sunnuntai 28. helmikuuta 2010

Mehhikost leiti Uue Maailma vanim kirjutis.


Eesti Päevaleht 15.09.2006

Mehhikos avastati Veracruzi provintsist kiviplokk, millel on sümbolid, mis hämmastasid antropolooge, vahendab BBC. Uued tõendid lubavad arvata, et Mehhikos arenes kirjasüsteem välja juba 900 eKr. Uurijate sõnul on tõenäoliselt tegu Uue Maailma vanima kirjutisega.

Arvatavasti on kirjutis pärit olmeekide tsivilisatsioonist. Olmeegid elasid Kesk-Ameerikas, umbes tänapäeva Mehhiko territooriumil. Nende tsivilisatsioon kerkis esile umbes 1200 aastat eKr.

Varemgi teati, et olmeegid graveerisid märke, kuid senini polnud kindel, kas tegu on tervikliku süsteemiga. Samuti polnud teada, kas olmeekide graveeritud glüüfid tähendavad sõnu, tähti, häälikuid või silpe.

Cascajali plokiks nimetatud kivi leiti tegelikult kümmekond aastat tagasi teeehituse käigus, kuid alles selle aasta alguses avastasid kaks Mehhiko arheoloogi seda uurides, kui tähtis see leid tegelikult on.

Ammuse paberilehena teeninud kiviplokk on 36x21 cm suur ja kaalub umbes 12 kilo.
Kiviplokil on 62 märki, millest mõned korduvad tekstis kuni 4 korda.

Märgid asetsevad plokil selgesti nähtavas järjestuses. Kindel järjestus ja suur märkide arv viitavad kindlale ja süsteemsele kirjakeelele. Samuti see, et märgid korduvad, aitab teadlastel ammu unustusse vajunud keelt lugema õppida.

Asjatundjad ei looda, et tekst täielikult dešifreeritakse, kuid kuna Mehhiko leiukohast on uusi leide loota, siis võib arvata, et olmeekide kiri ei jää siiski igaveseks loetamatuks.

Maailma vanim kiri on sumeri kiilkiri, mis leiutati Mesopotaamias umbes 5 000 aastat tagasi.

perjantai 26. helmikuuta 2010

Jeruusalemmast leiti iidne araabiakeelne kirjutis.




Postimees 18.02.2010

Arheoloogide sõnul pärineb see ajast, mil Jeruusalemm oli moslemite võimu all, kirjutab AP.
Tegemist on 1100 aasta vanuse «tänukirja» osaga. Arvatakse, et selle kirjutas sõdur, kes tänas kaliif al-Muqtadiri talle annetatud maa eest.

Kirjutises on kaliifi nimetatud «usklike emiiriks».

«See tahvlikild pärineb ajast, mil linna valitses Bagdadi abassiidide kalifaat. Sellel olev kirjutis näitab, et valitseja andis oma truudele sõduritele tasu,» selgitasid arheoloogid.

Abassiidid vallutasid Jeruusalemma pärast mitmeid Egiptuse Fatimiidide dünastiaga peetud sõdu.

Abassiidide kaliifid hindasid Jeruusalemma kui islami püha paika.

«Arvata võib, et kaliif andis truudele alamatele maad, et oma võimu veelgi kindlustada,» lausus arheoloog Annette Nagar.

Leitud marmortahvli osa suurus on 20 korda 20 sentimeetrit. See avastati restaureeritava maja põrandast 1,5 meetri sügavuselt.

Tahvlil oleva kirjutise dešifreeris Hebrew University professor Moshe Sharon.

«See kirjutis on umbes 910. aastast, ajast, mil kaliif al-Muqtadiri 24 aasta pikkune valitsemisperiood oli oma algusjärgus,» selgitas Sharon.

Arheoloogide sõnul aitab leid paremini mõista 10. sajandi Jeruusalemma valitsemist, kus elasid nii moslemid, kristlased kui ka juudid.

Abassiidide kalifaat kestis Bagdadis 1258. aastani.

Toimetas Inna-Katrin Hein

keskiviikko 24. helmikuuta 2010

Arheoloogid sukeldusid iidset Tamula asulakohta uurima.


" Võrumaa Teataja " 26.05.2007

Kaile Kabun




Foto: Dmitri Kotjuh

MUISTISED • Tamula ja Vagula järve ääres Roosisaarel toimetas nädala algul rühm akvalangidega arheolooge, et uurida, kui kaugele ulatub kiviaegse Tamula asulakoha kultuurikiht vees. Uut infot ja põrutavaid leide seekordne ekspeditsioon ei andnud, küll saadi taas kinnitust, et uurimismaterjali on siin ohtrasti.
„Põhjas on palju inim- ja loomaluid ning põlenud kive, aga need on kaetud ühtlaselt settega. Lihtsalt vaadeldes on keeruline kindlaks teha, mis on mis,” ütles muinsuskaitse­ameti nõunik Maili Roio, kelle töö ongi seotud veealuse kultuuripärandiga.

Mõned luutükid toodi näidisena ka üles. Need on turba sees seismisest mustaks tõmbunud: asulakoht on mitmel korral vee alla jäänud, järv on taandunud ja jälle tõusnud.

Inimesed on valinud Roosisaare elupaigaks eri aegadel, nii kiviajal, viikingiajal kui ka päris muinasaja lõpul. Nende eluasemed on olenevalt järve veetasemest asunud erinevates kohtades ning kõik nad on jätnud maastikule oma jälje. Roosisaarelt on leitud palju eri ajastutest pärit esemeid. Ühelt poolt tekitab see segadust, teisalt kasvatab uudishimu.

Tallinna ülikooli ajalooinstituudi arheoloog Mirja Ots, kes on Tamula asulakohti varemgi uurinud, tõi näite, et Roosisaare silla juures on järve põhjas vaiad: need võivad olla muistsed kalatõkked, toed, millele olid ehitatud elamud, või hoopis hiljaaegu, poolsada aastat tagasi, kalda kaitseks rajatud konstruktsiooni jäänused.

Seekord loodeti leida midagi, mis aidanuks nende vaiade otstarvet selgitada. „Nii õnnelikud me siiski ei ole,” lausus Mirja Ots.

Ekspeditsioonil uuriti Tamula põhja piki kaldajoont ning asulakoha juures pildistati vee all paiknevaid leide. Tööde tulemused aitavad määrat­a asulakoha ulatust vees ning selle kaitsevööndit. Kaitsevööndis planeeritavad tööd tuleb muinsuskaitseametiga kooskõlastada.

Arheolooge juhendas sukeldumisel instruktor Priit Pärgmaa, veel osales ekspeditsioonil Tartu ülikooli arheoloogiamagistrant Mari Lõhmus.

Peale Tamula läänekalda sukeldusid arheoloogid Roosisaare-poolselt kaldalt Vagula järve põhja uurima. Sealt on kalamehed kiviaegseid kalapüügiriistu välja tõmmanud. Arheoloogidel seekord nii hästi läinud: vesi on selles kohas sügav ja põhja on raske näha. Maili Roio lisas, et tegelikult on Lõuna-Eestis palju huvitavaid järvi, mida tasuks uurida ja kust võib mõndagi põnevat päevavalgele tulla.

Muu hulgas seadsid ekspeditsioonil osalejad kolmapäeva hommikul koos Võrumaa muinsuskaitseinspektori Martti Veldiga Kuninga talu maale püsti arheoloogiamälestist, Tamula II asulakohta, tähistava tulba.

Tulbale auku uuristades küll ühtki muistist mullast välja ei pudenenud, aga päev varem oli Mirja Ots sealtsamast mutimullahunnikutest peotäie leide saanud. Oma sõnade kinnituseks näitas ta töödeldud tulekivi ning viikingi- ja muinasaja lõpu aegseid keraamikakilde.

Tamula asulakoht

• Tamula järve läänekaldal Roosisaare poolsaarel on noorema kiviaja asulakoht. Asulast võetud proovid annavad radioaktiivse süsiniku meetodit kasutades selle vanuseks 3500—6000 aastat. Viimasel ajal on lisandunud uusi dateeringuid, mis asulat varasemaks lükkavad. Nende paikapidavust tuleb veel kontrollida.

• Peale mitmesuguste ehete, tarbe- ja sõjariistade on asulakohast leitud siinsetes paikades elutsenud loomade — ürgveise, sookilpkonna ja metskassi luid. 1938. aasta suvel otsis võrulane Ida Kepnik järve kukkunud sõrmust ning leidis ürgveise sarve ja teisi esemeid. Tartu Ülikooli arheoloogiakabineti juhataja arheoloog Richard Indreko leidis samast veel rohkesti loomaluid ja esemeid, mis viitasid kiviaja asulakohale.

• Asulakoha eripärasusi. Esineb silmapaistvalt palju väikeste kalade luid, mis viitab võrgupüügile. Merevaigust leide on leitud rohkem kui ühestki teisest Eesti asulakohast (kokku 191). Siit on saadud Eesti vanim peiteleid (seitse merevaigust ripatsit, kaunistatud puust pistoda, lihvitud luuteravik ja kümmekond hammasripatsit). Samal alal paikneb suur kalmistu, leitud on 25 luustikku. Samuti on saadud palju luuplaadikestest valmistatud uskumustega seotud ripatseid-skulptuure. Need on loomade, lindude ja inimeste kujukesed, viimased on eriti haruldased ja ainsad omalaadsed Eestis. Asula on rajatud turbapinnasele ja ühtlane kultuurikiht (30-40 cm) on täielikult turba sees (sellised tingimused on ülisoodsad merevaigust, luust ja sarvest leidude säilimiseks).

Tamula ja Vagula järve ääres on palju uurimisväärseid muistiseid.


" Võrumaa Teataja " 17.03.2007

Mirja Ots, arheoloog

Fotol: Tamula koljuanomaaliaga naisematus koos hauda kaasa pandud esemetega.



AJALUGU • Kuigi viimase kümmekonna aasta vältel ei ole Võru ümbruses suuremahulisi arheoloogilisi väljakaevamisi tehtud, on vähehaavalja eri viisidel siiski ka selle paikkonna esiajaloo kohta teadmisi juurde saadud ja uusi muinasaega kuuluvaid leide avastatud.
Võru linna asukoht Tamula järve ja Võhandu jõe vahel on muististerikas ning siinsele maastikule on jäänud märke eri perioodide asustusest. Tamula ja Vagula järve ümbrusest on leitud ja muuseumidesse on jõudnud juba aukartust äratav hulk juhuleide. Peamiselt on tegu kiviaega kuuluvate luust kalastusriistade (ahingud, harpuuniotsad, jäätuur) ning kivist ja sarvest löögiriistadega (talvad ja kirved). Nende kõrval on leitud kivi- ja metalliaega kuuluvaid savinõude kilde. Kirjatüki autoril aga õnnestus paar aastat tagasi Roosisaare silla ehitusel linnapoolsest osast välja tõstetud mudast muude esemete hulgas ka merevaigust ripats leida. See võis olla veega eemale kandunud Roosisaarel asuvast Tamula I kiviaja asulakohast, mis on Leedu ja Läti rannikult imporditud merevaigu poolest Eestis kõige rikkalikum.

Arvukalt on teada muistiseid ka Roosisaare Vagula järve poolselt kaldalt: leitud on kiviaegseid luust kalastusriistu, kivikirves ning kammkeraamika kultuuri aega, samuti hilisrauaaega jääv asulakoht. Sealt on välja tulnud ka Rooma rauaaega kuuluv Vagula aare.

Meil on põhjust arvata, et esimesed jäljed inimasustusest praeguse Võru linna piirides ulatuvad keskmisse kiviaega, täpsemalt mesoliitikumi keskpaika (umbes 7000/6000 eKr). Nimelt leiti 1973. aasta kevadel Karja tänava Koreli oja poolsest otsast kanalisatsioonikraavi kaevamisel naise kolju koos luust mesoliitilise Kunda kultuuri jäätuuraotsaga. Tollal oli siinse soo asemel suurem järv, mis hõlmas praeguse Tamula ja Vagula koos ümbritsevate madalamate aladega. Paiga hilisemal inspekteerimisel kultuurikihi jälgi ei leitud ning kohapeal käinud arheoloogi Lembit Jaanitsa interpretatsiooni kohaselt võis kolju kuuluda uppunule, kelle luud olid lahtises veekogus laiali kandunud. Ei saa olla päris kindel, et jäätuur koljuleiuga kokku kuulub ja seda dateerib. Juhul kui seda siiski eeldada, on tegemist vanima Eesti alalt leitud naisekoljuga ja seda võib huviline Võrumaa muuseumi püsiekspositsioonis ise uudistada.

Uusi märke võimalikust mesoliitilisest asustusest saadi 2000. aastal, inspekteerides nn Roosisaart. Tamula järve loodekaldast mõnekümne meetri kauguselt, Kuninga talu maadelt, leiti töötlemisjälgedega tulekivi. Asulakoha avastasid 12. mail 2000 Arvis Kiristaja, Mauri Kiudsoo ja Peeter Kattai. Nad kogusid inspektsiooni käigus nii tulekiviesemeid kui ka muinasaja lõpust pärinevat käsi- ja kedrakeraamikat. Kuna hilisematel inspektsioonidel koguti leide veelgi ja avastati, et just muistsele koldekohale oli rajatud tänapäeva lõkkease, otsustati selle uurimiseks kaevamisluba taotleda.

Kahjuks ei olnud õnn seekord meie poolel, sest mõned päevad enne planeeritud välitööde algust helistas Võrumaa muinsuskaitseinspektor Arnold Unt sõnumiga, et asulakoht on lõhutud ja koldekoht minema lükatud. Kuninga talu peremees Aivo Udras kavandas oma maale turismikeskuse juurde spordirajatisi ning planeeritav kaevamiskoht oli lõhutud, et paadisild ja rand ehitada. Muistis oli laiali lükatud ja peale oli veetud mitu koormat liiva. Kohapeal olukorraga tutvudes otsustasime siiski rajada päästekaevandi ja koguda veel alles olevat infot. Välitööd toimusid 17.–20. augustini 2001. Kaevamisi toetasid oma tööga vabatahtlikud huvilised Arvis Kiristaja, Heiki Mürk, Piret Kiristaja, Zoja Mellov, saksa kolleegid Müncheni ülikoolist Armin May ja Steffani Keim ning allakirjutanu.

Tegemist on mitmekihilise muistisega, mis sisaldab vähemalt kahel eri perioodil tekkinud asustuskihti. Muistiselt avastati lisaks kiviajale ka hilisrauaaegsele asustusele viitavaid jälgi. Kindlama dateerimisvõimaluse annab hoburaudsõlg, mis võiks kuuluda muinasaja lõppu 12.–13. sajandisse. Enamiku leidudest moodustasidki hilisrauaaegsed leiud: tuleraud, käsi- ja kedrakeraamika. Varasemasse asustuskihti võiksid kuuluda tulekivi- ning kvartsesemed. Kolmel juhul on tegemist kaheharjaliste tulekivilaastudega. Nende puhul on põhjust oletada mesoliitilist päritolu, seda enam, et kiviaegset keraamikat ei õnnestunud leida. Osa tulekivist on võõrapärane, osa halvema kvaliteediga Eesti tulekivi, mida siiski Roosisaare ümbruses kohapeal ei tohiks leiduda. Proovikaevamiste piiratud mahu ja raha puudumise tõttu ei saanud muistise iseloomu piisaval määral selgitada. Tulemuse annaksid nii kaevandi laiendamine ja dateerimist võimaldavate esemete ning proovide kogumine kui ka koostöö Tamula järve geoloogilist minevikku uurivate teadlastega. Kaitsealuses piirkonnas on praegu igasugused mullatööd keelatud. On selge, et Võru asustuse algust tuleb otsida juba nende kahe muistise aegadest.

Keeruline dateerida

Üheks Võru tuntumaks muistiseks, mille üle võime ja isegi peame uhkust tundma, on Tamula kiviaja asulakoht Roosisaarel. Nüüd, kui leitud on ka II asulakoht, mis pärineb teisest ajaperioodist, kannab see numbrit I. Asulakoha avastas juhuslikult 1938. aastal kohalik fotograaf Ida Kepnik ning juba samal aastal tegi arheoloog Richard Indreko seal ka väiksed proovikaevamised. Ta leidis koha uurimisväärse olevat ning 1942. ja 1943. aastal toimusid seal tema juhtimisel juba suuremad väljakaevamised. 1946. aastal jätkas neid TÜ professor Harri Moora ja aastatel 1955–56, 1961,1968 ja 1988–89 kaevati kiviaja asulakohta arheoloog Lembit Jaanitsa juhtimisel. Kuna osa leiukohast on järvevesi üle ujutanud ning ka kaldal olev osa paikneb soisel pinnasel, on kaevamised siin alati väga keerulised olnud.

Tamula asulakoha kultuurikiht on turbale tekkinud ja hiljem uuesti turbaga kattunud. Vesi või muda on sageli arheoloogilisele ainesele heaks säilimiskeskkonnaks. Seetõttu on luu- ja merevaikesemed Tamula I asulas eriti hinnatud ja imetlusväärsed. Esemeleiud on enamikus luust, sh ripatsid, nii loomahammastest tehtud kui ka linnu toruluudest helmed ja õhukesest luuplaadist valmistatud inimest, looma, lindu või madu kujutavad väikesed skulptuurid. Hulgaliselt esineb kivitalbu. Tulekiviesemed on hästi viimistletud, ent silmatorkavalt miniatuursed. Keraamikat on leiumaterjali hulgas üsna vähe ning suurem osa sellest on poorse ja nõrga põletusega hiline kammkeraamika. Kultuurikihi ülemisest osast on saadud ka nöörkeraamikat. Tamula olulisust ja kauba- või vahetusteede sõlmpunktis olemist näitab erinevate võõramaisest materjalist — kiltkivist, tulekivist ja merevaigust — valmistatud ning omal ajal kõrgelt hinnatud esemete rohkus. Need materjalid näitavad eri suundadest lähtuvaid kontakte. Tulekivi pärineb suures osas Kesk-Venemaalt, kiltkivi Soomest ja Karjalast ning merevaik Leedu ja Läti rannikult.

Konstruktsioonilistest elementidest on asulakohalt välja kaevatud neli kivideta tuleaset ja järvepoolsest osast sügavale turbasse löödud männist, mustlepast ja teistest lehtpuuliikidest vaiade otsi. Hoolimata sellest, et ühegi elamu põhiplaani pole saadud kindlaks teha, on arvatud, et tegemist oli maapealsete ehitistega.

Hoopis keerulisemad on lood Tamula asulakoha dateerimisega. Viimasel paarikümnel aastal on lisandunud juba kolmele olemasolevale radiosüsinikudateeringule neli uut luustikest võetud radiosüsinikuproovi. Kui varem pole olnud põhjust asulat ja matuseid eriaegseteks pidada, siis uute andmete valguses selline võimalus tekib. Tamula muistisest võetud radiosüsinikuproovid dateerivad sealse asustuse ja hauad ligikaudu kahe ja poole tuhande aasta pikkusesse ajavahemikku. Asulakohast, st koldekohast, ühest vaiakatkest ja loomaluust, võetud 14C-dateeringud on ajaldatud 3090–1650 aastat eKr ehk hilisneoliitikumi, seevastu matustest võetud proovid on vanemad, jäädes vahemikku 4250–2490 aastat eKr ehk keskneoliitikumi. Seega on Tamula I asula ja kalmistu olnud kasutusel pikka aega, eristatavad on kammkeraamika kultuuri ja veidi hilisema nöörkeraamika kultuuri kandjatest järele jäänud esemed.

Uurimist tuleks jätkata

Muistise kultuurikihist on leitud ka 25 rohkete panustega matust. Huvitavaks teevad selle materjali erinevad ja omapärased matmisrituaalid: näiteks kasetohtu mähitud surnu, lapse haud, kus surnu mõlemasse kätte on asetatud sookure tiivad, merevaigupanustega ning luust inimnäokujuliste ripatsitega matused. Kindlasti ei ole asulasse maetud kõiki kogukonna liikmeid. Elavate lähedusse maetutel oli kogukonnas tõenäoliselt eriline staatus, mida matmisrituaaliga rõhutati. Ning lisaks, nagu eespool mainisin, pole viimaste aastate uurimistulemuste taustal varem oletatud kõikide matuste ja asula samaaegsus enam kindel.

Uut teavet matmistavade kohta on lisandunud ka koostööst antropoloogide ning paleopatoloogidega. Seoses oma uurimistööga merevaigu kasutusest otsisin arheoloogilisest materjalist viiteid selle kohta, millistel põhjustel on merevaiku kaugete vahemaade tagant hangitud ja kasutatud. Huvipakkuv kinnitus õnnestus saada hüpoteesile, et ka sellal võisid inimesed merevaigult peale luksus- ja iluväärtuse kaitsvat või ravivat toimet oodata. Just Tamula materjali kontrollides selgus, et mitmel juhul langevad kokku merevaigupanusterohked matused ja patoloogiatega luustikud.

Nii on okstega vooderdatud hauda sängitatud 18–21aastasel naisel kindlaks tehtav koljuanomaalia. Just pea piirkonda on hauda kaasa asetatud kuus merevaikehet ning peale nende veel luust linnufiguur, luust toruhelmed ja hammasripatsid. Lisaks leiti tema lülisamba alt üks suur lame merevaigust ripats ja fragment teisest ning linnukujuga luuese, hammasripatsid ning põlvede juurest luust nooleots ja koprahamba tükk. Luustiku kolju sisemisel pinnal on jälgitavad „sõrmevajutised”.

Läti antropoloog Villis Derums on koljul täheldanud loomulikust kõrgemat rõhku, mis tema hinnangul viitab kas kaasasündinud anomaaliale, põletikule või isegi ajukasvajale. Näiteks võib selline kõrgendatud sisemine rõhk tekitada peavalusid. Silmatorkav on, et merevaigust ehted on hauda asetatud kolju piirkonda. Seda võiks seostada asjaoluga, et hauas lamajale on tema eluajal kõige enam valu valmistanud pea.

Samasugune koljuanomaalia leiti ka 1–3aastasel lapsel, kes oli hauda asetatud paarismatusena koos noore mehega. Lapse skeletist olid säilinud vaid kolju ja veel mõned luud. Tema jalgadele oli asetatud suur kivi. Lapse peatsis olid merevaigust karukujuline ripats ja ketta katke. Kaasapandu hulka kuulus ka vaagna juurest leitud merevaikripats, mis võiks olla linnu toruluudest helmestest kaelakee osa. Samuti on ühele merevaigust panuste poolest rikkale 6–10aastasele lapsele kuulunud skeleti küünarluul kindlaks tehtavad enne surma tekitatud ristisuunalised täkked ja kriimustused ning koos merevaigust ripatsitega sängitatud elatanud naisel on võimalik täheldada kolju sisemise pinna mõõdukat hüperostoosi ehk kolju liigluustumust. Merevaigu suur esinemissagedus laste matustes (ligi 30 %) võib samuti kinnitada oletust, et sellelt materjalilt loodeti kaitset ja ravivat toimet.

Tamula muististe uurimist tuleks kindlasti jätkata, seda nii juba hoidlatesse ja arhiivi kogutud materjali põhjal kui ka kohapeal lisateavet hankides. See, et arheoloogid satuvad mõnele nii kaugest ajast ja samas sedavõrd hästi säilinud muistisele, on õnnelik juhus. Seda enam peaksime meile teadaolevat hindama.

Arheoloogi töö eripära on, et teadlane ühtaegu loob ühiskonnale uut teadmist ja samas hävitab selle käigus uurimisobjekti. Seepärast tuleb enne uuesti muistise kallale asumist hästi läbi mõelda, kuidas, miks ja milliste vahenditega seda teha. Kaasama peab interdistsiplinaarse meeskonna ja kasutama kõiki tänapäeva täppisteaduse võimalusi. Heaks eeskujuks võiks meile olla lõunanaabrite Zvejnieki kalmistu ja asulate uurimise projekt, kuhu on kaasatud maailmatasemel teadlaste meeskond. Nende töö tulemuste põhjal on ilmunud juba kolm väärikat raamatut ja hulgaliselt teadusartikleid. Julgen kinnitada, et hoolika ja läbikaalutud uurimistöö korral ei anna Tamula asulad ja kalmistu maailma teaduslukku sugugi väiksemat panust.

Mirja Ots töötab Tallinna Ülikooli ajaloo instituudis.

Siksälä kalme: märk unustatud rahvast.


" Võrumaa Teataja " 20.01.2007

Heiki Valk, Tartu Ülikooli ajaloo osakonna vanemteadur, arheoloogiakabineti juhataja



Foto: Kristel Luiges

Aastatel 1980–1993 toimusid Ajaloo Instituudi arheoloogide Silvia Laulu ja Jüri Peetsi juhendusel kaevamised Missost ligi 3,5 km lõuna pool Hino ja Mustjärve vahel oleval Siksälä Kalmõtõmäel. Kalme väga rikkalik leiumaterjal pärineb peamiselt 12.–15. sajandist. Kaevamistulemused, mille läbitöötamine jätkub tänini, lubavad teha uusi järeldusi ka Võrumaa kagunurga tollase rahvastiku kohta.
Siksälä kalme matmiskombed ja leiumaterjal erinevad märgatavalt Võrumaa üldtaustast ega luba pidada paika tavaliseks Võrumaa külakalmistuks. Erinevalt muust Võrumaast, kus hauad olid maapealsete püsitähisteta, oli Siksäläs kuni 14. sajandi keskpaigani paljudele kalmudele kuhjatud kääbas ning kive leidus tihti ka haudades.

Üldiselt ei antud ei Võrumaal ega ka mujal Eestis pärast vallutust ja maa ristiusustamist 13. sajandi algusveerandil lahkunutele enam kaasa relvi ega suuremaid tarbeasju: piirduti ehete (sõled, sõrmused, kaelakeed), nugade, õmblusnõelte ja müntidega. Siksäläs maeti seevastu mehi kuni 15. sajandini relvadega: panusteks on kirved, odad ja pronksnaastudega mõõgavööd. Tihti oli surnule kaasa antud ka kannus. Ühest tõenäoliselt 13. sajandi lõpust pärit hauast leiti rüütlimõõk, mille pidemel ladina tähtedega kiri. Märkimist väärib, et neljale surnule oli kaasa pandud peata kukk või kana.

Võrumaa omadest erinesid ka Siksälä rahva rõivad. Enamasti kaeti surnu sõbaga, mis naisehaudades oli tihti kaunistatud pronksklambritega. Paljudel tüdrukutel, neidudel ja naistel oli peas helmetikandiga peapärg. Sageli kuulus naiserõivastuse juurde tagant üle õlgade rippuv, samuti rohkete helmestega ilustatud õlalina. Väga omased on Siksälä naistele õhukesest pronksplekist laiad käevõrud — ehted, mida on Eestis leitud veel vaid Loosi lähedalt Utike aardest, kuid mis Põhja-Lätis on väga arvukad.

Siksälä kalme ei sobi ka idapoolsete naaberalade kultuuripilti. Kuigi kääpad seovad sealset matusekombestikku Pihkvamaa omaga, on hauapanuste üldpilt teine. Erinevalt Siksäläst olid Pihkva valdustes, sh praegusel Setumaal, 13. sajandiks suured panused üldiselt juba kadunud. Ka ei leidu Siksälä kalmes Pihkvamaale omaseid ehteid: oimurõngaid ja traadist väänatud käevõrusid.

Lähimad vasted Siksälä kalmele ja sealsetele leidudele pärinevad lõuna poolt. Naiste peapärjad, sõbad ja õhukesed laiad käevõrud viitavad seotusele Kirde- ja Ida-Läti kultuuriruumiga. Ka relvahaudade rohkus ja kauane esinemine on Kagu-Eestile võõras, kuid omane Läti idaosale. Samas erineb Siksälä Ida-Läti latgali kalmetest matmissuuna poolest. Siksä­läs nagu mujalgi keskaegsel Võrumaal on naised tihti maetud peaga ida/kirde ja mehed lääne/edela poole. Latgalitel oli sooline vastandorientatsioon muinasaja lõpusajanditel aga vastupidine: mehed maeti peaga kirdesse ja itta, naised aga edelasse ja läände.

Kui 13. sajandi muistsele vabadusvõitlusele järgnenud ajal on Siksälä kalme üldilmelt väga lähedane Kirde-Läti matusepaikade omale, siis varaseimad, vallutuseelsed matused ei sobi kuidagi Läti kultuurikonteksti. Nimelt on suur osa Siksälä kogukonna surnutest hilismuinasajal põletatud, latgalid tavatsesid aga siis oma koolnuid põletamata matta.

Kes nad olid?

Mis rahvas see oli, kellest annavad tunnistust Siksälä Kalmõtõmäe matused? Rääkida eestlastest või lätlastest oleks 13.–14. sajandi kontekstis ilmne liialdus: rahvused nüüdisaja mõttes sündisid alles 19. sajandil. Pigem võiks muinas- ja keskaegsete piirkondlike kultuuriliste identiteetide tähistamiseks kasutada vähem prentensioonikat ja tänapäevase rahvusteadvusega mitteseonduvat etnose mõistet. Ilmne, et Siksälä kogukonda ei saa samastada ei eestlaste ega lätlastega, samuti ei võrokeste ega latgalitega. Tegemist oli ühe hoopis omaette, nüüdseks ajaloo areenilt kadunud etnose — ühise kultuuri- ja eneseteadvusega rahvarühma esindajatega.

Võrumaa, Setumaa ja Kirde-Läti arheoloogilist materjali uue nurga alt läbi vaadates võib sama etnose või rahva jälgi leida mujaltki. Võrumaal hõlmas tema asuala nähtavasti ka Krabi ja Plaani ümbrust: Krabi kalmest on leitud Siksälä omadega sarnane mõõgavöö, Plaani kalmel on haudu samuti tähistatud kääbastega. Siksäläst saadutega väga sarnaseid leide on ühest lõhutud naisehauast Vinski kalmelt, mis asub vahetult ida pool kontrolljoont Vastseliina–Petseri maantee ääres. Ka Laura lähedalt Kendiši kalmest on leitud panuste poolest Siksälä omadega lähedasi matuseid. Kirde-Lätis ulatuvad Siksälä kalme taolised matusepaigad kaugele lõunasse. Samalaadseid madalate kääbaste ja kivikonstruktsioonidega haudu on uuritud Siksäläst ligi 45 km lõuna ja 60 km kagu pool Balvi Rijnieki ja Škilbenu Danilovka kalmel, väga sarnaseid leide on Aluksnest kümmekond kilomeetrit lõuna poolt Annas Bundzene kalmest. Kõigist neist paikadest on teada ka Siksälä kalmele ja keskaegsele Võrumaale iseloomulikke, peaga itta või kirdesse suunatud naisematuseid.

Seega tundub, et Vastseliina ja Rõuge kihelkonna lõunaserv, samuti Lõuna-Setumaa — Meremäe ja Laura ümbrus — moodustasid veel 13.–14. sajandil ühe suurema kultuuriala põhjapoolse serva. Kui kaugele ulatusid selle, Läti kirdeossa jääva raskuspunktiga hõimuala piirid lõunas ja edelas, on praegu teadmata, sest Kirde-Läti muistiseid on veel vähe uuritud. Tähtsaimaks võimukeskuseks selle etnose asualal oli tõenäoliselt Aluksne ehk Aluliin — seda niihästi muinasajal kui ka pärast Marienburgi-nimelise ordulinnuse rajamist 1342. aastal. Läti uurijad on oletanud, et Aluksnes või selle ümbruses on tehtud ka Siksälä naiste õhukesed laiad käevõrud.

Kuigi Siksälä kalmele maetute rõivad ja ehted olid samasugused kui Ida-Lätis, viitavad mitmed asjaolud sellele, et tegemist ei olnud latgalitega. Muinasaja osas on niisugusteks märkideks läänemeresoomelised maa-alused põletusmatused, aga ka kalme varaseim, ilmselt Rooma rauaajast (2.–5. sajand) pärit tekstiilkeraamika: riidejäljenditega savinõusid on üldiselt seostatud soomeugrilastega. Latgaliteks olemise vastu räägib ka Võrumaale omane vastandorientatsiooni suund.

Mis keelt nad kõnelesid?

Samas osutavad mitmed tõigad sellele, et kalmele maeti Misso ümbruse praeguste põliselanike esivanemaid. Seda tõendab ühest küljest kalme kasutamine kuni 18/19. sajandi vahetuseni — nii hilised on viimased järelmatused. Teisalt näitab rahva järjepidevust suuline traditsioon: pärimus matusepaigast ja selle juures Kirikumäel olnud Rootsi või Poola kirikust püsib kohalike seas tänini. Kolmandaks on Misso ümbrus vähemalt alates Rootsi ajast — nii kaugele ulatuvad kirjalikud allikad — olnud asustatud eestlastega. Neljandaks, Siksälä kalmelt leitud luid põhjalikult uurinud antropoloogi Leiu Heaposti andmetel olid sinna maetud inimesed näojoonte poolest väga sarnased Vastseliina kihelkonna ja Meremäe ümbruse 20. sajandi elanikega. Kuna ümbruskonnast puuduvad märgid kunagise võimaliku läti asustuse kohta, viitab rahvastiku järjepidevus kaude ka keelekasutuse järjepidevusele. Seega kõneles Siksälä kalmele matnud kogukond, nagu teisedki sama etnose esindajad, tõenäoliselt praeguse Võru murde lähedast keelt. Pole võimatu, et selle nüüdseks kadunud „rahva” järeltulijaks oli ka võrokestele keeleliselt lähedane leivu maarahvas, keda lätlaste seas leidus Valga ja Aluksne vahel veel enne viimast sõda.

Võib arvata, et nüüdseks kadunud rahvarühm, kellele kuulus Siksälä kalme, kajastub Novgorodi kroonikates, mis märgivad 1179/80. aasta talvel toimunud novgorodlaste sõjakäiku „Otšelasse tšuudide vastu”. Ajaloolased on Otšelat seostanud Kirde-Lätis muinasaja lõpul asunud Adsele maakonnaga, tšuudide nime kasutatakse Vene kroonikates aga peamiselt Eesti alal elanud läänemeresoomlaste kohta. Kui Otšela tähendab Adselet, kinnitavad Novgorodi kroonikad omalt poolt seda, et Läti kirdenurk oli veel muinasaja lõpul asustatud lõunaeestlaste lähihõimlastega. Tõenäoliselt kuulus Adsele maakonda ka samasuguse kultuuripildiga Siksälä ümbrus.

Vallutusjärgsed muutused

Siksälä kalme leiud annavad tunnistust kultuuripildis 13. sajandil toimunud tõsistest muudatustest. Alates ristisõdadest ja maa minekust sakslaste ülemvõimu alla kaovad läänemeresoomelised puistepõletusmatused. Rõivastus ja ehted omandavad nüüd täiesti „lätiliku” üldilme ning ainsaks erijooneks jääb Võrumaale omane matmissuund.

Ka antropoloogilise materjali põhjal on Siksälä rahvastikus sel ajal aset leidnud suured muutused: vallutusjärgne elanikkond on eelnenust keskeltläbi hoopis teistsuguste näojoontega — lühema pea ja laiema näoga. See näitab, et väike kogukond kandis sõdade ajal märgatavaid inimkaotusi ja sõdade järel on võõrsilt asemele või juurde tulnud uusi elanikke. Siksälä kalmelt leitud keskaegsete koljude antropoloogilised tunnused viitavad sellele, et kusagilt lõuna poolt, tõenäoliselt edela suunast on pärast vallutust juurde tulnud uusi elanikke. Võimalik, et Siksälä mehed on kas ühe või mitme põlvkonna vältel võtnud naisi Põhja-Lätist, kus läänemeresoomlaste saarekesed püsisid arvatavasti veel keskajalgi. Ühele sellisele abielule viitavad liivlastele omased leiud — lame kahepäise kuke kujuline ripats ja Ida-Lätile võõras, liivipäraste kaunistustega sõba — 13. sajandi lõpul maetud mõõgaga üliku kõrval olevast naisehauast.

Siksälä kalmes kajastub ühe nüüdseks jäljetult kadunud, lõunaeestlastega lähedalt seotud etnose lugu. Selle rahvarühma „aluspõhjaks” olid veel I aastatuhande keskel Põhja-Lätis elanud läänemeresoomlased, kelle tarandkalmed on väga sarnased Võrumaa omadega.

Ühe etnose lugu

Kõnesoleva rahvastiku sekka tuli 8.–10. sajandil lõunast rohkesti balti päritolu latgali sisserändajaid. Kui lõuna pool kaotasid soomeugrilased oma identiteedi ja sulandusid baltide hulka, siis Läti kirdenurgas, hilisemas Adsele muinasmaakonnas jäi, vaatamata saabunud lisandustele, domineerima kultuuri vana aluspõhi. Kohalike ja sisserändajate segunemisel kujunes uus läänemeresoome etnos, keda Vene kroonikad nimetavad „Otšela tšuudideks”. 1220. aastate vallutus tõi taas kaasa uute elanike saabumise lõuna ja edela poolt ja kinnistas varasemaid, eeskätt lõuna suunaga ja Aluksne võimukeskusega seotud kultuuriorientatsioone. Kirde-Läti alale iseloomulik, Võrumaa omast selgesti erinev kultuuripilt jäi Siksäläs püsima veel vähemalt kaheks aastasajaks pärast vallutust.

15. sajandil on rahvarühma identiteet Siksälä kalme leidude põhjal hakanud tasapisi hajuma: selged eripärad riietuses ja ehtimistavades kaovad. Sama protsess on toimunud kogu „Otšela tšuudide” asualal. Praeguse Eesti piires sulati ajapikku ühte võrokeste esivanematega, Kirde-Lätis mindi üle läti keelele. Pole teada, millise tempoga on toimunud keeleline ja kultuuriline assimileerumine. Veel 17. sajandil olid Aluksne ja Siksälä vahelise ala elanikel valdavalt eesti-, mitte aga lätipärased nimed. Kindlasti aitasid ühtesulamisele kaasa Liivi sõda, Rootsi–Poola sõda ja Põhjasõda, mille tagajärjel osa rahvast hävis ja asendus sisserändajatega. „Otšela tšuudide” hõimuala kirdenurga elanikud jäid pärast Liivimaa ja Pihkva valduste piiri kinnistumist 1240. aastatel Vene alamateks ja õigeusu kiriku valdustesse: nende järglaseks on Setumaa lõunaosa — Meremäe ja Laura ümbruse elanikud. Vastseliina kihelkonna rahva ja lõunapoolsete setude ühisest algupärast annavad tunnistust nii sarnased antropoloogilised tunnused, st näojooned, kui ka lähedane keelemurre.

Siksälä kalme näitel ilmneb, et meie tavapärasesse maailmapilti kuuluvad rahvused võivad olla üsna hilised moodustised, mis on tekkinud varasemate, nüüdseks kadunud piirkondlike ja/või etnokultuuriliste üksuste ühtesulamisel. Mineviku kultuuripilt on olnud palju mitmekesisem ja muutuvam, kui seda esmapilgul arvata oskame. Nii avaneb Siksälä kalme leidudes, lisaks uutele teadmistele Võrumaa rahva ajaloo ja kujunemise kohta, ka üks üldisem ajalooprotsess: etnoste ning identiteediüksuste teke ja kadumine.

Vastseliina ajaloohuvilised leidsid uusi jälgi keskajast.


" Võrumaa Teataja " 22.10.2005

Kaile Kabun




Foto: Kaile Kabun

LEID • Vastseliina ajalooklubi tarmukad otsingud on vilja kandnud: tänavu suvel avastati Plessi külas ühelt heinamaalt suure tõenäosusega Vastseliina linnuse eelvahitorni asukoht.
„Kui vaenlane peale tungis, anti sealt märku,” ütleb klubi eestvõtja Madis Soesoo sissejuhatuseks. Ja tema sõnadest õhkub rahulolu, mis ei jäta kahtlust: tegu on tõelise kordaminekuga. Kui ikka on nii, nagu ta koos kaaslastega arvab olevat.

Tõenäosus, et just sellel künkal seirasid keskaegse Vastseliina linnuse vahimehed ümbrust ja kuulatasid läheneva vaenlase tulekumüdinat, on Madis Soesoo hinnangul 75 protsenti.

Kui üle heinamaa vahitorni oletatava asukoha poole rühime, ütleb Madis Soesoo, et kõige parem on ajaloohuvist ajendatud otsinguid korraldada varakevadel ja hilissügisel, kui külm on looduse lopsakusele juba kõvasti liiga teinud. Praegu lihtsalt ei näe veel kaugele.

Küngas, mille jalamile me jõuame, ei erine võhiku jaoks millegi poolest ühest tavalisest kõrreliste ja muu taimkattega kühmust. Aga vilunud silm näeb ka midagi muud. „Ajapikku hakkab vahet tegema, mis on looduslik ja mis inimese kätetöö,” jagab Madis Soesoo oma kogemusi.

Kingul ringi tammudes saab siiski kiiresti selgeks, et jalgealune on muhklik nagu maakamaraga kaetud kivihunnik. „Kontrollisime järele: kogu mägi koosneb kividest,” lausub Madis Soesoo.

Ta toob lagedale teisedki avastust toetavad põhjendused: keegi ei hakka heast peast keset põldu kive kuhjama, need toimetatakse üldjuhul ikka põllu serva. See küngas on umbes 1.60 meetrit muust reljeefist kõrgem.

Ja muidugi on pinnapealne uurimine toonud kätte esimesed leiud: keskaegsed sepistatud naelad ja hobuserauanaelad. Kui tegu oleks näiteks prügimäega, oleks ka põgusal otsimisel saadud palju suurem saak.

„Kui siit väike siht sisse teha, siis linnus kohe paistab,” ütleb Madis Soesoo ja viipab kiviviske kaugusel seisva metsatuka poole, milleta tekiks poolteise kilomeetri kaugusel oleva linnusega silmside.

Sellest tegelikult juba piisab, et leidjate õhinast nakatuda, avastust uskuma jääda ja kujutada ette, kuidas teravsilmsed vahimehed püüdsid siit kõrgendikult lähenevast vaenlasest linnusesse märku anda. Kinnitus selle kohta, et sel künkal tõesti vahitorn seisis, tuleb siis, kui kaevamistöid alustatakse. Aga see ettevõtmine on ajalooklubil plaanitud tulevasse suvesse. Tegu on eramaaga ja omaniku nõusolek on olemas.

Madis Soesoo rõhutab, et väärt leiud antakse mõistagi teistele üle. Teiste all peab ta silmas arheolooge, kel on olemas korralike, st kõigile usutavate järelduste tegemiseks vastav haridus. „Me oleme lihtsalt pioneerid,” sõnab ta.

Linnuse vahitorni asukohale komistasid, kui nii võib öelda, ajalooklubi liikmed ühele teisele legendile kinnitust otsides. Vanade allikate põhjal tähistas Liivimaa ja Venemaa piiri nimelt Soekivi. Kui see kivi oli aga nii mürakas, nagu ürikutes on mõista antud, siis on lootust, et sellest on ka pärast purustamist mingi jälg alles. See lootus kannustabki otsingutele.

Suvel linnuse läheduses ette võetud nn kloostriprojekt, milleks ajalooklubi sai toetust ka kohaliku omaalgatuse programmist, kõige oodatumate tulemustega ei lõppenud. Maapõuest tuli päevavalgele hulk keskaegseid asju, aga usklike peatuspaiga asemel viitasid need muistsele sepikojale.

Ent raugenud pole ka ajalooklubi huvi II maailmasõja jälgede vastu. Suurest pommileiust Vastseliina ja Misso valla piirialal sel sügisel on Võrumaa Teataja juba kirjutanud. Madis Soesood kisub aga uutele retkedele. Rahvasuust on teada, et sõja ajal asus Meremäe vallas Marinova külas sakslaste välihospidal ning sinna on maetud paarsada sõdurit. Järgmisena ongi kavas seal kandis ringi vaadata.

Kommenteerib Tartu ülikooli
arheoloogiakabineti juhataja Heiki Valk:

Selle eelinfo põhjal, mis mul on, võib olla küll tegu Vastseliina linnuse eelvahitorniga. See koht on kõige Liivimaa piiri äärsem küngas, kui Vastseliina poole tulla. Piirimägi ise oli juba piiriks ja seal vahitorni olla ei saanud.

Et sellele oletusele kinnitust saada, tuleks teha proovitranðee, kümmekond ruutmeetrit lahti kaevata. Kui sealt tuleb välja keskaegseid leide, keskaegseid telliseid, siis see kinnitab oletust. Samas pole võimatu, et keskaegseid telliseid on kasutatud hiljem, mõisaajal.

Omal algatusel ei tohi mingil juhul kaevama minna. See võiks toimuda koostöös arheoloogidega. Ühelt poolt võib midagi ära lõhkuda, aga teine asi on see, et leide ei osata tõlgendada, ei tunta ära, millega on tegu.

Tartu ülikool on siin koostööks valmis.

Võrumaal avastati 7000 aasta vanune kvartsitöötlemiskoht.

Taavi Linnamäe

"Võrumaa Teataja " 27.07.2004


Arheoloogid leidsid Võrumaal Misso vallas legendaarselt Siksälä kirikumäelt vähemalt 7000 aasta vanuseid kvartsi töötlemisjääke, mis viitavad läheduses paiknenud asulale.
Väljakaevamiste juhi, Tartu Ülikooli arheoloogia vanemteaduri PhD Heiki Valgu sõnul on Mustjärve ja Hino järve vahel leitu eriti haruldane oma asukoha tõttu, kuna sise-Eestis varem kvartsiasulaid leitud pole. „Võib öelda, et see on päris uut tüüpi muistis,” ütles Valk ning lisas, et tegemist on siiski pelgalt kvartsi töötlemiskohaga, asula asub tõenäoliselt kuskil lähiümbruses.

Tolleaegseid kivist tööriistu siiski ei leitud, välja kaevatud kvartsitükid olid töötlemise käigus pudenenud jäägid ja killud. „Valmis asjad võeti ju kaasa,” näeb Valk sellele ka loogilist põhjendust.

Mesoliitikumist pärit leid tegi Valgu meele rõõmsaks ka seetõttu, et tegelikult mindi otsima hoopis muud. „Eesmärk oli leida selle kiriku ase, millest rahvapärimus jutustab,” rääkis Valk esialgsete plaanide kohta. Enam-vähem leiti see koht ka üles, päevavalgele tuli tuhakiht, mis võib viidata kiriku põlemisele, kuid ehituskonstruktsioone ei leitud. Samuti leiti tuhakihi pealt 17. sajandist pärit vanu münte. „Tegemist on kõige odavamate tolleaegsete rahadega, neid loobiti siia tõenäoliselt umbes nii, nagu meie praegu purskaevu sente loobime,” sõnas Valk ning lisas, et leitud mündid erilist väärtust ei oma.

Kaevamistega alustati 18. juunil ning tööd lõppesid 10. juulil, eelmisel suvel tehtud proovikaevamistega saadi Valgu sõnul õige koht enamvähem kätte.

Üks küsimus, millele arheoloogid püüdsid kaevamiste käigus vastust saada, oli, miks Kalmõtõmäel kalme 1450. aastatel järsku ära lõppes. „Tõenäoliselt kandus sama kalmistu kirikumäele üle,” on Valgul nüüd küsimusele ka vastus olemas. Põhjused pole siiski veel täiesti selged, kuid Valgu arvates on üks võimalus, et vana kalmistu sai lihtsalt täis. „Asustuses võis olla ka katke sees,” näeb ta veel teistki võimalikku põhjust.

Võrust leitud pudelikiri on restaureeritud ja näitusel.



Arthur Ruusmaa, Võrumaa muuseumi teadur

04.07.2009


NÄITUS • Tartu ­Ülikooli ajaloomuuseumis avatud ja Tartu restauraatorite klubi 15. aastapäevale pühendatud näitusel on väljas ka Võrus ühest ahjust leitud nn pudelikiri.
Näituse „Mineviku tulevik A. D. 2009” on koostanud möödunud aastal Tartu restauraatorite klubist reoorganiseeritud Eesti konservaatorite ühing. Konservaatorite-restauraatorite tööde näitus näitab, millises seisus olid objektid enne töötlemist, mida nendega on tehtud ja kui kaua kõik see aega võttis.

Näitusel on suure ajaloolise tähtsuse ja huvitavate legendidega esemeid, konservaatoritele-restauraatoritele väljakutset pakkunud probleemseid ning eriti õnnestunud lõpptulemusega objekte, teiste seas Võrus ühest Kreutz­waldi tänava majast ahju taastamisel leitud pudelikiri.

Ahju allosast leitud pudelis olnud kirjal oli järgmine tekst: „Ahju ehitatud 1932. aastal 9. augustil ahju tegijad olid Paul Tints ja Wladimir Walner.” Pudelikiri oli saanud kuumakahjustusi ja pudenes välja võttes väikesteks tükkideks, kuid restauraatoritel-konservaatoritel õnnestus kiri taastada ja uuesti kokku panna (ainult üks täht on osalt hävinud). Kiri oli kirjutatud käsitsi pruunikale paberile mõõdus 31,5 x 22,7 cm.

Konserveerimistöö tegid tänavu veebruarist aprillini Reet Sonn ja Tiina Tensing. Pudeli avastas pottsepp Vambola Veddel, kes tõi selle Võrumaa muuseumi. Järgnes koostöö kultuuripärandi restaureerimise firmaga Mandragora ja nüüd võib tulemust näha Tartu Ülikooli ajaloomuuseumis ning peagi ka Võrumaa muuseumis.

Restauraatoritele-konservaatoritele oli nn pudelikiri huvitav väljakutse, sest neid on Eestis restaureerimisele toodud ainult kaks. Kui Võrumaa oma õnnestus päästa, siis Paide kirikust leitud pudelkiri oli saanud niivõrd palju veekahjustusi, et seda ei õnnestunudki taastada. See teeb Võru leiu omamoodi väärtuslikuks.

Pottsepp Vambola Veddel pani koopia vanast kirjast ja ka oma vastavasisulise kirja uue pudeliga renoveeritavasse ahju, võttes kasutusele abinõud, et kiri tulevastele leidjatele säiliks.

Näitusel on väljas ka (unikaalset tekstiilimaterjali sisaldav) Siksälä monoliit, mis pärineb 1985. aasta arheoloogilistelt kaevamistelt Misso lähedalt Siksälä kalmistult.

tiistai 23. helmikuuta 2010

Iisraelist leiti iidne viinamarjapress


Iisraeli arheoloogid leidsid iidse viinamarjapressi, mida võib pidada omaaegseks tehnikasaavtuseks.

1400 aasta vanuse pressi suurus on 15 korda 16,5 meetrit, kirjutab AP.
Press leiti Jeruusalemmast 40 kilomeetri kaugusel Nahal Soreqis toimuvatel väljakaevamistel.

«Veini tegemiseks kasutatud press leiti paigast, mis oli kunagi tähtis põllumajanduspiirkond. Seal oli veinivalmistamine juba iidsel ajal kõrgel tasemel,» selgitas Iisraeli antiigiameti juht Uzi Ad.

Veinitegemise eseme leidmise ala kuulus siis Ida-Rooma keisririigi koosseisu.

«Veinipressi suurus viitab sellele, et sellega ei toodetud jooki ainult kohalikuks tarbeks. Oletatavalt eksporditi sealset veini Egiptusesse, mis oli tolle aja tähtsaim turg, kui ka Euroopasse,» selgitas Ad.

Arheoloogide kinnitusel on selle veinipressi puhul tegemist oma aja tehnoloogiasaavutusega, mida oli täiustatud põlvest-põlve.

Veinipressi põhi oli tugevast materjalist, mida kattis mosaiik. Selle sees trambiti viinamarjad puruks. Enne trampimist lasti viinamarju seal laagerduda.

Viinamarjamahl voolas pressist kahte suurde jagamisvaati ja sealt edasi väiksematesse laagerdusvaatidesse.

Nahal Soreqi kohaliku omavalitsusjuhi Eli Eskozido kinnitusel veinipressi jäänused konserveeritakse ning paik avatakse hiljem külastajatele.


Postimees 15.02.2010
Toimetas Inna-Katrin Hein

Vanarahade leid.


Postimees number 337 11. dets.1926

Vanarahade leid. Paljassaarel leiti 93 vana raha, mis pärit on 10. ja 11. aastasajast. Leitud rahade hulgas on 2 Araabia, 2 Bütsantsi ning 12 Skandinaavia raha. Teised rahad on Saksa rahad Otto 1. - Heinrich 2 ajast. Muinasvarade kaitseseaduse põhjal kuuluvad leitud rahad riigile.

Tartu sadam süvendatud. Mis jõepõhjast leiti.


Postimees nr. 290; 25. oktoober 1926

Tartu linnasadama süvendamine " Peipsiga ", mis 5. okt. algas,
lõppes neil päevil. Praegu ei ole veel selgunud kui palju see
maksma läks. Teatavasti kannab linn poole kulu.
Süvendustöö kestab edasi riigisadamas, kus tööd jätkub veel tulevaks nädalaks.
Praegused ilmad ja kerged lumesajud süvendamistõid ei takista.
Kivitästja töötab praegu Muuga kärestikus. Novembri keskel lõpetatakse
kivitõstmine sest et see enamvähem suviste tööde hulka kuulub. Tõstja ise tuuakse Tartu talvekorteri.
Tartu linnasadamast pumbati välja umbes 500 kantsülda muda ja mitmesugust rämpsu.
Mudast leiti mitmed vanaaegsed vaskrahad, mõned mõõgad Vene ajast ja üks püssioda, mis nähtavasti kuulub Rootsi aega. Mõõk on tähistatud suure " R " tähega.
Suvel leiti Lohusuus süvendamisel järvepõhjast kaheteraga rüütlimõõk. Meie arheoloogidele tohiksid need leiud huvitavad olla. Leitud asjad on hoiul Tartu
sadamakapteni juures.

sunnuntai 21. helmikuuta 2010

Jüriöö kutse: teeme oma riigi?


Püha Jüri võitleb oma võitlemisi Tallinna vana vapi värvides.
Maal Niguliste kiriku peaaltari parempoolse välistiiva välisküljelt.
H. Rode, 1481.
Tallinna vana vapp, valge rist punasel põhjal, oli algselt Kristuse märk ja Tallinna Püha Ihu Gildi vapimärk. Valge rist punasel põhjal ilmestab ühtlasi Taani lippu, s.o maailma vanimat riigilippu. Legendi järgi ilmutas Taani lipp ennast esmakordselt Tallinnas, kukkudes aastal 1219 taevast alla ja päästes Taani kuninga ning tema vapra väe kindlast hukatusest eestlaste käe läbi.


TEKST: Karl Kello

Allikas: Kultuur ja Elu 1/2002

Jüriöötuled teevad hinge ärevaks. On ka põhjust – jüriööl 1343 alguse saanud ülestõusu käigus kaotasid eestlased pikkadeks aastasadadeks võimaluse oma asjade otsustamisel kaasa rääkida. Luhtus tõsine plaan taastada kohalik kirikuriik, mis allus otse Rooma paavstile.


Pisut kronoloogiat

1225 Paavsti legaat rajab Viru, Järva, Harju ning Mereäärse maal kirikuriigi. Saarlased pakuvad end paavsti kaitse alla, neile lubatakse täielik vabadus.
1227 Paavstlik kirikuriik saab otsa. Ordu haarab Tallinnas ja Põhja-Eestis taanlastelt võimu.
Vallutatakse Saaremaaa, uputatakse vaarao.
Saaremaa alistamisretk kujutab endast paavsti sõjakäiku. Saarlased alistuvad Rooma paavstile mitte alistumis-, vaid vasalliteedilepinguga.
1230 Paavsti legaat võtab Viru- ja Järvamaa paavsti nimel oma valdusse, lubab eestlastele ja kuralastele autonoomia. Kuralased annavad oma maad paavsti kaitse alla, Püha Isa tagab neile igavese vabaduse. Kura kirikuriik kestab vaevalt aasta. Ordu tungib Kuramaale ja sunnib tunnistama Saksa ülemvõimu.
1233 Paavsti legaat üritab teha Tallinnast kirikuriigi keskuse. Ordu tungib Toompeale ja tapab maha sadakond paavstimeelset vasalli, hukkub eestlaste vanemaid.
1234 Paavst Gregorius IX tuletab meelde, et saarlaste suhtes kehtib paavstlik ülemvõim.
1237 Kohalikud Kristuse Sõjateenistuse Vennad ühinevad Saksa Orduga Liivimaa Ordu nime all. Kohalik võim libiseb paavsti käest tasapisi Saksa Ordu kõrgmeistri kätesse.
1249 Taani kuningas sooritab palverännaku Eestimaale. Taani siinse poliitika aluseks saab Saksa rüütlite eemalehoidmine.
1267 Kuralased lõpetavad vastupanu, sõlmivad Liivimaa Orduga lepingu.
1283 Saksa Ordu alistab preislased. Preisi rahvas ja preisi keel kaob ajaloo hämarusse.
1290 Zemgale alistub Liivimaa Ordule.
1291 Püha Maa langeb moslemite kätte. Liivimaast saab väga tähtis palverännakukoht.
1299 Saarlased taganevad järjekordselt ristiusust. Ordu vangistab läbirääkimiste sildi all Pöides 80 saarlaste esindajat. Saarlased esinevad oma saadikute kaudu kaebusega ordu vastu paavsti ees.
1315 Ordu sõdib Saare-Lääne piiskopiga.
1324 Paavst Johannes XXII heidab Saksa keisri kirikust välja. Saksa piiskopid ja kuurvürstid asuvad paavstivastasele positsioonile.
1328 Sõda Riia linna ja ordu vahel.
1329 Taani kuningas ja Eestimaa hertsog Christoph II tõotab pühalikult ja kirjalikult, et ei tema ise ega tema järglased anna armastatud Eestimaad kunagi ega mingil põhjusel käest ära.
1330 Riia linn langeb ordu võimu alla. Ordu peab plaani, kuidas Tallinn oma kätte saada.
1336 Tartu piiskop kroonib Rootsis kuningas Magnuse ja kuninganna. Läbirääkimised Taanile kuuluva Põhja-Eesti suursuguste ja Tallinna linna ning Rootsi-Norra kuninga Magnuse vahel.
1338 Frankfurti riigipäev otsustab, et Saksa keiser ei vaja paavsti kinnitust.
1341 Rootsi kuningas läkitab Tallinna raele kirja, mis läheb tee peal väidetavasti kaduma.
1342 Paavst Clemens VI (1342–1352) asub ametisse. Paavst lubab ristimärgi võtnud palverändureil täita tõotuse Maarjamaale rändamisega.
1343 Jüriöö ülestõus. Hukkub neli eestlaste kuningat. Ülestõusnute viha näib kroonikute andmeil olevat suunatud sakslaste vastu. Surnuks lüüakse väidetavasti igaüks, kes sakslane on, seda nii mandri-Eestis kui ka Saaremaal.
1344 Ordu sõjakäik Saaremaale. Hukkub saarlaste kuningas Vesse.
1345 Hukkub liivlaste kuningas. Ordu järjekordne sõjakäik Saaremaale. Saaremaa alistatakse – lõplikult, aga siiski lepingulisel teel. Sakslased kuulutavad hulga eestlastega sõlmitud lepinguid kehtetuks.
1348 Rahulolematud Põhja-Eesti vasallid avaldavad ametlikult soovi, et Taani kuningas ja Eestimaa hertsog peaks oma tõotust Eestimaad mitte kunagi käest anda, maksaks ise ordule ära need õnnetud hõberahad ja nõuaks maa tagasi. Paavst kinnitab Eestimaa müügi ordule ja vabastab kuninga antud vandest, nõudes talt pattude kahetsuse reisi Pühale Maale.
1419 üritab Taani-Norra-Rootsi ühiskuningas Erik XIII vallutada Eesti ordult tagasi Taanile. Liivi sõja ajal 1558 läkitavad saarlased kaks esindajat Soome asehalduri hertsog Johani, pärastise Rootsi kuninga juurde sooviga anda end Rootsi võimu alla.
1559 langeb Saaremaa Taani võimu alla.
1597 külastab Taani kuningas Christian IV Saaremaad.
1697 põleb Stockholmi kuningaloss, hävib hulganisti Eestit puudutavaid ajalooürikuid, sealhulgas materjale Jüriöö ülestõusu kohta. Venelaste eest põgenedes haaravad rootslased mõni aasta hiljem ühes kättesaadavaid ajaloodokumente. Needki lähevad kõige kaduva teed, sedapuhku vetehauda.

Kui president Arnold Rüütel käis oma esimesel ametlikul välisvisiidil Soomes, väitis ta Turu ülikoolis esinedes 21.11.2001, et Eesti riik võinuks sündida juba Jüriöö ülestõusu aegu: “Just 1343 oli see aasta, mil Eesti erinevad hõimud seisid väga lähedal ühtse rahva enesetunnetuse tekkimisele ja ainult õnnetu juhus – soomlaste abiväe jõudmise takerdumine – võttis võimaluse Eesti riigi sünniks juba 658 aasta eest.” Poliitikute ekstravagantsustega hellitatud ajakirjanikud ja lugejad mõtlesid küllap, et jälle üks riigimehe katse upitada ennast kõrgemale oma varjust. Et mingi mäss, mis see niiväga ikka ära ei olnud.
Mida võis Rüütel Eesti riigi all tegelikult silmas pidada? Jüriöö ülestõusus peitub kahtlemata ühtteist niisugust, mille peale esimesel pilgul ei tule. Jüriöö lugu pole veel kindlasti mitte lahti kirjutatud. Miks näiteks astusid saarlased üles alles kolm kuud hiljem, kui ülestõus mandri-Eestis oli läbi kukkunud ja neli eestlaste kuningat tapetud?


Kohalik kirikuriik

Kõige tõenäolisemalt pidas president Eesti riigi võimaluse all silmas eestlastele suhtelist iseseisvust tagavat kirikuriiki.
Jüriööl 1343 alguse saanud ülestõus haaras põhiliselt omaaegse kirikuriigi alasid, jaagupipäeval ühines sellega ka Saaremaa. Näib nii, et luhtus tõsine plaan taasteostada kohalik kirikuriik, mis allus otse Rooma paavstile. Eestlastel kadus pikkadeks aastasadadeks võimalus oma asjade otsustamisel kaasa rääkida.
Paavstlik kirikuriik on kirikuajaloos ainulaadne asi. Paavstiriigi all mõistetakse tavapäraselt teokraatlikku riiki Kesk-Itaalias, pealinnaks Rooma, aluseks paavsti maavaldus. Aastal 1201 saavutas paavst Innocentius III (1198–1216) kirikuriigi sõltumatuse Saksa-Rooma keisri ülemvõimust. Umbes samal ajal pühendas ta Vana-Liivimaa ametlikult neitsi Maarjale, kuulutades selle Ema maaks (Terra Matris, Terra Mariae, Terra Mariana) samuti kui Palestiina on Poja maa (Terra Filii). Innocentius III kinnitas pattude täielikku andestamist Liivimaa ristisõdijaile ja võrdsustas uuesti Liivimaa palverännaku Jeruusalemma teekonnaga. Aasta enne oma surma, 1215, teatas ta Lateraani kirikukogul neljasaja patriarhi, kardinali ja piiskopi ning kaheksasaja abti palge ees: “Nagu poja maad, nõnda ka ema maad püüame me alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada” (Henriku kroonika, XIX,7).
Paavst Innocentius III ajal tõusis Püha Tooli ilmlik ja vaimulik võim kõrgpunkti. Innocentius väitis, et nõndasamuti kui kuu saab oma valguse päikeselt ja üksnes peegeldab päikesevalgust, pärineb ka kuningavõimu hiilgus paavsti autoriteedilt. Katoliiklikus taevas on kaks valgusvalitsejat – suurem valgus valitseb inimeste hinge üle ja vähem valgus inimeste ihu üle.
Miks otsustas Rooma paavst võtta need maad siin kauges kolkas oma otsese võimu alla? Kohaliku kirikuriigi asutamise põhjusi tuleb tõenäoliselt otsida samast valdkonnast, miks pühendati Vana-Liivimaa neitsi Maarjale.
Eestlaste tavaõigusel ja administratiivkorral põhineva kirikuriigi rajas aastal 1225 paavsti legaat Guillelmus (Modena piiskop ja paavstikoja endine asekantsler), kes võttis Viru, Järva, Harju ning Mereäärse maa paavsti võimu alla, määras kohalike vanemate hulgast ametisse vanemad ja kohtunikud. Ka saarlased pakkusid end paavsti kaitse alla – neile lubati täielik vabadus. Kuid paari aasta pärast haaras ordu Tallinnas ja Põhja-Eestis taanlastelt võimu, vallutati Saaremaa.
Kui ülestõusnud maarahvas valis endale neli kuningat, siis seati tõenäoliselt üks kuningas iga osavõtva Vana-Eesti maa etteotsa. Saarlased valisid Jüriöö ülestõusu käigus endale samuti oma soost kuninga, nimega Vesse, kes hukati orduväe sõjakäigu ajal Saaremaale 1344. Omal ajal oli Saaremaastki tahetud ilmselgelt teha selle kirikuriigi osa. Saaremaa alistamisretk 1227 kujutas endast paavsti sõjakäiku – kõige ees kanti paavsti lippu. Ristiretk Saaremaale toimus viitselegaat Johannese juhtimisel kirikulipu all. Saarlased alistusid Rooma paavstile mitte alistumis-, vaid vasalliteedilepinguga.
Kohalik kirikuriik pidas vastu mõne aasta, kadudes ajaloo näitelavalt ordu aktiivse sõjalise vastutegutsemise tõttu. Siiski veel aastal 1233 üritas uus legaat teha Tallinnast paavstiriigi keskuse. Ordu aga tungis Toompeale ja tappis maha sadakond paavstimeelset vasalli, hukkus hulganisti eestlaste vanemaid. Järgmisel aastal pidas paavst Gregorius IX vajalikuks meenutada, et saarlaste suhtes kehtib paavstlik ülemvõim.
Mälestus suhtelist iseseisvust pakkuvast kirikuriigist võis Jüriöö ülestõusu aegu veel tõepoolest elav olla. Kauge kaja sellest näib säilinud tunduvalt hiljemgi. Nimelt kirjutab kroonik Balthasar Russow 14. sajandi lõpu kohta käivas tekstilõigus, et Harju ja Viru aadlikele kuulunud omal ajal oma maa ja mõisa piires erakordne võim ja voli, sh oma mõisakohus, kus aga otsust ei langetanud mitte aadlimehed, kes küll kohal istusid, kuid otsuse langetamisel hoopis vaikisid, “sest kõige vanematel talumeestel tuli maa vana kombe kohaselt õigust mõista ja otsus kurjategija kohta teha”. Paavsti legaadi poolt ametisse seatud kohtunike õigusjärglased?

Miks tõusti üles nimelt jüriööl?

Eesti rahvatraditsioonis on Jüri suvetooja. Jüripäev on esimene suvepäev, looduse ärkamise püha. Jüripäevast muutuvad ööd valgeks. Jüripäeval sobib alustada uut elu, siis vahetatakse elukohta. Uude kohta minek jäi jüripäeval ainult siis katki, kui see juhtus esmaspäevale või reedele, mis pahad päevad. Jüriööl alustab mets kasvamist. Suuri puid võib ainult jüripäeval istutada, siis lähevad kasvama. Jüripäeval avaneb ilm uuele elule, loodus läheb lahti, kari lastakse välja. Maa ärkab surmaunest – kuni jüripäevani on maa hingamata, mürgine. Enne jüripäeva ei tohi paljajalu käia, iseäranis käib see tütarlaste kohta, sest kõht minevat karvaseks ning kasvavat suureks ette. Sigivusmaagiliselt on see soodne aeg. Poistele antakse luba öösiti julgesti tüdrukute juures käia.
Draakonitapja ja süütu neitsi päästja Püha Jüri legendi oli kristlik kirik mõtestanud ümber ristiusu sümboolse võiduna kõige kurja üle. Kui üles tõusti jüriööl, siis astuti sümboolselt vastu kõigele kurjale ja pimedusejõududele. Maarahvas ja linnakodanikud heitsid end üheskoos Püha Jüri kaitse alla. Püha Jüri oli muide ka Tallinna Mustpeade vennaskonna, linna kaitsjate, algne kaitsepühak.
Nõndasiis tõusti üles jüriööl 1343. Maarahvas valis endale neli kuningat ja lõi mehi rüütleiks. Krooniku sõnul tapnud eestlased kõik, kes polnud nende soost ega rääkinud nende keelt – maasoost ja maakeelseid vasalle seega ei puudutatud. Välis-Eesti ajaloolase Edgar V. Saksa hinnangul oli tol ajal veel vähemalt iga kolmas Harju ja Viru aadlikest-vasallidest etniliselt eesti päritolu. Harju ja Viru vasallid olid end juba aastal 1259 nimetanud vasallide koguks – universitas vasallorum – , mis tähendas nende koondumist rüütelkonnaks. Taani kuningas ja Eestimaa hertsog oli läänistanud neile eestlastele (lantvolc Eisten), kes teda teenisid ja maad kaitsesid, maaomandit. Läänimehi kutsuti kuninga meesteks (des kuniges man) – olnud julged mehed, uhked oma mõõkadele.
Jüriöö ülestõusu peetakse eestimeelsete ja eesti soost vasallide ning Tallinna kodanike poolt organiseeritud ja koostöös rootslastega läbi viidud aktsiooniks, mille eesmärgiks vältida ähvardavat ohtu Taani kuninga käest Saksa keisri või ordu võimu alla sattuda. Kuigi Taani kuningas Christoph II oli veel kümmekond aastat tagasi pühalikult ning kirjalikult tõotanud, et ei tema ise ega tema järglased anna armastatud Eestimaad mitte kunagi ega mingil tingimusel käest ära, ei suutnud ta oma tõotust pidada.
Kohalikud vasallid ja Tallinna kodanikud tahtsid nähtavasti minna Rootsi kuninga alla lootuses säilitada võim ja privileegid. Need ringkonnad aga, kes valisid endale neli kuningat, soovisid tõenäoliselt taastada endist kirikuriiki. Kirikuriigi taastamislootusele näib vihjavat ka asjaolu, et Lundi peapiiskopile alluv Tallinna piiskop Olavus suundus koos nelja maasoost kuningaga Paidesse ordumeestega läbirääkimistele. Mis tal sinna muidu koos maameestega asja oleks olnud?
Ei julgeks küll väita, et Kristuse asemik sel ajal oma võimu tipul seisnuks, pigem otse vastupidi, aga igatahes polnud paavst Jumalaema maad unustanud. Sama aastasaja keskpaiku lubas paavst asendada palverännaku Palestiinasse Maarjamaa teekonnaga, väidetavasti olnud ta informeeritud ka Jüriöö ülestõusust. Kas paavsti üleskutsel Maarjamaale minna võis kirikuriigi taastamisega mingi seos olla? Kas võime selles tõotuses näha konkreetset sisu – võibolla polnud kohaliku kirikuriigi idee tõepoolest veel maha maetud?
Jüriöö ülestõusu valmistati väga pikaajaliselt ja üksikasjalikult ette, sellele pidi olema eelnenud tõhus diplomaatiline tegevus. Rootsi kuninga alamad, Turu ja Viiburi foogtid, ei tulnud eestlastele appi kindlasti mitte omal algatusel ega ka ilma kuninga konkreetse käsuta. Juba aastal 1336 olid Põhja-Eesti suurnikud ja Tallinna linn lähetanud saatkonna vastkroonitud Rootsi-Norra kuninga Magnuse juurde, kuninga saadikud tulid omakorda Taani linna Tallinna. Rootsi kuninga kroonis muide Tartu piiskop.
Aastal 1341 oli Rootsi kuningas saatnud Tallina raele kirja, see läinud tee peal kaduma. Taani asehaldur Tallinnas koos põhiliselt eesti soost vasallidega koostas kuninga kirja tooja õnnetu vangikukkumise kohta ametliku akti. Tagala kindlustamine? Kas kuninga läkitus sisaldas midagi niisugust, mida peeti targu paremaks ametlikult üldse mitte kätte saada?

Kohalikud kuningad

Neli eestlaste kuningat koos Tallinna piiskopiga ilmusid Jüriöö ülestõusu alguspäevil ordumeistri, Viljandi ja Riia komtuuride, Järva foogti ning teiste tähtsate orduisandate juurde kõnelustele Paidesse. Esialgu võeti neid kui võrdväärseid läbirääkimispartnereid. Kas nende selja taga võis seista paavsti tahteavaldus, mida kehastas Tallinna piiskop? Kas Paidesse tuldi lootuses taastada endisaegne kirikuriik omaaegsetes nelja Vana-Eesti maa piires?
Läbirääkimistele saabunud kuningad tapeti moraali- ja õigusnormide vastaselt. Ordu oli hiljem aastatepikku sunnitud paavsti ees õigustama oma tegevust.
Eestlastele pealesunnitud pealahing toimus 14. mail. Surmati eestlaste peamehed (principal Eesten) ja tapmise alustajad (anfenger des mordes) – hävitati kättesaadav maasoost ülikkond? Toimusid olulised muutused vasallkonnas – kõrvaldati mitmed mehed Taani juhtivatest vasallidest. Ajavahemikus 11.05.–16.05.1343 kadus näiteks ajaloo näitelavalt Taani viitseasehaldur Bertram v. Parenbeke, eesti soost seegi mees.
Saatuslikult hilinedes jõudis Tallinna alla Viiburi foogt Johannes Gotaeson “suure väega” (18. mai), päev hiljem Turu foogt Dan Niclisson. Päev pärast kaotatud suurlahingut ja seega enne rootsi vägede kohalejõudmist otsustas Taani kuninglik nõukogu ja vasallkond anda Eestimaa kuni tagastamiseni ordumeistri kaitse alla. Tallinna alistumislepingu allkirjastasid 20 meest – neist 10 olnud eestlased, 9 sakslased ja üks taanlane.
Ülestõusu tulemusel läks Tallinna linn ordu kätte. Kadus maarahva viimne võimalus oma asjade otsustamisel kaasa rääkida. Ordu oli oma eesmärgi saavutanud. “Meister Burchard oli palju selle üle aru pidanud, kuidas ta võiks Tallinna ordu kätte saada,” tõdeb kroonik tagasihoidlikult. Riia linn oli langenud ordu valdusse juba mõni aasta varem. Ülestõusu kurblooline lõppvaatus jõudis kätte aastal 1345, kui Saaremaa alistus orduväele – lõplikult, ent siiski lepingulisel teel. Saarlased kaotasid oma eriseisundi. Sakslased kuulutasid hulga eestlastega sõlmitud lepinguid kehtetuks.

Taani kuninga patutegu


Jüriöö ülestõusu tulemusel müüs Taani kuningas ja Eestimaa hertsog Põhja-Eesti koos Tallinna linnaga ordule maha. Kui meister Burchard oli palju selle üle aru pidanud, kuidas ta võiks Tallinna ordu kätte saada, siis meister Goswin von Herikel läheb see korda – mees ostab Harju- ja Virumaa koos Tallinna, Rakvere ja Narva linnustega kuningas Valdemari käest ca nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marka) eest ära.
Rahulolematud Põhja-Eesti vasallid avaldasid 1348 ametlikult soovi, et nende hertsog peaks oma tõotust Eestimaad mitte kunagi käest anda, maksaks ise ordule ära need õnnetud hõberahad ja nõuaks maa tagasi. Paavst kinnitas Eestimaa müügi ordule ja vabastas kuninga antud vandest, nõudes talt pattude kahetsuse reisi Pühale Maale.
Tegemist polnud siiski mitte ainult endise kirikuriigi aladega, mis Taani kuningas maha müüs, vaid ühtlasi olulise osaga Jumalaema maast. Pühalikust tõotusest võis kuninga lahti teha üksnes Kristuse asemik maa peal. Jumalaema maa mahamüümise eest pidi kuningas tegema patukahetsusreisi Poja maale Palestiinasse.
Võimalik tahe taastada paavstlik kirikuriik oli määratud jääma siiski üksnes sooviks. Aeg oli otsa saanud, paavsti ilmalik võim siinsete maade üle oluliselt vähenenud. Frankfurti riigipäev oli juba aastal 1338 otsustanud, et valitud Saksa keiser ei vaja paavsti kinnitust.

Miks aktiviseerus Saaremaa nii hilja?

Nõndasiis tõusid saarlased üles kolm kuud hiljem jaagupipäeval. Miks nii hilja? Mandrimaised kuningad olid ammu tapetud, ülestõus tegelikult läbi kukkunud. Saarlastel polnud tegelikult nagu erilist põhjustki asuda sõjateele. Neil oli säilinud olulisi vabadusi. Asi muutus nähtavasti kriitiliseks siis, kui Tallinn ja Põhja-Eesti langes ordu võimu alla. See oli otsene ähvardus ja viide tulevasele saatusele. Kas saarlased üritasid sundida paavsti sekkuma, et kehtestada ametlikult aktsepteeritav paavstivõim?
Mälestus 99 aastat tagasi kehtinud paavstlikust ülemvõimust oli säilinud. Saarlased ei allunud ordule. Pidevalt tõusti üles. Näiteks aastal 1255 sõlmis ordumeister Anno saarlastega järjekordse rahulepingu. Saaremaal maksis kirikuseadus ainult mihklipäevast kuni paastuni. Kuus aastat hiljem oli ordumeister taas sunnitud tungima usust taganenud Saaremaale ja sõlmima saarlastega uue rahu – senistel tingimustel. Ordu ise kaotas samal ajal oma väärikust. 13. sajandi keskel vabastati ordusse astujad kõigist senistest süütegudest. Kohalike Kristuse sõjateenistuse vendade sekka sattus seiklejaid ja kurjategijaid.
Loomulikult ei saa välistada ka labast provokatsiooni saarlaste ärgitamiseks üles tõusma. Ordul oli väga vaja saada Saaremaa oma kätte, nagu see oli õnnestunud Riia linna ja Tallinnaga. Üsna kindlasti ei pruukinud saarlased ka teada, et aeg on ümber saanud – paavst kaotanud võimu Saksa keisri üle ja kirikuriik muutunud taastamatuks.

Vesse, viimane vaarao

Saarlaste kuninga kohta kipub käsi kirjutama – Vesse, viimane vaarao. Sest kolm-neli põlvkonda tagasi, aastal 1227 oli Saaremaal kroonik Henriku teatel üks vaarao juba uputatud resp. kustutatud. Kuningas Vesse eriseisund nähtub ka sellest, et teda nimetatakse kummaski meile kättesaadavas kroonikas, Marburgi Wigandi ja Hermann Wartberge omas, nimepidi. Tema hukkamismoodus oli küllaltki erakordne – mehel väänatud jalad välja ja ta poodud üles küünarnukke pidi. Marburgi Wigand kirjutab: “Nimelt enne seda olid saarlased valinud endale oma soost kuninga, nimega Vesse, kes sealsamas vangi võeti ja kõvasti kinniseotuna küünarnukke pidi üles poodi”. Hermann Wartberge lisab, et saarlaste kuningas nimega Vesse poodi piiramismasina külge pärast seda, kui tal jalad olid välja väänatud. (Vt Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1325–1348). Tallinn, 1960; lk 107, 135).
Mida see jalgade välja väänamine ja küünarnukke pidi poomine peaks õieti tähendama? Igatahes oleks see kohalikus ajakohases kontekstis võrdlemisi eriskummaline hukkamisviis. Sest näiteks neli eestlaste kuningat raiuti tükkideks, samuti raiuti aastal 1345 liivlaste kuningal pea maha. 1560 aga, maarahva viimase suure ülestõusu aegu, kisti eestlaste poolt kuningaks seatud sepp neljaks.
Kas Vesse väitis enda olevat päikseliste soost? Kas jalgade väljaväänamine sisaldab endas vihjet põlvist põdevale päikselisele? Eks ole ju sellesama Karja kiriku lae all, mille lõuna- ja põhjaportaalid Jaagupipäeva ülestõusu käigus kannatada said ja kus läheduses lahinguid peeti, veel tänase päevani näha katkestatud jalaga päikesesümbol? Müütilisi päikselisi tegelasi usutavasti tuli ega raud ei võta. Nemad põhjustavad ränga ihuvea ise, näiteks soome Kaleva poeg Väinämöinen löönud ise endale tulise kirve põlveluusse, eesti Kalevipojal raiunud ta oma kuldne mõõk jalad põlvist saadik alt.
Päikselise verd ei valata. Kuivõrd ka Vesse verd ei lastud voolata, meenutaks tema hukkamisviis pigem viimase inka, Päikese lihase poja ja elava jumala, otsa – 13. inka Atahualpa kägistati aastal 1533.
Vesse jalgade väljaväänamise ja küünarnukke pidi ülespoomise puhul on aga tegemist tavalise vääritimõistmisega. Ajalooprofessor Enn Tarvel väitel on Hermann Wartberge ja Marburgi Wigandi tekst eesti keelde lihtsalt valesti tõlgitud – saarlaste kuningas Vesse poodi jalgupidi, nagu oleks ka loogiline oletada.

Vajangu vaskse pulmamõõga lugu.


Rakvere muuseumis säilitatav vaskne pulmamõõk on vanim meie rahva käes olev materiaalne ja samas järjepidevat kultuurilist väärtust omav ese.

Kõik, millesse me puutume või oleme kunagi puutunud, jätab endasse midagi, mis meie vaimu, mõtteid ja oskusi mäletades kõneleb neile, kes tahavad meist saada teateid tulevikus. Neile, kes oskavad lugeda seda salakeelena näivat, inimtegevuse kõige erinevamate ilmingute tulemusel esemetesse, keelde ja kombestikku talletatud Lugu ning suudavad näha selle osana ka ennast.

Vaskne tähendas eelkõige pronksist eset

Segaduste vältimiseks tuleb kohe selgitada, et kuna meie maal keemiline element vask (Cu) ehedal kujul ei esine, siis on maarahvas sõnaga “vaskne” nimetanud eelkõige just pronksist esemeid. Pronksi ja vase eristamine ja erinevate terminitega nimetamine algas teadaolevalt alles sõna “pronks” eesti keelde laenamisega 19. sajandil. Sellest tulenevalt püüan eelistada käesolevas loos pronksi vanemat nimetust uuemale ning kutsuda pronksmõõka siiski vaskmõõgaks. Selline nimetus peaks aitama ka lugejal leida kergemini seoseid meie rahvalauludes mainitud kullast, hõbedast ja vasksetest mõõkadest ning -meestest.
Umbes 2700 aastat tagasi, tõenäoliselt Skandinaavia kaudu meie maale sattunud vasest relv tõi endaga kaasa ka uue sõna: mõõk. Kas vaskmõõka kandis toona ka ülik, keda samal ajaperioodil maakeelde laenatud sõnaga “kuningaks” nimetati, seda me täna ei tea.

Kas mõõk on olnud pidevas kasutuses 2700 aastat?

Rakvere muuseumi arheoloog Tõnno Jonuks arvab, et mõõk on lebanud enne pulmamõõgana kasutusele võtmist kaitsva oksiidikihi all kusagil kalmes. Tema sõnul on vähetõenäoline, et ese, mida 2700 aastat on pidevalt kasutatud, võiks nii hästi säilinud olla. Maausuliste ja Taarausuliste Koja vanem Andres Heinapuu peab maarahva pulmakombestikule viidates tõenäoliseks just pidevat kasutamist ning hea säilimise põhjuseks mõõga tähendust ning ajalugu arvestav hoolikas hoidmine.
Kellel on õigus, seda teab täna vaid mõõk ise, kuid kindlasti on tegemist esemega, mis omanud läbi aegade suurt tähendust maarahva muistsete pulmakommete täitmisel.

Ainulaadse leiu tee tänapäeva

Mõõga tõi 1975. aastal Rakvere muuseumisse Vajangu küla mees Oskar Lall, kelle sõnul oli seda suurepäraselt säilinud relva kasutatud pulmamõõgana juba enne Põhjasõda.
Rakvere muuseumi uue püsinäituse ettevalmistamisel 2001. aasta alguses köitis arheoloog Tõnno Jonuksi tähelepanu Hallstatti kultuurist pärinev vaskmõõk, mis oli selle tunnini kannatlikult oma avastamise hetke oodanud.
Ajaloolane Valter Lang on nimetanud leidu sensatsiooniliseks, kuna tegu on Eesti ainulaadse, peaaegu tervikuna säilinud Gündlingeni tüüpi Hallstatti mõõgaga, mis valmistatud nooremal pronksiajal Kesk-Euroopas. Hallstatti mõõku on leitud peamiselt Mälari järve ümbrusest, Gotlandilt ja Ölandilt ning Lõuna-Soomest – kohtadest, mis jäid Eesti-Sooome-Rootsi elava kauplemise kolmnurka. Lätis selliseid leide ei esine ning Leedust leitud vaskrelvad kuuluvad sootuks vanemasse pronksiaega.
Enne Vajangu mõõka on arheoloogid leidnud Tehumardi peitleiust vaid vaskmõõga fragmente. Sellised leiud kõnelevad selget keelt meie esivanemate vilkast väliskaubandusest, meie inimesed olid oma naabritele arvestatavad äripartnerid. See omakorda aitab tõrjuda tavateadvuses kinnistunud müüte pronksiaja Eestist kui perifeersest arengumaast.
Kaubavahetusest Hallstattiga ja uudissõna “kaunis”
Tõnno Jonuksi sõnul sattus vaskmõõk Eestisse pärast seda, kui Kesk-Euroopas juba raudrelvi taoti. Põhja-Euroopas ja eriti Eestis oli pronks siis ikka veel suhteliselt haruldane ja kallis materjal. See, et Eestist on tänini leitud kahe või kolme mõõga tükid, ei tähenda, et pronksiajal neid siin nii palju oligi. Kuna pronksi on kerge sulatada ja töödelda, võidi katkised või tarbetuks muutunud esemed sulatada ümber eheteks või muudeks tarberiistadeks. Vaskmõõga Skandinaaviast Eestisse sattumist peab Jonuks Läänemereäärsete maade vaheliste kaubandussidemete tulemuseks.
Skandinaavial olid teiste hulgas väga tihedad kontaktid ka pronksiaegse soolamonopoli Hallstattiga, kust lisaks vaskmõõkadele imporditi sel perioodil ka erilisi, nn varrelappidega kirveid, luksuslikke pronkskilpe ja pronkssiituladid.
Tähelepanu väärib, et paralleelselt rikkalikult kaunistatud Hallstatti pronksesemetega tuli Skandinaavias käibele ka germaanikeelne sõna “skaunis”. Millest aegade jooksul arenes välja meiekeelne “kaunis”, mis tähistas põhimõtteliselt uut filosoofilist kategooriat- midagi tuli või oli võimalik kaunistada. Tänapäeva saksa keeles on “skaunis”-st saanud “schön”.
Näib tõenäoline, et suhtlemise tulemusel tekkis sarnaselt lingvistilisele ja esemelisele ühisosale ka sõjapidamise ja relvadega seonduv ühine kultuuriruum, kus lähemate ja kaugemate rahvaste kombed ja arusaamad omavahel läbi põimusid ja täiendasid. Kindlasti ei toimunud selline laenamine vaid läänest itta, vaid ka vastupidi. Sellised seosed kinnitavad taas, et meie esivanemate suhted välismaa, sh Germaani hõimudega, ulatuvad palju kaugemale 13. sajandi ristisõdadest.

Vaskmõõga sõjad

Kuulsaimatest sõjakäikudest, kus vaskmõõkadega lahinguid peeti, võib esile tuua Trooja sõja, mil Kreekas oli pronksiaeg. Tolleaegseid lahingustseene võime imetleda Kreeka vaasimaalidel, kus Kreeka kangelase Achilleuse käes tunneme ära Vajangu pulmamõõga sarnase relva. Kuna pronksi- ja rauaaegseid relvaleide on meil väga vähe, on selle leiumaterjali põhjal raske tolleaegsete sõjapidamistavade ja sõdimise sageduse kohta mingeid kindlaid järeldusi teha. Samuti on raske öelda, millal pronksmõõku üldse viimati sõjarelvana kasutati.

Viimasteks vasest terariistadeks olid habemenoad

Maavalla Koja maanõuniku Kalle Elleri sõnul olid meie maal viimasteks vasest terariistadeks habemenoad. Seda suure hõbedasisaldusega “musta vaske” oli võimalik terasest õhemaks pinnida ning teravamaks ihuda. Tulemuseks saadi äärmiselt terav vasktera, mille valmistamise tehnikat juba vanas Egiptuses tunti.
Vaskhabemenuge oli kasutusel veel viikingite ajalgi. Hiljem, pärast ristisõdu, saavutati ka õhtumaades terasest suhteliselt hea tera, millega oli võimalik lahedalt karva ajada.
Terariistade areng ja habemete kandmise kultuur on omavahel teatud seoses – me näeme, et viikingiajal oli suhteliselt vähe habemeid, kuna käibel oli üsna palju vaskriistu. Sellele järgnev ajastu muutus aga habetunumaks ja hilisem keskaeg ongi üsna habetunud, kuna vaskhabemenoad olid juba kasutuselt taandunud ja terasetöötlemise oskus ei olnud veel piisavalt hästi arenenud. Kui aga teravad terasnoad laiemalt kasutusele võeti, siis jällegi habemed taandusid. Järgnev La Tene ajastu arendas aga mõõga kuju edasi selliseks, millega võideldi juba 13. sajandil

Mõõk oli Eestis pigem staatuserelv

Jonuksi sõnul kasutas (sõja?)mees enne pronksmõõka peamiselt vibu ja nooli, oda ning kivikirvest, millele mõõk kindlasti revolutsiooniliseks vahetuseks oli.
Vasest või uuemas keeles pronksist mõõgaga võitlemine kujutas endast, Muinas-Eesti võitlusseltsi Rease pealiku Lennart Männi sõnul, peamiselt soodsa momendi passimist, mille saabumisel anti vastasele kiire löök. Kui viimane end kaitsta ei suutnud, oli tulemuseks sügav haav ning võitlus sellega otsustatud. Ettekujutus, et tolleaegsete relvade näol oli tegemist mingite vasest valatud nüride esemetega, millega võitlejad siis üksteist ohjeldamatult kolkisid, ei vasta juba mitmendat aastat muinasvõitlejaid treeniva mehe sõnul tõele. Nii maausuliste vanema Heinapuu kui arheoloog Jonuksi teada pole Eestis vaskrelvad kunagi väga olulised sõjarelvad olnud, kuna vaskrelvade levikuaegadel oli neid siin vähe. Mõõk oli peamiselt pealiku staatuserelv või siis (samal ajal ja tõenäoliselt hiljem) püha asi.
Mis tähendus oli Vajangu vaskmõõgal kalmesse panemise hetkel, seda me öelda ei tea. “Kui see mõõk oli rauaajal, ükskõik, kas siis eelrooma või rooma rauaajal, kellegi käes või kodus, pidi tal olema eelkõige just sümboolne väärtus seoses ajalooga,” lõpetab Jonuks spekulatsioonid.
Tekib küsimus: kui Eestist leitud mõõgad on enamasti tahtlikult pooleks väänatud, miks jäeti see pronksmõõk terveks? Vastust võiks Jonuksi sõnul otsida läbi ajaloo muutunud hingekontseptsioonidest. Kalmesse pandava eseme tahtliku rikkumise eesmärgiks oli tema sümboolne surmamine. Pronksiajal tõenäoliselt sellist kontseptsiooni ei olnud, mida tõendavad ka teised vastava ajastu rikkumata kalmeleiud. Tahtlikult hakati kalmepanuseid lõhkuma alles keskmise rauaaja saabudes.

Kepitantsu tantsiti ennemuiste mõõkadega

Lisaks keltidele ja germaanlastele on meie mõõgakultuuri mõjutanud ka idapoolsed, eriti Volga keskalade rahvad. Ühisosast meie ja keltide folklooris annab tunnistust ka Eesti tänapäevastel tantsupidudel esitatav meeste kepitants, mida võib suure tõenäosusega Šoti mõõgatantsu sugulaseks pidada. Nähtavasti on ka meil varem keppide asemel haljad mõõgad risti murule asetatud ja mehed nende vahel hoogsalt tantsu vihtunud.
Kas võime siis väita, et just kepi- või mõõgatantsu näol on meie avalik mõõgakultuur mingil degradeerunud kujul siiski säilinud?

Ilma mõõgata ei saa paari heita

Mõõk on olnud läbi keskaja ja eriti varakeskajal vaba mehe sümbol, mille kandja ei pruukinud tingimata ise sõjamees ollagi. Samas ei saanud pronksiajal iga vaba mees endale sellist kallist ja haruldast relva muidugi lubada. Kuid mingit tolleaegset ja meile teadmata olulist staatust sümboliseerides on ta siiski sedavõrd väärtustunud, et täitnud läbi aegade keskset osa elu ühe olulisema kombetalituse – abiellumise tseremoonias.
Kuna Vajangu mõõga näol on tegemist eelkõige pulmamõõgaga, siis tuleb märkida, et maausulise pulma kombetalitustes mängib mõõk tänini keskset rolli. Võib isegi öelda, et vanade kommete alusel ei ole võimalik kedagi ilma mõõkadeta paari pannagi. Mõõka peab pulmas kandma isamees ehk raudkäsi ning peiupoisid. Keskne nendes pulmarituaalides on üks taig, mis pandi toime ainuliselt mõõkadega. Selleks otstarbeks on olnud mõõgad käibes kogu selle kultuuri kestel kuni akulturatsioonini, s.t 1870. aastani välja. Teated pulmas kasutatavate puumõõkade kohta on pärit alles kõige viimasest ajastust, kui enam õigeid mõõku kuskilt saada ei olnud. Samas on teada, et külasepad neid selleks otstarbeks eraldi on sepistanud. Mõningaid selliseid eksemplare säilitatakse ka Tallinna Linnamuuseumis.

Pulmamõõgal peab olema terav löögitera

Eesti pulmamõõga juures ei ole pisteomadused kuigi vajalikud, see-eest peab tal olema terav löögitera. Pulmatseremoonia ühes lõigus peab peiupoiss suutma hüpata üle aia, kusjuures kogu pererahvas teda segab. Segamine jätkub ka õue peal, kus pulmarahvas vehkimise ja karjumisega püüab ajada närvi tema hobust.
Sellest summast peab suutma peiupoiss läbi tungida, kusjuures ei tohi ta ka kedagi alla ajada. Takistuse edukalt läbinud, tuleb tal anda mõõgaga pruudi (vakarahva) maja räästasse hoop. Kui see tehtud, vaibub ka pererahva vastupanu – mees on jõudnud oma väljavalituni! Seejärel tuleb mängu raudkäsi või isamees, kes peab lööma omakorda paar hoopi lävepaku sisse. Väga oluline on ühe peiupoisi ülesanne, kes peab mõõgaga seapea küljest kõrva ära raiuma. Vahel panid pruudi vanemad tema kiusamiseks kõrva sisse ka naela. Peiupoisile, kes mõõgaga ringi oskas käia, see probleeme ei valmistanud, kui jäi aga puudu rammust ja oskustest või osutus nael liiga jämedaks, siis võis ta võtta seapea mõõga otsa ja visata parsile, öeldes: see on toores ja ei kõlba süüa!
Heinapuu sõnul olid need pulmamõõgad sageli vanemad relvad, millel oli oma lugu või minevik ning mida anti põlvest põlve või (varasemal ajal) ametimehelt ametimehele edasi. Mis ametid need olid, seda me jällegi täna enam ei tea, kuid viited pühadele sõjariistadele on rahvaluules siiski säilinud.



Mõõkade ärakeelamine oleks süvendanud Eesti kultuuri provintslikkust

14. märtsil 2002 muutis Riigikogu oma otsusega kehtima hakkavas relvaseaduses mõõka keelustavad punktid. Sellele eelnes mitmekuuline selgitustöö, mille käigus astusid mõõga tsiviilkäibest keelamise vastu välja väga erinevad huvigrupid. Millised oleksid olnud seaduse mõjud Eesti kultuurile, kui seaduseandja poleks oma varasemat otsust muutnud?
Maavalla Koja vanema sõnul ei tähendanuks mõõga tsiviilkäibest keelamine Eesti noorele ja provintslikule kultuurile erilist kaotust. Tekkis ta ju topeltprovintsi, vene ja saksa mõjude tingimustes, mida ka 20 aastat kestnud omariiklus oluliselt vähendada ei suutnud. Sellele järgnes areng üheltpoolt nõukoguliku provintsi, teisalt õhtumaise lääne tsivilisatsiooni piiritaguse provintsi tingimustes. See sügavalt provintslik kultuur on ju maailmakultuuri mõistes mõõga tähendusest üsna võõrutatud või võõrdunud ning mõõkade ärakeelamine oleks Eesti kultuuri provintslikust vaid süvendanud.
Mis puudutab maarahva pärandit ja kultuuri, siis seal on mõõk olulisem ja tähtsam kui enamikes naaberrahvaste kultuurides. Ja sellele kultuurile oleks mõõkade keelustamine mõjunud hävitavalt. Maausuliste vanem lisab, et maarahva pulmakommete täitmise juures ei ole võimalik teha mööndusi – küsida riigi käest mõõga omamiseks eriluba või kasutada puumõõku. Kuna maausulised pulmakombed on üks meie kõige vanemaid teadaolevaid kihistusi, on maausulise jaoks ka need pulmamõõgad esemelise kultuuripärandi kõige olulisem osa, mida võtame kriitikata, kinnitab Heinapuu.
Tõnno Jonuks on kindel, et inimene, kes mõõka omab, on üldjuhul ka piisavalt haritud ja intelligentne, et seda konkreetsetel tähtsündmustel kanda ja kasutada väärikusega, mida mõõk kandjalt eeldab. Raske oleks tema sõnul kujutada ette sellisesse seltskonda kuuluvat inimest kedagi mõõgaga hirmutamas.
Samuti oleks raske ette kujutada populaarset, nooremat rauaaega rekonstrueerivat Käsmu viikingilaagrit, kus inimesed kannavad autentseid ehteid ja rõivaid, kuid ei kanna mõõku ega odasid. Sellised üritused aga aitavad inimestel paremini tunda ja mõista meie rahva kaugemat minevikku ning pika ajaloo vältel väljakujunenud püsiväärtusi.

perjantai 19. helmikuuta 2010

Müstiline Bo rahvas/kultuur Hiina aladel.


Bo kultuuri õitseaeg dateeritakse 3000 aasta taha.
See pikakasvuline väikerahvas on kadunud ajaloo hämarusse.
Nendest on teada väga vähe. Nad elasid praeguse Hiina Sichuani ja Yunnani provintsi aladel.
Neil oli erakordne matmistava. Nimelt riputasid nad oma surnud kirstudes kaljude järskudele külgedele. Miks täpselt, pole teada. Üks versioon on, et tegemist olevat teispoolsusesse uskumisega. Arvatakse, et see kadunuke kelle kirst kõige kiiremini kaljult alla sadas pääses teispoolsusesse kiiremini ning talle said seal osaks erilised hüved. Bo rahvas ilmselt oli vaenujalal teiste rahvastega ja seetõttu nad rändasid ühest kohast teise.
Gongxiax maakonnast leiti 280 kirstu. Kirstud oli riputatud kaljudele vähemalt 10 m kõrgusele maapinnast, osa ka veel kõrgemale.
Kirstude renoveerimine algas 2002.a. Neid rippuvaid kirste on kolme liiki. Tänaseks on nad muuseumis.
Kirstud kaaluvad u. 200 kg., on 2 m pikad ja 0,7 m laiad. Osa kirste leiti ka koobastest.
Teadlaste jaoks oli täielik mõistatus, kuidas need kirstud kaljudele riputati, aga lõpuks jõuti järeldusele, et köite abil.


Huvitav on aga see, et sama matmistava on kohatud ka Filipiinidel ja Indoneesias.

Pikemat inglise keelset lugemist:

http://www.china.org.cn/english/culture/55407.htm

http://www.youtube.com/watch?v=al2c7-zoc9M

http://en.wikipedia.org/wiki/Hanging_coffins

Roomas avastati Nero kuulus pöörlev söögisaal .


Itaalias tehti aastal 2009 mitmeid olulisi arheoloogilisi avastusi. Neist enim pälvis tähelepanu keiser Nero Kuldse Palee aare – pöörlev söögisaal.

Roomas Palatinuse künkal keiser Nerole kuulunud Kuldses Palees (Domus Aurea) avastasid arheoloogid tänavu tõelise aarde: ruumi, mida peetakse keisri kuulsaks pöörlevaks söögisaaliks. Ümmarguse kujuga ruumi läbimõõt on 16 meetrit.

Söögisaali, millega Nerole meeldis oma külalisi jalust rabada, kirjeldas antiikaja ajaloolane Suetonius kui tuba, kus taevakehade liikumise saatel vaheldusid öö ja päev. Arheoloogid ei oska veel täpselt seletada, kuidas ruum oli pöörlema pandud, kuid on teada, et selle lage toetas neljameetrise läbimõõduga sammas.

Ruumist leiti ka puust platvormi jäänused; platvorm hõljus arvatavasti veepinnal.


Imperaatorlik amfiteater

Kolm aastat kestnud väljakaevamiste järel tõid arheoloogid Rooma lähedal Fiumicinos päevavalgele III sajandist eKr pärineva amfiteatri. Selle luksuslik kujundus ja sammaskäigud viitavad võimalusele, et leitud on imperaatorite Hadrianuse ja Traianuse erateater, kus nad nautisid gladiaatorite võitlusi, taplusi metsloomadega ja lavastatud merelahinguid.

Ovaalne ehitis meenutab kujult Panteoni templit Roomas. Amfiteater asus imperaatorlikus paleekompleksis roomlaste loodud Portuse sadamakohas, mis praegu paikneb mererannast kolm kilomeetrit sisemaa poole. Portus oli Vana-Rooma ajastul üks peamisi sadamaid, mille kaudu varustati Roomat toiduainete, orjade, metsloomade ja ehitusmaterjalidega.

Väljakaevamistel leiti ka 90 meetri pikkune Tiberi jõega ühendatud laevatatav kanal, marmorsammastega kaunistatud aiad, suuri mahuteid, kallite materjalide abil kujundatud ruume ja hiiglasliku raidkuju pea, mis pidi arvatavasti kujutama Ulyssest.

Iidne sadam

Roomast põhja pool, Lazio ja Toscana maakonna piiril asuvast Maremma rahvuspargist Ombrone jõe suudme lähedalt kaevati välja IV sajandist eKr pärineva templi jäänused.

Kuna tempel asus mererannal, siis avastati väljakaevamistel ka senitundmatu sadam. Arvatakse, et sadam võis olla suure tähtsusega kogu Vahemere piirkonnale ning et sealtkaudu jõudsid Itaaliasse kaubad Põhja-Aafrikast.

Arvukate keraamikakildude ja mündileidude põhjal oletatakse, et sadamas käis eriti elav kaubitsemine alates II sajandist eKr kuni VI sajandini pKr. Väljakaevamist ootab teinegi tempel, mis on pühendatud jahijumalanna Dianale.

lauantai 13. helmikuuta 2010

Ennistusraha jäi jälle vähemaks


Paides Tallinna 31 eramukompleksis on muinsuskaitsjate hinnangul omaette huviväärsus õuel ristpalkidest ehitatud pesuköök, mida omanik saab tänavu korrastama asuda.

Muinsuskaitseamet on kinnitanud maakondade kaitseobjektidele toetusraha jaotuse, mida on tänavu 570 000 krooni, Järvamaal on 258 muinsuskaitseobjekti.
REKLAAM
Muinsuskaitseameti Järvamaa vaneminspektor Tiit Schvede täpsustas, et 258 muinsusobjekti seas on 46 ajaloo- ja 212 arhitektuurimälestist, mis kuuluvad 84 omanikule.

Püsib parema aja lootus
Schvede võrdles summasid, millega riik on kahel eelmisel aastal toetanud kõigi muinsuskaitseobjektide ennistust ja millest maakonnad saavad raha võrdselt: 2008. aastal 19,5, 2009. aastal 12,1 ja 2010. aastal 9 miljonit krooni. «Kui võrrelda tänavust 570 000 krooni Järvamaa 258 objektiga, on suhe masendav,» tunnistas ta. «Ilus allamäge minek, aga loodan, et põhi on ehk juba käes.»
Rahataotlusi oli Schvedel vaagida 20 summas 3,35 miljonit krooni, neist valis ta välja kümme. «Mõni objekt langes välja inimlikel põhjustel, näiteks Kolu mõis vahetas omanikku, aga raha küsis eelmine omanik, Köisi tuuleveski omanik suri eelmise aasta lõpus,» selgitas ta. «Paide linnus ja Reopalu kalmistu hauatähised jäid välja, sest on aastaid järjepidevalt toetust saanud, vahepeal tuleb teisi ka turgutada, muidu kujuneb maakonna üldpilt nadi välja.»
Kõige rohkem, see on 100 000 krooni saab Järvamaa kutsehariduskeskus Särevere mõisa peahoonele projektdokumentatsiooni koostada ja interjööri ennistada. «Eks mõisa peahoone tule elama panna, niisama üleval pidada on kallis lõbu,» sõnas Schvede.
95 000 krooniga hakkab ennistustöid jätkama Paide ainsa kaitsealuse eramukompleksi Tallinna 31 omanik Karin Kool.
Läinud aastal sai elamu uue, punastest keraamilistest kividest katuse. «Omaette vaatamisväärsus, aga kõige õnnetumas seisus on õuel 19. sajandil ristpalkidest ehitatud pesuköök, mis tuleb panna uue vundamendi peale ja katus korda teha,» selgitas Schvede.
Raha jagus ka kahele mõisale: Karinu mõisa peahoonele 95 000 ja Kirna mõisa peahoonele 65 000 krooni. «Karinu mõis on küll müügis, aga omanik Tiia Meema pole teda hüljanud, eelmisel aastal lasi parki korrastada, tänavu on kõige tähtsam teha katus vettpidavaks, et hoone ei hävineks,» põhjendas Schvede.
Kirna mõisa puhul on Schvedel mure omanike Elgi Musta ja Niina Solonovitšiga, kes loodavad üksnes riigi abile ega käia välja omaosalust. «Kui ka tänavu nii läheb, jäävad edasised toetused ära,» kinnitas ta.

Vesiveski pääseb hävingust
Eelmisel aastal muinsuskaitse ümarlaua ja muinsuskaitse seltsi näitusele «Ultima memoria» pääses Paide Vallimäe lähedal Parkali 2 paiknev Simsoni vesiveski kui kõige kehvemas seisus muistis Eesti kesklinnades.
Tänavu on omanikul Simsoni Vara OÜ-l 45 000 krooni riigi tuge kinnistuga midagi ette võtta. «Paides üks vanemaid ehitisi, paekiviosa on Waxelbergi plaanil märgitud 1683,» selgitas Schvede. «Puitosa tuleb lammutada ja paekiviosa konservida.»
Simsoni Vara OÜ juhatuse esimees Jan Raudsepp tundis heameelt, et leiti võimalus toetada Paide ühe vanema ehitise korrastust. «See on tegelikult suur kinnistu, mille detailplaneeringu valmides hakkame kinnistuid müüma,» lausus ta. «Eks tulevane omanik vaatab, mida ta vesiveskiga seal teha tahab.»

TEAVE
Muinsuskaitseamet toetab ennistust Järvamaal:
Särevere mõisa peahoone projektdokumentatsioon ja interjööri ennistus – 100 000 kr
Paide Tallinna 31 elamukompleksi pesuköögi ennistus –
95 000 kr
Karinu mõisa peahoone katuse avarii-remonditööd – 90 000 kr.
Kirna mõisa peahoone ennistus – 65 000 kr.
Kurisoo mõisa tuuleveski avarii-remonditööd – 50 000 kr.
Simsoni vesiveski avarii-remonditööd – 45 000 kr.
Ambla pastoraadihoone ümbruse planeering – 40 000 kr.
Järva-Madise kirikaia piirdemüüri korrastus – 35 000 kr.
Järva-Peetri kirikaia piirdemüüri korrastus – 35 000 kr.
Ambla kalmistu kabeli avarii-remonditööd – 15 000 kr.
Kokku 570 000 kr.
Allikas: muinsuskaitseamet

Kihelkonnad meenutavad olnud aegu.



Eesti Rahva Muuseumi juubeliaasta märkimiseks tähistati tänavu suurematel maanteedel en­disaegsed kihelkondade piirid.
REKLAAM


Kihelkonnad tähendasid tõenäoliselt lepinguliselt liitunud (kihlunud) külade ühendusi, mis kujunesid I aastatuhande lõpul. Mõisate tekkimisega kaotasid kihelkonnad haldusühiku tähenduse ja kujunesid kirikuringkondadeks. Kirikute võrku tihendati pidevalt ning seega tuli juurde ka kirikukihelkondi.

XIII sajandi alguses oli umbes 45 kihelkonda, sajandi lõpus oli neid 59, XVI sajandi lõpus 83, XVII sajandi lõpus 102 ning 1925. aastal 107. Aastast 1919 jäi Eesti Ajutise Valitsuse korralduse kohaselt kihelkonnale üksnes usuline funktsioon.

1925. aastast lakkasid kihelkonnad olemast territoriaalsed üksused ka kirikuringkondadena, sest luterlikud maakogudused muudeti territooriumiga seostamatuiks usuühinguiks.

Muinasajast tänapäeva
Rahva teadvuses on kihelkond säilitanud tänapäevani oma muistse igipõlise tähenduse - ta kehastab maa-alalist ja hõimulist kokkukuuluvust, mille avalduseks on keel, rahvariie, kombed, pärimused, ühtekuuluvustunne. Selle kinnituseks on paljudes Eesti piirkondades peetavad kihelkondade päevad.

On tehtud ka ettepanekuid võtta haldusterritoriaalses reformis aluseks omaaegne kihelkondade võrk, kuid maakonniti on see väga erinev, ja näiteks Saaremaal on kihelkondi peaaegu sama palju, kui oli 2006. aastal valdu, Hiiumaal on aga kihelkondlik jaotus sisuliselt säilinud.

Muinaskihelkond (Läti Henriku "Liivimaa kroonikas" ja "Taani hindamisraamatus" kiligunda) oli muinaseestlastel ühte hõimu kuuluvate inimeste ning ühiste majandus- ja kaitsehuvidega külade või külakondade ("Taani hindamisraamatus" kylaegunda) liit, mida juhtis isandaks kutsutav vanem (Läti Henrikul senior).

Muinaskihelkonna keskuseks oli kas linnus või kindlustatud asula, mis oli tihti ka vanema residentsiks. Oli veel kahe ja enama vanemaga ning mitme linnusega kihelkondi.

Suur hulk muinaskihelkondi võis XIII sajandi alguseks olla liitunud muinasmaakondadeks (Läti Henrikul provincia või terra, hilisematel kaartidel land), mille keskuseks oli tavaliselt suurem linnus.

Oli aga ka iseseisvaid muinaskihelkondi, mis maakondadeks liitunud ei olnud (nt Alempois). Eesti aladel oli XIII sajandi algul ligikaudu 45 muinaskihelkonda. Kahjuks ei ole kõigi nimed meie ajani jõudnud ning mitmel pool ei ole kindlalt teadagi, millised alad moodustasid ühise kihelkonna ja millised mitte.

Muistse vabadusvõitluse ehk põhjala ristisõdade tulemusena moodustati muinaskihelkondade põhjal kirikukihelkonnad. Kirikukihelkond oli maa-ala, mis moodustas kiriku ümber vaimuliku tegevuse piirkonna.

Kihelkonna peakirikut nimetati kihelkonnakirikuks, kuigi kirikukihelkonnas võis lisaks sellele olla teisigi kirikuid (abikirikuid) ja/või kabeleid. Kirikukihelkonnale kuulus oma maa-alal ka haldusõigus, kuni moodustati teised haldus­organid (komtuurkonnad, foogtkonnad, vallad). Ki­helkon­da­de juures tegutsesid ki­hel­konna­koh­tunikud.
Alates 1860­ndatest hakkas kihelkonna tähtsus haldusüksusena järk-järgult vähenema. 1866. aastast alustati kihelkondades valdade moodustamist.

Esialgu moodustati igas mõisas omaette vald ning vallad hõlmasid ainult talumaid, mitte aga mõisatele kuuluvaid maid.

Hiljem asuti valdu pidevalt ühendama, sest väikesed vallad osutusid väheefektiivseks ning nende ülalpidamine kulukaks.

Suurem valdade ühendamine toimus aastatel 1891-1893. Alates 1917. aastast allutati valdadele ka mõisamaad. Sellest ajast peale saidki kihelkondade asemel peamisteks haldusüksusteks vallad.

Tänapäevaks on kihelkonna mõiste muutunud pelgalt ajaloolis-kultuuriliseks mõisteks. Näiteks eesti keele murrakud, rahvaluule ja rahvarõivad jagunevad kihelkonniti, kuna väga palju kirikukihelkondi moodustati ajalooliste kihelkondade aladele. Samuti on mõistlik kihelkondade järgi liigitada mõisaid jt ajaloolisi objekte.

Praegune haldusjaotus 15 maakonnaks ning enam kui 230 omavalitsuseks ajaloolist kihelkondlikku jaotust ei järgi. Nii on kujunenud olukord, kus üks ajalooline kihelkond on tükeldatud mitme valla või isegi mitme maakonna vahel.

Virumaa aladele jäi täielikult või osaliselt viis muinaskihelkonda: Alutaguse (Alentagh), Askälä (Askælæ), Lemmu (Lemmun, Laemund) - selle lõunaosa kandis nime Pudiviru, Mahu (Maum) ja Repel või Rebala (Reppel).

Kaheksasada aastat
Kirikukihelkonnad hakkasid tekkima XIII sajandil. Haljala kihelkond moodustati 1220. aastail Repeli muinaskihelkonna põhja- ja idaosast.
Kadrina (Toruestæuæræ, Tristef, St. Katharinen) kihelkond moodustati umbes 1240. a, esialgne nimi oli Argoma.

Simuna (Katcækylæ) kihelkond moodustati 1220. aastail Lemmu muinaskihelkonna lõunaosast, nõndanimetatud Pudivirust, esialgne nimi Katkuküla.

Viru-Jaagupi kihelkond moodustati pärast 1220. aastat Lemmu muinaskihelkonna maadele, esialgne nimi Võhu, 1867. a eraldati osa territooriumi Iisaku kihelkonnale.
Viru-Nigula kihelkond moodustati pärast 1220. aastat Mahu muinaskihelkonna maadele, esialgne nimi oligi Mahu kihelkond.

Rakvere kihelkonna esmamaini­mise aasta oli 1459, moodustati Haljala, Mahu (Viru-Nigula) ja Võhu (Viru-Jaagupi) maadele.

Väike-Maarja kihelkond eraldus pärast 1346. aastat Simunast, asub Lemmu muinaskihelkonna maadel.

Lääne-Virumaa aladest on Tapa, Lehtse ja Jäneda kant, aga ka Tamsalu ja Sääse kuulunud Ambla kihelkonda. Osa Rakke ja Väike-Maarja vallast jääb endise Koeru kihelkonna aladele, osa Tamsalu vallast Järva-Jaani kihelkonda. Tillukesi tükike­si Lääne-Virumaast kuulub ka kunagiste Laiuse, Lüganuse ja Iisaku kihelkondade koosseisu.

Samal ajal ulatuvad mitmed Lääne-Viru kihelkonnad üle praeguste maakonnapiiride. Nii ulatusid Kadrina ja Haljala kihelkond otsaga praegusele Harjumaale, Viru-Nigula kihelkonda kuulusid Aseri ja Sonda. Üle praeguste maakonnapiiride ulatus ka Simuna kihelkond, seda nii Ida-Virumaa kui Jõgevamaa suunal.

Haljala ja Kadrina kihelkonnad koosnesid kahest teineteisest eraldi asuvast tükist, mis oli küllalt ebaharilik.

Taoline kaheosaline kihelkond oli samuti Otepää, Tartu-Maarja kihelkond oli aga koguni kolmeosaline.