lauantai 29. toukokuuta 2010

Kalaturul näitasid kalurid tsaariajal kopikate eest vaala


Pealinn 24.05.2010

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kubises praeguse kalaturu asukoht kalapaatidest ja neilt hommikuti värsket kala ostma tulnud linlastest.

Autor: Josef Kats

Kolme kuni kümne kopika eest näitasid kalurid ülemöödunud sajandil Tallinna kalaturul vaala, kelle skeleti sai hiljem enesele kahekrooniselt tuntud loodusuurija Carl Ernst von Baer.

Tallinna ajaloo uurijad on üksmeelsed: isegi kui Kalamaja ei ole vanim Tallinna eeslinn, siis üks vanemaid kindlasti. Tõsi küll, eestikeelne nimetus Kalamaja ilmub kirjalikesse allikatesse alles 1732. aastal, enne seda kasutasid hansalinn Reveli elanikud selle piirkonna kohta nimetusi Vissehermaye ja Fiskare majja. Esimene neist on magistraadi pabereis olemas juba 1458. aastal, teine ilmus 17. sajandi keskpaiku. On tähelepanuväärne, et sõna «kalur» muutus vastavalt alamsaksa või rootsi keele reeglitele, kuid eesti sõnaosis «maja», mis tähendas algselt mitte üksnes hoonet, vaid ka elukohta, jäi peaaegu muutumatuks.

Kalamaja vaal

Millal täpselt Kalamaja kalurid oma saagiga Tallinna lahe ääres kaubitsema hakkasid, seda ei tea täpselt keegi. Küll aga on teada, et kogu 14. sajandi jooksul ei teinud linnavõim kaldal või otse paadist kaubelda soovijatele mingeid takistusi. Järgmisel sajandil keelasid aga linnaisad niisuguse kauplemise rangelt ära – eeskätt sellepärast, et saaks kauba kvaliteeti kontrollida. Nüüd võis värsket kala müüa üksnes magistraadile kuuluvates kauplustes ja turuväljakul raekoja ees. Letid tuli ehitada kõrgemaks, et linnas vabalt ringi lonkivad sead meeldivalt lõhnavale kaubale ligi ei pääseks.

Kalaturg tekkis Kalamajja taas ülemöödunud sajandi teisel veerandil. Linnaelanikud kiirustasid sinna nii kala kui ka vaatemängude pärast. Näiteks aprillis 1851 saadeti Eesti kindralkubernerile kummaline palve: kalurid teatasid, et neil õnnestus vaal kinni püüda, ja nad tahtsid selle eluka kaldale vaatamiseks välja panna. Loomulikult mitte lihtsalt niisama, vaid raha eest. Kindralkuberner andis loa ja suur loom pukseeriti sinna, kus praegu asub linnahall.

Kuigi vaatamise eest küsiti vaid 3-10 kopikat, jõudsid kalurid selleks ajaks, kui õnnetu vaala laip lagunema hakkas, teenida 417 rubla. Kui «eksponaat» polnud enam «kaubandusliku välimusega», ostis kohalik kaupmees Pavlov vaala 175 rubla eest, et sellest traani toota. Ligi kümnemeetrise skeleti aga ostis oma kollektsiooni Peterburi teaduste akadeemia looduseuurija Carl Ernst von Baer.

Tööd ja plaanid

Vaal oli muidugi harvaesinev eksootika. See-eest räime, tursa ja lestaga varustati Reveli elanikke 19. ja 20. sajandi vahetusel pidevalt. Tõsi, kalalaevastiku arenedes muutus kauplemine üha keerukamaks: mootorlaevad ei pääsenud kauplemiseks vajalikule kaugusele, kuna vajasid sügavamat vett.

1913. aastal arutas volikogu uue sadama rajamist, muu hulgas taheti süvendada Kalamaja randa. Areneva linna eelarve oleks lubanud kiiresti ehitama hakata, kuid peagi alanud maailmasõda tõmbas plaanidele kriipsu peale.

Süvendustööd algasid Kalamajas alles 1923. aastal. Need kestsid kaks aastat ja läksid linnale maksma neli ja pool miljonit marka, mis on umbes võrdsed praeguste kroonidega. Ehituse tõttu kadus ka juba 13. sajandil alguse saanud mündriku elukutse – olid ju just mündrikud need, kes tõis reidil seisvalt laevalt kauba randa.

Kaluritel oli nüüd lihtsam rannale läheneda, kuid ostjad «nautisid» läbilõikavat meretuult, lund ja külma. Peagi oli selge, et kalaturg vajab paviljoni, ja juba 1927. aastal oli linnavalitsuse laual Kalamaja «kalahalli» projekt. See pidi tulema koguni neljakorruseline ja hallis pidid olema kontrollkaalud, turuülevaataja ruum, dušid, vannid sooja veega ja bassein sajale inimesele. Kuna aga polnud selge, kes hakkab ehitust rahastama, keeldus linn meelitavast ettepanekust.

Kuue aasta pärast valmis uus projekt, mille järgi pidid hoones olema külmutusruum, ladu, oksjonisaal ja neli kauplust. Nende rentimine pidi mõne aastaga katma 60 000-kroonise ehituskulu. Kuid 1933. aasta detsembris lükati projekt tagasi väitega, et alguses poleks paha panna kalarannas kauplevate paatide kohale kas või lihtsad varikatused.

Niisiis ei õnnestunud ehitada isegi primitiivset müügikohta. Ja kui asi olekski korda läinud, poleks see ikkagi kuigi kaua kestnud: 1941. aastal purustati kaldapealne Teise maailmasõja lahingutes.

Teist ilmasõda Kalamaja kalaturg üle ei elanud: uus võim pidas rannas kalaga kauplemist kohatuks ja kalalõhn läks üle kalakauplustesse. Alles 1980ndate lõpus peeti linnahalli treppidel kevadeti mõned korrad kalalaata. Hea algatus sumbus aga peagi – kuni tänavuse Tallinna päevani, mil linn endale ammuigatsetud ametliku kalaturu sai.

Ei kommentteja:

Lähetä kommentti