestustest selgub, et teoorjuse ajal olnud Tamme mõisas üksvahe väga kuri kubjas. Kord oli see kubjas teesillutamisel peksnud üht talumeest seni kuni mees suri. Teinekord oli üks naine sünnitanud mõisa põllul, aga kubjas ei lubanud teda koju ning naine ja laps surid.
Tamme mõisas olid poolteise, kahe ja kolme päeva maad. Maa suuruse järgi määrati hobuse ja jalameeste tööpäevad mõisale. Ühe päeva maa suurus oli 56 dessatiini, millest 7 dessatiini oli põldu. Mälestustest selgub, et Tamme mõisas oli päevi kergem teha kui Rannus või Valgutas. Rannus oli talupoegade elu eriti raske mõisnik Kaveli ajal, kes oli kurikuulus oma julmuse ja kurjuse poolest.
Tamme mõisa valitseja pani oma toatüdrukud mehele vastavalt tüdrukute soovidele. Poiss, kes tüdrukut ei tahtnud, sai aga mõisa talli juures ihunuhtlust.
1920.aasta alguses jagati mõisa maad asunikele. Maad said päriseks endised Tamme mõisa kandimehed, samuti nn. soldatimaal asunud popsid. Lisaks moodustati mõisamaadest kolm uut asundustalu, kuhu peremehed tulid väljastpoolt Tamme piire, kuid siiski Tartumaalt. Uutele taludele pandi ka nimed, aga need ei tahtnud rahva sees juurduda. Talusid nimetati ikka nende peremeeste järgi.
(Viive Vink`i ettekanne 10.juulil 1999.a. Tamme küla päevadel)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti