torstai 30. joulukuuta 2010

Märkidega kiviketas Rattama talust

Viljandimaa Muuseumi Aastaraamat 2008

Arvi Haak, Tartu Linnamuuseumi arheoloog
Tõnno Jonuks, Eesti Kirjandusmuuseumi teadur
Meelis Friedenthal, Tartu Ülikooli Raamatukogu erakorraline
vanemteadur

1942. aastal toodi Suure-Jaani kihelkonnast Rattama talust Viljandi
muuseumi juhuleiuna ainulaadsete märkidega kiviketas (VM 4339).
Tüüpilisena paljudele üksikleidudele ei ole ka selle eseme täpne leiukontekst
teada, kuid võib eeldada, et ketas leiti kusagilt talu lähedusest.
Lisaks täpsemate leiuandmete puudumisele on ebaselge eseme funktsioon.
Ilmselt 1950. aastatel valminud Viljandi muuseumi ekspositsioonis
esitati eset kui „Valuvormi, mis rikutud hilisema ümbertegemisega
värtna kettaks“. Hiljem on sellele pakutud teisigi otstarbeid, mis kõik
lähtuvad eseme vormist – auguga kettast. Siiski ei seleta ükski neist
funktsionalistlikest tõlgendustest esemele kantud ebaharilikke märke.

Kiviketas


Rattama talust pärit ese on 6,1–6,2 cm läbimõõduga ja 1,8 cm paksune
domeriidist (savikast dolokivist)2 ketas, mille keskel on 1,4 cm
läbimõõduga auk. Ketta tagakülg (joonis 1) on lihvitud siledaks ja sellele
on kantud kahe ristripatsi valuvorm. Ringjoone sees asuv ristikujutis
on laienevate ja otsast nõgusate haaradega, iga haara sisemuses paikneb
valuvormil lohk.
Täpset vastet sellistele rõnga sees olevatele ristidele Eestist teada
ei ole. Ristihaarade nõgusad otsad on element, mida võib kohata nii
hilisrauaaegsetel kui ka kesk- ja uusaegsetel ristripatsitel. Üksikuid ringi
sees olevaid Malta risti kujutisega ripatseid on Eestist leitud, senistel
andmetel olid sellised ripatsid kasutusel 15. sajandi teisest poolest
17. sajandini. Nende puhul näib olevat olulisem risti ümbritsevale ringile
kantud tekst, nagu ühel Rakvere ordulinnuse konvendihoonest leitud
eksemplaril, millel on kiri IHESVS-VNDE-MARYA-SVNTE-ANNA
(joonis 2). Seega võib niisuguseid ripatseid vaadelda Rattama kettal olevatest ristivormidest erinevana. Näib, et täpselt sellised ristripatsid,
mille valmistamiseks on kasutatud käsitletava ketta ühel küljel olevaid
valuvorme, pole Baltimaades levinud.
Pöörates pilgu välismaale, õnnestus kolleegide abiga selgitada välja
esemeliigi tõenäoline leviku- või valmistamiskoht. Dr Stefan Krabathi
(Saksi Liidumaa arheoloogiaamet) teatel valmistati selliseid rõivakaunistusi
Põhja-Saksamaa nunnakloostrites 15. sajandil või 16. sajandi esimesel
poolel.3 Niisiis võib ristripatsi valuvormi pidada ka Rattama ketta
(esialgu ilmselt suurema kiviplaadi) esmaseks kasutusfunktsiooniks.
Eseme esikülje (joonis 3) kompositsioon ei kattu tagakülje omaga,
mistõttu tuleb arvata, et esikülg valmistati ajal, mil kiviplaati valuvormina
enam ei kasutatud. Kuna domeriit ei kannata kestvat kuumutamist
ja hoopiski mitte lahtist leeki, on tõenäoline, et algne valuvorm võis
kuumuse käes laguneda ning muutuda kasutuskõlbmatuks. Seejärel on
plaadist lõigatud ümmargune ketas, mille üks pind lihviti siledaks nii,
et ümber keskel oleva augu jäeti 1–2 mm kõrgune aste. Astme ning
ketta piir on ümbritsetud sisselõigatud täketest joontega, mille vahele
on kantud kuni 14 erinevat sümbolit.
Tugevad kulumisjäljed viitavad sellele, et ketast kasutati palju.
Väärib eraldi märkimist, et ketta servaornament (täkete ja sälkude
rida) on peaaegu maha kulunud ning servadel esineb üksikuid väljalöödud
kildude jälgi. Seevastu nii valuvormi piirjooned kui enamik sümbolite
jooni on üsna teravad. Servade tugevam kulumisaste viitab sellele,
et ketast kanti pikka aega kas taskus, kotis või kusagil mujal. Lisaks
kulumisjälgedele on kettal põlemisjäljed, kusjuures esikülg on umbes
kolmandiku, tagakülg peaaegu kahe kolmandiku ulatuses tahmunud.
Tõenäoliselt oli põleng juhuslik ja polnud seotud eseme kasutamisega.
Teist sellise vormi ja märkidega eset Eesti arheoloogilises ja etnograafilises
materjalis siinse artikli autoritele teada ei ole. Rattama kettaga
vormilt sarnastele värtnaketradele on ornamendi kõrval vahel samuti
kantud sümboltähendusega märke. Värtnaketradel olevad märgid on
aga enamasti üksikud ning tegemist on teistsuguse stiili ja tunduvalt
abstraktsemate märkidega, mille puhul on tõenäolisim tõlgendus omanikukuuluvuse
sümbol. Neid leidub sageli ka võrguraskustel: üks selline
on leitud Viljandimaalt Vaiblast (joonis 4). Kirjatud ja kaunistatud
värtnaketri on teada enamgi, sporaadiliselt alates eelrooma rauaajast
keskajani (vt lähemalt Vedru 1999), kuid neile kantud ornamenti ei
ole võimalik siduda tähenduslike märkidega. Samuti näib märkidega

Joonis 1. Rattama talust leitud ketta tagakülg.



Joonis 2. Ristripats Rakverest (RM 3666/A 75: 165).



värtnaketrade dateering kuuluvat enamasti keskaega ning Rattama
ketta märkide tegemise ajaks näib see traditsioon olevat kadunud.
Eluloo poolest sarnaneb Rattama kettaga Inglismaalt Dunkeldist
leitud tinast 13. sajandi paavstibulla, millele on hiljem sisse tehtud auk
ning mida seejärel kasutati värtnakedrana (Gilchrist 2008, 131). Mitu
uurimust osutab värtnaketrade tihedale seotusele maagiaga, kus seostuvad
naiselikkus, surm ja taassünd (vt Berggren 1993; Price 2002; Heide
2006). Samas on osutatud sellele, et maagiliselt kasutatud ümmargustel
esemetel on tihti keskel auk, ilma et neid oleks kasutatud värtnaketradena
(vt Elworthy 1903; Gilchrist 2008, 135 ja seal viidatud kirjandus).
Ilmselt on ka Rattama talust leitud eseme puhul mõistlik loobuda
funktsionaalsest tõlgendusest, mille järgi tuleks auguga ümmargust eset
pidada ilmtingimata värtnakedraks. Selliste esemete analoogina võiks
vaadata Skandinaavia sirgete sau-kalendrite e primstavide kõrval kasutatud
ringikujuliselt paigutatud märkidega kalendreid (Stigell 1974, joonis
5: 1), mis on käsitletava esemega väliselt väga sarnased.

Oletatav leiukontekst


Rattama talu, kust ketas on pärit ning mille lähedusest see arvatavasti
leiti, asub aja- ja usundilooliselt põnevas piirkonnas. Varasemad
ajalookäsitlused seostavad talu ja selle kõrval olevat Risti kabelit
Madisepäeva lahinguga (Pabst 1867; Reiman 1909, 372; Luiga 1921;
Vassar 1968; vt nii Madi kalme kui kogu uurimispiirkonna pärimuslikust
kajastamisest ja vanemast uurimisloost Västrik 2002 ja seal viidatud
kirjandus). Talu läheduses paikneb 11. sajandi teise poolde kuni
13. sajandi algusesse dateeritud Madi kivikalme, mis mitme rahvusromantilise
tõlgenduse kohaselt rajati Madisepäeva lahingus hukkunud
Eesti võitlejatele ning kuhu muu hulgas olevat maetud ka sõjapealikuna
tuntud Lembitu (Luiga 1921; Madi kalme arheoloogilise uurimise
kohta vt Konsa 2003). Ehkki kalme seos Lembitu ja Madisepäeva
lahinguga on juba ammu kahtluse alla seatud (vt Selirand & Tõnisson
1963, 202 jj), on paiga olulisus kohalikus maastikus ja eriti kohalikus
ajalookäsitluses jäänud püsima.
Samalaadne tugeva mentaalse laenguga paik asub Rattama talu maadel,
kus paikneb oletatav ohverdamiskoht Tammemägi. Muu ohverdamistraditsiooni
kõrval on Tammemäe kohta teada rahvusromantiline
pärimus, mille järgi käinud muinasaja vanemad seal nõu pidamas, ning


Joonis 3. Rattama talust leitud ketta esikülg.
Kirjeldused on toodud, võttes eelduseks, et märke tuleks vaadata väljast sissepoole (baasjoon asub kiviketta välisserval) (Liungman 2004, 193, 304, 341, 142, 57, 144, 462, 425, 451, 342). Toodud nimekirjas on küsimärkidega tähistatud need, mille vastet ei õnnestunud üldse leida või kui märk kivil sarnanes üldkasutatavatega vaid kaudselt. 1 – tuli [?], õhk [?]; 2 – ?; 3 – yod, kof [?], flogiston [?]; 4 – paragrahv [?] ; 5 – ?; 6 – jäär; 7 – ?; 8 – ?;9 – olümpiline vaim [?]; 10 – kaksikud [?] (kuna märgi alumine osa on ära murdunud,ei ole võimalik oletada, kas siin oli püstkriipsude vahel üks horisontaaljoon või kaks horisontaaljoont); 11 – retort [?]; 12 – kaalud, sublimatsioon [?].




Joonis 4. Vaiblast leitud võrguraskus



mõne teate järgi olevat pealik Lembitu maetud Tammemäele (RKM I
23, 142/6 < Suure-Jaani khk, Pärsti – Mihkel Tilk (1987)). Ilmselt peab
sama kohta silmas ka Jaan Jung, kelle järgi on Rattama talu maadel
olnud linnamägi (1898, 113).
Kindlamat infot nende objektide kasutamise kohta kesk- ja varauusajal
siiski pole. Tammemäelt pole teada mingeid inimtegevusele viitavaid
leide ning ohverdamiskoha tähendus ongi pärit vaid dateerimatust
rahvapärimusest. Madi kalme noorim leid on Kölni pennist (Heinrich I,
1226–38) tehtud ripats, mis võis sattuda kalmesse juba sel ajal, mil kohta
matmiseks enam ei kasutatud (Konsa 2003, 126). Seega puuduvad meil
kindlad tõendid nende muististe varauusaegse kasutuse kohta, ehkki ei
saa välistada nende rolli 17. ja 18. sajandi mentaalsel maastikul.
Usundiliselt ilmselt olulisim mälestis ümbruskonnas on siiski varemetes
Risti kabel. Selle kajastamist rahvaluules on põhjalikumalt analüüsinud
Veinika Västrik (2002) ning seetõttu siinkohal seda lähemalt
ei käsitleta. Siiski väärivad Rattama ketta kontekstis äramärkimist
mõningad seigad. Koos Viru-Nigula Sõja-Maarja kabeliga on Risti
kabel üks vanemaid ja enim tsiteeritud näiteid maarahva paganlikest
ohvrikohtadest. Risti kabeli (rahvapärimuses tihti nimetatud ka kirikuks)
ümber toimunud paganlikke ohvrirituaale kirjeldab A. W. Hupel
(1774, 154j). Tema järgi kogunesid kohalikud talupojad üheksa päeva
pärast jüripäeva kabeli ümber. Tehtud lõke, millesse visatud ohvriks
lõnga, villa, leiba, raha jms, ning pandud vahakujukesi kabeli aknaniššidesse.
Samuti mainib Hupel pidustusi, millega kaasnenud alasti
tantsimine ümber kabeli ja teisi „sündsusetusi“. Kirjeldusi ohverdamisest
Risti kabelis kohtab läbi 19. sajandi (Dehn 1837, Jung 1898) ning ka
20. sajandil on kabel säilitanud oma olulisuse kohalike inimeste silmis.
Lisaks kirjalikest allikatest teada olevale ning rahvaluulekogudesse
talletatud teadetele annavad kabelis aset leidnud ohvritoomisest
tunnistust arheoloogiliste uuringute andmed. Risti kabelis kaevamisi
juhatanud Henn Moora seostas ohverdamisega nii varemete vahelt
leitud münte kui tuleasemeid, millest ühes olid Johann III Tallinna
hõbekilling ning Karl XI 1/6 vasköör (1666) (Moora 1971, 11). Kabelist
leitud 99 mündi hulgas leidus kümme koolutatud või keskelt murdunud
hõbemünti, mida nende erilise käsitsusviisi kaudu võib seostada
mingi rituaali ja ohverdamisega. Traditsioonilise käsitluse järgi, mis
toetub kontseptsioonile eesti rahvausundist kui muinasaegse usundi
edasikestmisest, on mündileide kabeliasemelt tõlgendatud muinasaegsete
ohvrikommete kajastustena (nt Selirand & Tõnisson 1963, 200).

Inglismaal, kus kesk- ja uusaegse religiooni kohta leidub kirjalikke andmeid
rohkem, on samasuguseid kokkumurtud münte leitud nii hauapanustena
kui pühakohtadest. Müntide painutamine ja murdmine on
olnud palverännutõotuse märk ning kirjelduste järgi oli seda tehtud
tõotuse andmise ajal (Gilchrist 2008, 135 ja seal viidatud kirjandus).
Võimalik, et samalaadsete palverännule minemise või muu tõotuse
märkidena tuleb tõlgendada ka Eesti keskaegsete kabelite lähedusest
leitud nii painutatud ja murtud kui terveid münte. Ka Adam Olearius
kasutab 1630. aastate olustikku kajastavas reisikirjas Viru-Nigula kabelis
toimunud maarahva pidustuste kirjeldamisel mõistet „mittesakslaste
palverännakud“ (Olearius 1996, 122). Samuti on Vanamõisa Risti
kabelit palverännakutega seostanud Aldur Vunk (2005, 288–292).
Palverännutraditsiooni jätkumist protestantlikul perioodil võib
seostada rahvaliku tõlgendusega ametlikust kristlusest, kus katoliiklikke
kombeid edasi täideti ning millega seondus ilmselt hulk teisigi ametlikku
kristlusesse mittekuuluvaid fenomene. Sellele viitab ka Hupeli
kirjeldus Risti kabeli juures katoliiklikul püha risti päeval (2. mail) peetud
ebajumalateenistusest. Iseküsimus on, kas see oli ainus päev kabeli
(varemete) juurde tulekuks või käidi seal ka muul ajal. Arvestades, et
kabelist leitud 99 mündist vaid 2 on leitud tuleasemest, on tõenäoline,
et kabelivaremed võisid olla palverännu sihtpunkt ka teistel päevadel,
ehkki püha risti päev võis olla kõige olulisem.
Kui senised andmed Risti kabeli kohta kokku võtta, saame järgmise
pildi. Eeldatavasti 15. sajandi kolmandal veerandil (Alttoa 1995, 153–
155) ehitatud ja 1481. aastal esmamainitud (LGU I, 548) Risti kabel
kuulus Viljandi ordulinnusele ning seal peeti keskajal teenistust vaid
kord aastas ristileidmise päeval. Vähemalt esitab olukorda sellisena
1599. aasta Poola revisjon (Viljandi linn 1999, 116).4 Regulaarsed katoliiklikud
teenistused, mida korraldas ilmselt kabeli omanik, st Viljandi
ordulinnus, lakkasid Risti kabelis tõenäoliselt Liivi sõja ajal. 1599. aastaks
on teenistused lõppenud, kuid kabel veel ilmselt hoolitsetud. Alles
18. sajandi lõpul võib rääkida varemeisse jäänud kabelist (Dehn 1836).
Kabelist leitud müntidest 23 on vermitud Liivi sõja ajal ning võib oletada,
et toona algas ka ohverdamine5, tõenäoliselt seoses palverännaku-
______________________________________________________________________________________
4 Viies kirikuke on kivist, laega, katusega, Vanamõisa külas, kuulus ammusest
ajast linnusele, praegu pan Lukasz Kinski, soldati, omanduses, Kuninga
pühaks mälestuseks eluaegseks kasutamiseks. Korra aastas peeti seal missa
pro festo inventionis Sanctae Crucis, kust võttis osa väga palju inimesi.
5 Kabelist leiti ka kolm Liivi sõja eelset münti, kuid nende seos teiste müntidega
samalaadse deponeeringu või ohverdamisega ei ole kindel.
_______________________________________________________________________________________
tega. On usutav, et selliseid palverände tehti ka varem, kuid muutunud
üldisema konteksti tõttu on need arheoloogilises leiumaterjalis nüüd
jälgitavad. Ehkki Paul Johanseni teatel (1955, 130) peeti kabelis 1630.–
1650. aastatel luterlikke teenistusi, pole palverännud katkenud ja ilmselt
omandas kabel rahvausundis maagilise tähendusvälja. Kirjalikes
allikates mainitakse 1668. aastal ohverdamisi ning 18. sajandist pärinevad
kirjeldused ristileidmise päeval peetud ebajumalateenistustest.
Seega on hiljemalt 17. sajandil katoliikliku taustaga palverännutraditsioonile
lisandunud rahvaliku tõlgendusega maagilisi praktikaid, millega
seonduvad ka Hupeli mainitud vahakujukesed. Ilmselt kaotas kabel
suurema tähtsuse palverännu- ja maagilise kohana pärast 1812. aastat,
mil varemed lõhuti. Märkimisväärne on ka J. Jungi esitatud kirjeldus, et
rahvatraditsioonis on Risti kabeli varemete lammutamise eestvedajate,
leitnant Gerneti ja pastor Schnelli surma põhjuseks peetud karistust
varemete lõhkumise ja pühakoha rüvetamise eest (Jung 1898, 220).
Ilmselt säilitas paik aga olulisuse.
Piirkonna teistest muististest 17. ja 18. sajandil teateid ei ole. Rootsi
katastrikaart (EAA 308-2-200) näitab talukohta nii ligikaudu Risti
kabeli kui nüüdse Rattama talu asukohal, kuid kaardikirjeldusraamat
pole paraku säilinud. Samuti pole kaardil mingit märget kabeli kohta.
Rattama talu maalt on 1998. aastal leitud ka muinasaja lõppu ja keskaega
kuuluv asulakoht (TÜ 673).

Märgid

Rattama talu maalt leitud ketta muudavad intrigeerivaks Eestis
ainulaadsed märgid. Kiviketta esiküljele on kraabitud 11–14 sümbolit.
Ebakindlus arvus tuleneb asjaolust, et vähemalt kaks sümbolit näivad
koosnevat mitmest elemendist ja sümbolite koguarv muutub olenevalt
sellest, kas neid pidada kokkukuuluvaks või mitte. Alljärgnevas on sümbolid
käsitlemise lihtsustamiseks jaotatud 12-ks (joonis 3), eeldades, et
see on arv, mida sümbolite kivvi uuristaja võis silmas pidada. Seda arvu
toetab ka ketta üldine kompositsioon, kus sümbolid on esitatud üsna
ühtlase vahemaaga. Vaid 7. ja 8. sümboli juures esineb ülekate (lugedes
sealjuures üheksandat komposiitsümboliks). Rist (nn Saksa või Malta
tüüpi rist), mille praegu võib leida 7. ja 8. sümboli vahelt, näib olevat
hiljem lõigatud ja see katab osaliselt kõrval olevaid märke.
Märkide identifitseerimine on kindlasti ebamäärane ning päris
üksüheseid vasteid ei ole enamikule neist võimalik leida, sest esoteerilised sümbolid on universaalsed ja läbi sajandeid kestnud kasutuse iga
kord taasinterpreteeritavad. Kui üritada teha oletusi kettal toodud sümbolite
kohta, siis esmapilgul näib, et tegemist on veidi kohmaka teostuse
ning kohati liigagi vaba mõttelennu tulemusena esitatud sodiaagiga.
Sellele näib viitavat nii sümbolite (oletatav) arv kui ka mitme kujundi
teatav sarnasus astroloogiliste märkidega.
Sodiaaki kasutati amulettidel kaitsva ja inimese saatust suunava
eesmärgiga juba antiikajal ning see traditsioon jätkus, hoolimata sellest,
et niisuguste märkide kasutamist püüti varakeskajal ära keelata
(Anderson 1979, 41–42).6 Niisiis võiks arvata, et algul sodiaaki kujutanud
kettale lisas hilisem omanik kindluse mõttes veel risti ja kasutas
seda üldise kaitsemaagilise amuletina (vrdl Elworthy 1903, 17).
Ometigi oleks selline seletus Rattama kettale mõnevõrra problemaatiline.
Nimelt ei paikne toodud (äratuntavad) märgid astroloogilise
aasta järjestuses (aries [jäär] , taurus [sõnn] , gemini [kaksikud]
, cancer [vähk] , leo [lõvi] , virgo [neitsi] , libra [kaalud] ,
scorpio [skorpion] , sagittarius [ambur] , capricorn [kaljukits] ,
aquarius [veevalaja] , pisces [kalad] ). Teiseks tuleb sümbolite ülesehituses
teha sedavõrd palju mööndusi, et nende sodiaagimärkideks
pidamine muutub kaheldavaks. Niisiis on edasise arutelu aluseks võetud
oletus, et kõnealused märgid ei ole ebaõnnestunult esitatud sodiaak
ja need sümbolid on täiesti teadlikult just sellisteks kujundatud. Sellest
lähtuvalt võib need paigutada juba alates 13. sajandist Euroopas Liber
juratuse ja teiste sellesarnaste maagiliste raamatute toel levima hakanud
„Saalomonipitsatite“ traditsiooni (Butler 1998, 47). Pitsatiteks
saab neid pidada muidugi vaid metafoorselt, sest enamik neist ei olnud
mõeldudki mingisse materjali jäljendit vajutama ning pitseerisid vaid
sümboolselt. Võttes eelduseks, et kettale oli kantud esialgu 12 sümbolit,
võib arvata, et need on seotud taevamaagiaga. Sellega seonduvad
eelkõige astroloogilised, inglite ja (õhu)vaimude sidumiseks ja suunamiseks
mõeldud pitsatid, mis pidid kindlustama selle kasutajale teatud
hüvesid. Selle üle, millised need hüved võisid olla, võib vaid spekuleerida,
sest ühtegi täpselt samasuguse märkide jadaga amuletti artikli auto-
_______________________________________________________________________________
6 Tõenäoliselt on kiriku vaenuliku suhtumise taga sodiaagi varasem seostamine
paganlike jumalate ja tavadega. Kõrgkeskajaks oli selline seos aga
kadunud ning sodiaagisümboleid ja astroloogiat ei peetud enam kunagise
paganluse jäänukiks.
_________________________________________________________________________________

rid ei tea. Võrdlemisi samasuguseid märke leidub aga maagilistel amulettidel
rohkesti juba alates antiikajast (nn characteres või signacula; vt
Kelsey Museum of Archaeology, 26119) ja see traditsioon jätkub läbi
kesk- ja varauusaja 21. sajandi alguse new-age’i esoteerilise maagiani
välja. Visuaalselt sarnanevad Rattama kivi sümbolid eelkõige Heinrich
Cornelius Agrippa De occulta philosophia libri tres (1533) ning anonüümsetes
Clavis Salomonis ja Clavicula Salomonis (1686) esitatud
märkidega (joonis 5) (Mathers & Crowley 2008, 20–57, 70). Sel kombel
saaks Rattama ketta sümbolid dateerida kõige varem 16. sajandisse,
tõenäoline aga on siiski nende hilisem päritolu. Millisesse aega tuleks
neid täpselt paigutada, jääb selgusetuks, sest nagu öeldud, kasutati
sarnast (või ligilähedast) sümboolikat läbi mitme sajandi. Ometigi
on huvitav, et selline ese, millel igal juhul leidub kokkupuude Euroopa
maagiliste traditsioonidega, on jõudnud Eestisse.
Kuni 17. sajandini olid (naturaal)maagiliste ja esoteeriliste huvidega
sageli just tolleaegse teaduse ja meditsiini tipud (nt Giordano
Bruno, Isaac Newton, Athanasius Kircher). Hiljem hermeetilised7 ja
kabalistlikud kunstid marginaliseerusid, kuid veel 20. sajandil leidus
alkeemia traditsioone tõsiselt võtvaid teadlasi (nt Carl Gustav Jung).
__________________________________________________________________________________________
7 Hermetitsism on hilisantiigi esoteerilistele tekstidele tuginev filosoofilisreligioosne
õpetus, mis on nime saanud (müütilise) Hermes Trismegistuse
järgi. Temale on omistatud ka nn hermeetilise korpuse põhilised kirjutised,
mida arvati kuni 17. sajandini pärinevat Vana-Egiptuse aegadest.
Levima hakkas hermetitsism Euroopa humanistide hulgas alates 15. sajandist
peamiselt Marsilio Ficino tehtud tõlgete toel.
_________________________________________________________________________________________
Joonis 5. Kurjade vaimude sulgemise
pitser e Saalomoni pitser (Clavicula Salomonis
1686).



Vähemharitute ja lihtrahva seas oli usk kurja silma ja maagia toimesse
kinnistunud, olles eriti tugev traditsiooniliselt ebausklike ametite pidajate,
näiteks meremeeste ja sõdurite hulgas. 17.–18. sajandist alates
said need uskumused kirjaoskuse suurema leviku ja trükitud maagiliste
raamatute suhtelise kättesaadavuse tõttu ka kirjaliku toe.

Kokkuvõte

Rattama kettale kantud sümbolite ebaselgest dateeringust hoolimata
on kõige tõenäolisem paigutada need uusaja konteksti, ilmselt
17.–18. sajandisse. Kes oli sellise ketta omanik, jääb samuti kindlama
vastuseta. Suure tõenäosusega ei kuulunud selliste märkidega ketas
mõnele kohalikule talupojale. Eesti etnograafiliste maagiliste esemete
hulgas ei ole niisugused sümbolid levinud ja maagilistel eesmärkidel
on kasutatud pigem ebaselge päritolu või eksootilise kujuga esemeid
(nt fossiilid, kivikirved jm). Komplitseeritud sümboolikaga kirjamine
viitab hoopis teistsuguse sotsiaalse rühma uskumustele. Ühe võimalusena
tuleb arvestada 1599. aasta Poola revisjoni andmeid, mille
järgi kuulus Risti kabel soldat pan Lukasz Kinskile (Viljandi linn 1999,
116). Võimalik, et mõnele sõdurile rendile või päriseks antud maavaldusega
tulebki seostada sellist Eesti kontekstis võõrast, kuid laiemasse
Euroopa uusaja maagiatraditsiooni sobivat eset. Nagu juba mainitud,
võib maagilisi esemeid tihti seostada traditsiooniliselt ebausklike
elualade esindajatega nagu meremehed ja sõdurid. Hea näite sellest
pakub 1870. aasta Saksa-Prantsuse sõda, kus sõdurid ostsid apteegid
tühjaks „piksenooltest“8, et kaitsta end kuulide eest (Holtorf 2007).
Nii ongi tõenäoline, et Rattama talu maadelt leitud ketas on Eestisse
jõudnud mõne palgasõduri kotis. Selline oletus pakub ka mõningase
tõlgendusvõimaluse märkide endi kohta. Nagu rõhutatud, ei või märgijada,
hoolimata esmamuljest, seostada kitsalt vaid sodiaagisümbolitega.
Märgid on ilmselgelt laiema maagilise taustaga ning nende funktsiooniks
võibki pidada sõjamehele kaitse pakkumist, eriti kui arvestada
märkide tõenäolist seotust taevamaagiaga. Nii tulekski Rattama ketast
pidada ilmselt esialgu Põhja-Saksamaal 15.-16. sajandil kasutatud valu
____________________________________________________________________________
8 Taevast langenud ja välgulöögi kehastuseks olnud piksenoolteks on peetud
silmatorkava kuju ja välimusega kive, muu hulgas fossiile ja inimeste
valmistatud kiviesemeid. Need olid hinnatud mitmesugustes maagilistes
toimingutes ning neile omistati kaitsvaid omadusi.
___________________________________________________________________________

vormiks, mida hiljem, ilmselt 17.-18. sajandil, kasutati kaitsemaagilise
amuleti valmistamiseks. Võimalik, et siinjuures mängis rolli ka esemel
juba algul olnud ristripatsi kujutis, mis võidi samuti kaasata amuleti
märgisümboolikasse.


KIRJANDUS


Agrippa, H. C. 1533. De occulta philosophia libri tres. Köln: Soter.
Alttoa, K. 1995. Lõuna-Eesti arhitektuur 15. saj. – 16. saj. I poolel. Tartu.
(Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöö käsikiri Tartu Ülikooli raamatukogus.)
Anderson, J. C. 1979. A Polygonal Ring with Signs of the Zodiac. – Gesta,
18: 1, 39–46.
Berggren, K. 1993. Spindle Whorls: their Symbolism in the Villanovan
Cemetry of Quattro Fontanili, Veii. – Current Swedish Archaeology, vol. 1,
7–24.
Butler, E. M. 1998. Ritual Magic. Pennsylvania. State University Press.
Dehn, 1836. Zur geschichte der Gross-St.-Johannis’schen Kirche in
Livland. – Das Inland, 45, 742–745.
Dehn, 1837. Von einigen aus der heidnischen Zeit herrührenden Opfern
der Ehsten. Von einer Kreuzkirche. – Das Inland, 16, 268–270.
Elworthy, F. T. 1903. On Perforated Stone Amulets. – Man, 3, 17–20
Gilchrist, R. 2008. Magic for the Dead? The Archaeology of Magic in Later
Medieval Burials. – Medieval Archaeology, 52, 119–159.
Heide, E. 2006. Spinning seiðr. – Old Norse religion in long-term
perspectives. Origins, changes, and interactions. (Eds by A. Andrén,
K. Jennbert, C. Raudvere.) Nordic Academy Press, 164–170.
Holtorf, C. 2007. Monumental Past: The Life-histories of Megalithic
Monuments in Mecklenburg-Vorpommern (Germany). Electronic
monograph. University of Toronto: Centre for Instructional Technology
(kättesaadav https://tspace.library.utoronto.ca/citd/holtorf/0.1.html).
Hupel, A. W. 1774. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland.
Band I. Gesammelt und herausgegeben durch August Wilhelm Hupel. Riga.
59
A. Haak, T. Jonuks, M. Friedenthal
Johansen, P. 1955. Lippstadt, Freckenhorst und Fellin in Livland. Werk
und Wirkung Bernhards II. Zur Lippe im Ostseeraum. – Westfalen, Hanse,
Ostseeraum. Münster, 95–160.
Jung, J. 1898. Muinasaja teadus Eestlaste maalt, II. Kohalised muinasaja
kirjeldused Liivimaalt, Pernu ja Viljandi maakonnast. Jurjew.
Kelsey Museum of Archaeology 26119 (kättesaadav
http://www.lib.umich.edu/pap/exhibits/magic/def1.display.html#no.32).
Konsa, M. 2003. Eesti hilisrauaaja matmiskommete ning ühiskonna
kajastusi Madi kivivarekalmistus. – Arheoloogiga Läänemeremaades.
Uurimusi Jüri Seliranna auks (Muinasaja Teadus, 13.) Tallinn, 119–142.
LGU = Livländische Güterurkunden, I. Riga 1908.
Liungman, C. G. 2004. Symbols: encyclopedia of western signs and
ideograms. HME Media Stockholm.
Luiga, J. 1921. Rattama kalmed. Lembitu maleva hauad 1217. aasta
lahinguväljal. – Eesti Kirjandus 3, 65–71.
Mathers, S. L. M. & Crowley, E. A. 2008. The Lesser Key of Solomon
(kättesaadav: www.forgottenbooks.org).
Moora, H. 1971. Aruanne arheoloogilistest kaevamistest Risti kiriku
varemetes 1. juulist kuni 29. juulini 1971. aastal (käsikiri Viljandi Muuseumis).
Olearius, A. 1996. Uus Pärsia reisikiri. Tallinn.
Pabst, E. 1867. Heinrichs von Lettland Livländische Chronik. Tallinn.
Price, N. 2002. The Viking Way: Religion and war in late Iron Age
Scandinavia (Aun, 31.) Uppsala: Department of Archaeology and Ancient
History, Uppsala University.
Reiman, W. 1909. Eesti kohanimed, II. Paala. – Eesti kirjandus, 10, 369–
372; 11, 401–407.
Selirand, J. & Tõnisson, E. 1963. Madisepäeva lahingu jälgi otsimas. –
Läbi aastatuhandete. Tallinn, 198–206.
Stigell, A.-L. 1974. Kyrkans tecken och årets gång. Tideräkningen och
Finlands primitiva medeltidsmålningar (Suomen muinaismuistoyhdistyksen
aikauskirja, 77). Helsingfors.
Vassar, A. 1968. Madisepäeva lahing. – Kui Lembitu kutsus. Tallinn, 53–96.
Vedru, G. 1999. Värtnakedrad Eesti arheoloogilises leiumaterjalis. – Eesti
Arheoloogia Ajakiri, 3: 2, 91–114.
Viljandi linn 1999 = Viljandi linn 1599. aastal. Poola keelest tõlkinud
K. Vabamäe, kommentaarid K. Alttoa. – Viljandi Muuseumi aastaraamat
1998. Viljandi, 114–153.
60
Märkidega kiviketas Rattama talust
Vunk, A. 2005. Jeesus läks maale kõndimaie. Ristisõjad ja palverännakud
Eesti keskajal. Tallinn.
Västrik, V. 2002. Risti kabeliga seotud pärimus 18. sajandist tänapäevani. –
Lemmeleht. Pro Folkloristica IX (kättesaadav: http://www.folklore.ee/rl/
era/nt/PF9/vastrik.htm)
LÜHENDID
EAA – Eesti Ajalooarhiiv
RKM – Riiklik Kirjandusmuuseum (Eesti Kirjandusmuuseum)
RM – Rakvere Muuseum / SA Virumaa Muuseumid
TLÜ AI – Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut
TÜ – Tartu Ülikooli arheoloogiakogu
VM – Viljandi Muuseum

Kuidas vanasti plaaniti Pärnu uut südalinna



www.parnupostimees.ee 16.12.2010

Olaf Esna, bibliofiil

Arhitekt Harald Armani projekti järgi jõuti enne sõda ehitada Pärnu kesklinna Alar Kotli ja Anton Soansi kavandatud moodne pangamaja.

Foto: Olaf Esna erakogu

Kaldjoon joonisel tähistab vana vallikraavi alale rajatud raudteed.

Foto: Olaf Esna erakogu

Kui 5. oktoobril 1896 väljus esimene rong Pärnust Valka, olid pärnakad õnne tipul. Ometi üks kindla sõiduplaani alusel toimiv aastaringne ühendus ülejäänud maailmaga! “Ei” loksumisele merel või reisitõllas!


Aastad möödusid, rongi kõrvale tulid autod, hakkas arenema bussiliiklus ja südalinna, lausa peatänava äärde jääva rongi peale hakati nina kirtsutama.

Peale tsuhh-tsuhhitamise vedur suitses ja vilistas, puhvrid kolksusid, raud tegi raua vastu käies kriginat. Ka polnud tsaariaegne raudteearhitektuur enam esinduslik moodsaks suvituslinnaks pürgivale Pärnule.

Raudteejaam surve all

Linnavara loovutamisel ihnuskoina tuntud linnapea Oscar Brackmann laskis küll jaamahoone ja rööpapaari otse oma maja ette ehitada, aga kas ta selleks kulutas linna maad? “Dutkit, brat,” nagu ütleb idanaaber.

Juurdeveo Raudtee Selts pidi täitma vana vallikraavi enne, kui sai hakata ehitama. Niipalju kui selts vallikraavi täitis, ta maad sai. Seda tähistab joonisel kaldjoon üle praeguse Rüütli platsi.

Ajapikku hoonestati Rüütli tänava lõpukvartalid, praeguse hotelli kohale kerkis Endla teatri hoone. Seepärast hakatigi kolmest küljest hoonetega piiratud raudteejaama sellest paigast välja suruma. Aastast aastasse võeti selle kohta ajalehtedes sõna, aga tulemusi polnud. Korraldati nõupidamisi, kus asja pikalt arutati.

Lõpuks kuulutas teedeministeeriumi ehitusvalitsus koos raudteevalitsuse, Pärnu linnavalitsuse ja Eesti Pangaga 1937. aasta lõpul välja Pärnu linnaväljaku kujundamise eelprojektide võistluse tähtajaga 1. märts 1938.

City võtab ilmet

Lahendada tuli olemasoleva raudteejaama, reisijate- ja kaubajaama üleviimine ning raudteejaama alt vabanevale maa-alale tähtsamate haldusasutuste püstitamine.

Sellel alal tuli ette näha riigihoidja monument, Pärnu raudteejaama hoone ja raudteetöötajate elamu, Eesti Panga Pärnu osakonna hoone (pikkus vähemalt 45 meetrit, kubatuur umbes 10 000 kuupmeetrit), Pärnu postkontori ja telefonivõrgu hoone mahuga 7250 kuupmeetrit, kaugemas tulevikus uus hoone riigiasutuste paigutamiseks (24 000 kuupmeetrit), Endla juurdeehitus (maht ligemale 12 500 kuupmeetrit), maaliinibusside seisukoht raudteejaama juures, kust korraga võiks väljuda 15 bussi.

Tähtajaks laekus viis võistlustööd, neist kolm väärisid tähelepanu. Þürii koosseisus raudteevalitsuse ehitusala juhataja K. Steinmann (esimees), Pärnu linnanõunik P. Suve, Eesti Panga inspektor J. Jürisson, arhitektid O. Siinmaa, H. Otloot, K. Bülau (sekretär) jagas auhinnad 8. märtsil 1938 järgmiselt.

Esimese auhinna 1000 krooni sai ”City” (arhitekt Harald Arman). Teine ja kolmas auhind jagati kahe töö vahel, mõlemale 625 krooni: ”Tutti” (Manivald Loite ja Elmar Lohk) ja ”292723” (Johannes Ilmas).

Armani projekti puhul hinnati arhitektuurset tasakaalukust ja soliidsust, projektis ette nähtud hoonete õigeid asukohti (eriti hästi oli lahendatud Eesti Panga hoone paigutus).

Ülejäänud töödes olid kenasti paigutatud liiklusjaam ja Konstantin Pätsi monument.

Lõpliku projekti koostamisel oli kavas võtta aluseks esikohatöö, täiendades seda teiste auhinnatud projektide ideedega.

10. märtsil toodi projektid Tallinnast Pärnusse, kus neid võis nelja tunni jooksul linnavolikogu saalis uurida.

Ametlikult reklaamiti seda K. Pätsi nimelise väljaku ümberplaneerimisprojektide võistlusena.

Loomulikult oli see Pärnu linnaisade riigihoidja (presidendi) moosimise tipp. Kuidas sa jätad omanimelise väljaku ja sellega piirnevate hoonete ehitamisel riigi rahakoti rauad lahti tegemata!

Pätsile sellele väljakul ausammast ei püstitatud, küll tuletati kahes variandis meelde Punase väljaku muumiat.

Selle projektide võistluse silmaga nähtav ja käega katsutav tulemus on Alar Kotli ja Anton Soansi projekti järgi ehitatud pangamaja, mille asukoha pani paika Armani esikoha võitnud projekt.

keskiviikko 29. joulukuuta 2010

Kuidas Pärnu raekojas eesti kunsti näidati



www.parnupostimees.ee 01.12.2010

Olaf Esna, bibliofiil

Eesti kunstnikkude rühma kevadnäitus 1924 Pärnu raekoja saalis.

Foto: Olaf Esna erakogu

Kunstnik Jaan Vahtra – Johannes Barbaruse portree.

Foto: Olaf Esna erakogu

Ehk keegi mäletab veel nõukogudeaegset mantrat ”Kunst kuulub rahvale”? Igati mõistlik mõte, kuid selle taustal õhiti skulptorite kavandatud ja rahva püstitatud mälestusmärke, raiuti kirvega puruks raamatuid ja kohandati kirikuid laohooneks.

Pursuid, kelle tooli alla kommunistid püsivalt pommi püüdsid sokutada, andsid Pärnus ainsa Eesti linnana linnarahva käsutusse kõige tähtsama saali, s.o raekoja, kus nii mõnigi kord möllasid kired linnale oluliste küsimuste lahendamisel ja rõdul istuvate ajakirjanike rõõmuks tehti erakondlikku tsirkust nagu rühma (fraktsiooni) saalist välja marssimine.

Volikogu saali uksed löödi kahele poole lahti ja linlastele kuulutati, et kõik saavad tulla siia saali kunsti nautima, oma silmaringi laiendama. Tuleval aastal võib Pärnu linnagalerii tähistada 90 aasta möödumist selles saalis toimunud esimesest kunstinäitusest.

Veidi eellugu

Kuni Esimese maailmasõjani tõid mõnel korral Pärnusse kunstinäitusi saksa soost pärnakad. Eestlasi hakkas kunsti juurde juhatama kunstnik ja õpetaja Rudolf Lepik (1881-1918), kes aastatel 1909-1914 tegutses siin joonistusõpetaja ning kunstikursuste ja -näituste organiseerijana. Temast vabaks jäänud koha võttis 1914 üle Konstantin Štšerbakov (Štšerbakoff), hilisema nimega Süvalo (1883-1964).

1916. aastal korraldas Süvalo oma esimese personaalnäituse Suur-Sepa 4 ja 1918 teise näituse.

Talle sekundeeris samal aastal oma näitusega Pärnu tütarlaste gümnaasiumisse joonistusõpetajaks saanud Martha Kivi (1883-1959).

Raesaalist näitusesaaliks


1921. aastal tegi noore riigi eestimeelne Pärnu linnavalitsus epohhiloova otsuse: lubada linnavalitsuse (volikogu) saali kasutada kunstinäituste korraldamiseks.

Pühapäeval, 23. jaanuaril 1921 avati raesaalis tublisti üle 100 taiesega kunstinäitus. Avamisest võttis osa ”kaunis rohkest” rahvast. Avasõnadele järgnes huvitav loeng, kus anti lühike ülevaade Eesti kunsti kokkupuutumisest Euroopa suuremate rahvaste kunstiga ja selle mõjust Eesti kunstile.

Näitusel osalesid noored kunstnikud ja kunstiõpilased Ants Murakin, Voldemar Ormisson, August Roosileht, Eduard Viiralt, Konrad Mägi, pärnakad Konstantin Süvalo ja Martha Kivi (Eesti kunsti ajaraamat 1523-1944. Tln, 2002). Samuti Paul Liivak ja üks kolmest Mei õdedest – Natalie (Vaba Maa Pärnu väljaanne 29.01.1921).

Osa selle väljapaneku eksponaatidest oli aastavahetusel (22.12.1920 – 10.01.1921) olnud näitusel Viljandi reaalkoolis. Sellel näitusel osales Süvalogi. Seepärast võib oletada, et kõnealuse näituse Pärnusse tooja ja linnavalitsusega läbirääkimiste pidaja oli Süvalo, ehk ka Kivi.

Näitus kestis seitse päeva ja külastamine oli ”keskmine”. Alg- ja keskkooliõpilastele anti võimalus seda vaatamas käia ning neile jagati asjalikke seletusi eksponaatide kohta. Paraku ei tehtud sellelt näituselt ainsatki ostu (VMPv 4.02.1921).

Kuradile oli sõrm antud ja kunstnikud koputasid varsti taas linnavalitsuse uksele. Juba 1. mail 1921 avati samas 16 kunstniku teoste näitus. Seekord võisid pärnakad tutvuda muu hulgas Mäe, Ado Vabbe, Anton Starkopfi, Voldemar Melniku (Melliku), Ormissoni, Murakini, Roman Espenbergi (Haavamägi), Natalie Mei, Süvalo loominguga.

Juba traditsiooniliselt algas näitus loenguga. Peeter Akerbergi (Põldmaa) teemaks oli ”Maalikunsti arenemine klassitsismist futurismini” (Postimehe Pv 29.04.1921).

1921. aasta kolmas väljapanek avati linnavolikogu suures saalis 23. oktoobril. Sedapuhku oli tegemist Pallase ringreisiga ”Sügis 1921”. Esmalt oli näitus 4. septembril Tallinnas provintsiaalmuuseumis ja hakkas seejärel Eestis ringlema. Pärnusse jõuti Viljandist. Osalesid Aleksander Grinev, Haavamägi, August Jansen, Kristine Mei, Natalie Mei, V. Melnik (Mellik), Mägi, Ormisson, Rudolf Paris, Märt Pukits, Juhan Püttsepp, Ferdi Sannamees, Süvalo, Vabbe, Lydia Wademann-Jans ja Viiralt. Näitus kestis kolm päeva.

Avamispäeval anti ülevaatlikke seletusi ja oldi seda valmis tegema kogu näituse kestuse ajal (VMPv 22.10.1921).

Kooliõpilaste kunstinäitustele viimine andis käegakatsutavaid tulemusi. Loodi Pärnu õppurkonna kunstiühing, mille juhendaja oli Süvalo, kes korraldas kunstikursusi, kus esineti kunstialaste referaatidega.

Vähe sellest, õpilased panid 1922. aastal linnavalitsuse saalis üles oma näituse. Sellel oli 18 õppurilt väljas üle 150 töö õlis, pastellis, akvarellis. Ei puudunud tušijoonistusedki. Osa eksponaatidest olid valminud kunstikursusel, enamik tehtud kodus. Pallase mõju oli tuntav nii värvis kui käsitlusviisis, kus domineeris ekspressionism, kuid esindatud oli ka futurism.

Näitus avati 4. veebruaril 1922. Sissepääsu alammäär oli kümme marka, osa töödest müüdavad (VMPv 23.02.1922, Postimehe Pv 1.03.1922).

1922. aastal korraldas kunstiühing Pallas Saksa maalikunstniku ja graafiku Albrecht Düreri ja maalikunstniku ja joonistaja Hans Holbeini teoste reproduktsioonide näituse.

Algul näidati pilte Tartus, seejärel Valgas ja lõpuks 14.-16. maini Pärnus (Kunstiühing Pallas 1918-1933. Trt. 1934). Väljas oli 87 kunstitööd, enamjaolt kunstnike usulistest tunnetest inspireeritud joonistused. Seegi näitus oli Pärnu linnavalitsuse saalis.

Avamisel andis kunstnik Arnold Akberg lühiülevaate Itaalia renessansist ja võrdles seda sama ajajärguga Hollandis (Postimehe Pv 15.05.1922).

Kubistid vallutavad raesaali

1923. aasta veebruaris korraldas grupp noori kunstnikke Eduard Ole, Jaan Vahtra, Ardo Sivadi ja Friedrich Hist Võrus näituse, kus oli märgata kubistlikke tendentse.

Ülejäänud selle rühmaga hiljem liitunud kunstnikud Akberg, Märt Laarman, Paul Liivak, Hendrik Olvi, Kuno Veeber ja Aleksander Krims (Radava) panid oma tööd välja Pärnu linnavalitsuse saalis 8.-12. juunini 1923. Esitleti maale, graafikat, joonistusi, puulõikeid oma viimase kolme-nelja aasta töödest. Näituse avamisel oli rahvast halva ilma tõttu vähevõitu (Postimehe Pv 10.06.1923).

Väljapanek oli avatud 9-20 ja linnarahvast innustati hoolega külastama, sest kunsti polnud Pärnus võimalik näha iga päev (VMPv 12.06.1923).

Samal aastal koondusid eelnimetatud kunstnikud Eesti kunstnikkude rühmaks, mis ametlikult registreeriti Tartus aasta lõpul.

Eesti kunstnikkude rühma 1924. aasta kevadnäitus avati 27. aprillil Võrus, kust see rändas Valka ja sealt Pärnusse. Siin avati näitus 23. mail 1924, ikka raesaalis, ja kestis 29. maini. Väljas oli umbes 100 taiest: maale, graafikat, joonistusi ja skulptuure.

Osalesid Akberg, Hist, Felix Johannsen, A. Linzbach, Laarman, Ole, J. Raudsepp, Vahtra, Sivadi ja Süvalo (Lilulii nr 1, 1924).

”Eesti kunsti ajaraamatus” on nimetatud ka P/eeter/ Linzbach, kes sel ajal õppis Pariisis, ja mainimata on Süvalo, kes ilmselt osales ainult Pärnu näitusel. Vahtra tööd olid väljas lausa omaette osakonnana.

Näitus oli iga päev avatud 10-18. Külastatavus oli kahjuks loid, käis vaid 538 inimest ja osteti neli tööd (VMPv 24.05.1924).

Sama kunstnike rühma 1925. aasta näitus avati Tartus 11. jaanuaril. Pärnus avati see 1. märtsil raesaalis. Seitse päeva võisid pärnakad uudistada Vahtra, Johannseni, Ole, Akbergi, Olvi, Laarmani, Histi, Raudsepa, Aleksander Grinevi ja Süvalo kunsti. Väliskülaliseks oli Mihhail Larionov (VMPv 28.02.1925).

Kunstnikud harisid rahvast selgitavate loengutega. Näiteks Pärnu rahvaülikoollased korraldasid 4. märtsil õppekäigu raesaali, kus neile kõneles uuest kunstist Felix Johannsen. Kuulajaid oli üle 50 (VMPv 14.10.1925).

Pärnu ajalehtedes avaldati oma rühma eesmärke selgitavaid artikleid, kus muu hulgas kirjutati: ”Uuem maal ei mahu väikekodanlase kongi, ta vajab rohkem õhku, julgemate joontega ehitusi. See aga kohustab meid loobuma senisest poesiltidega dekoreeritud kaststiilist ja asuma uhkete pilvelõhkujate, uute masinate konstrueerimisele” (VMPv 2.03.1925).

Raesaal saab puhkust


Pärast mitu aastat kestnud kubistide turmtuld pärnakatele saabus kolmeks aastaks raekoja saalis kunsti näitamises paus. Alles 25. juulil 1928 avati noorte pariislaste Adamson-Ericu, Tederi ja Viiralti maalide ning graafika näitus, mida täiendasid Starkopfi skulptuurid (VMPv 28.07.1928). Väljapanek oli avatud iga päev 10-12 ja 14-19.

Raekoja suures ja väikeses saalis oli väljas 122 taiest kunstnike kahe viimase aasta loomingust. Viiraltilt oli ligi 40 tööd, Tederilt 30 maali ümber, Starkopf oli toonud 12 skulptuuri ja 11 vabadussammaste kavandit.

Ometi ei täheldatud pärnakate erilist huvi selle näituse vastu, sest esimese nelja päevaga kaes seda ainult 110 inimest. Edaspidigi hurjutati pärnakaid näituse leige külastamise pärast, sest kaks kolmandikku huvilistest olnud nagunii suvepärnakad, eeskätt soomlased.

Näituselt tehti mõni ost: Johannes Vares-Barbarus ostis Tederi ”Pariisi eeslinn I ” ja ”Natuurmordi”, insener Tück Adamson-Ericu ”Kabeli” ning professor Andrus Saareste ühe Viiralti gravüüridest.

Näitus oli avatud 12. augustini (VMPv 10.08.1928).

Möödusid aastad, kui kunstinäitused toimusid Pärnus muudes paikades. Taas oli pärnakatel raekoja saali asja 1934. aastal, mil vaimse kultuuri päevade raames toimus seal kunsti- ja raamatunäitus.

Eksponendid olid Amandus Adamson, Adamson-Eric, Paul Burman, Mägi, Teder, Viiralt, Lydia Nirk-Soosaar (Mark Soosaare ema), Meta Trantmann, pärnakad Erich Leps, Pauline Leps-Estam, Karin Luts, Süvalo. Selle näituse vastu tundsid pärnakad suurt huvi (Pärnu Päevaleht 27.02.1934).

Raamatunäitusel olid väljas 19. sajandi Eesti raamatud võrdluseks nüüdisaegsete kirjandusteostega. Väljapanek oli esimesel päeval avatud 13-18, ülejäänud kahel päeval 10-18. Sissepääs maksis kümme senti.

Juubel ja tarbekunstinäitus

1935. aasta algas näitusega raekoja suures saalis. 2. jaanuari hommikul avati seal Pärnu Rannahotelli (praegu Estonia) projektide väljapanek. Eksponeeritud olid kõik 16 võistlusele esitatud tööd (VMPv 2.01.1935).

6. jaanuarini kestnud näitust külastas 200 inimest, neist 150 meest, 34 naist, kuus koolipoissi ja seitse -tüdrukut. 7. jaanuaril saadeti projektid Tallinna, kus need pandi avalikkusele tutvumiseks välja kunstihoonesse (VMPv 7.01.1935).

1937. aasta lõpul kuulutas teedeministeeriumi ehitusvalitsus koos raudteevalitsuse, Pärnu linnavalitsuse ja Eesti Panga Pärnu osakonnaga välja Pärnu südalinna kujundamise eelprojektide võistluse. Tähtajaks, 1. märtsiks laekus viis võistlustööd. Žürii tegi otsuse 8. märtsil.

Seejärel toodi tööd Pärnusse ja linnarahval oli võimalik nendega tutvuda volikogu saalis 18. märtsil 1938 10-14. Sissepääs oli tasuta. (VMPv 17.03.1938).

1939. aastal tähistati suurejooneliselt Pärnu kuurordi 100 aasta juubelit. Sel puhul oli volikogu saalis 1.-15. juulini väljapanek, mis kujunes üleriigiliseks tarbekunstinäituseks.

Külastajate ette toodi Pärnu linatööstuses kootud Adamson-Ericu kavandatud Kadrioru administratiivhoone seinakatted, samas kootud V. Menovi kavandatud Oru lossi laekatted, laudlinad ja palju muud.

Arhitekt Olev Siinmaa kavandite järgi olid valmistatud Oru lossi tool, Pärnu Rannakohviku laud ja toolid.

Veel oli eksponeeritud Linda Hermanni keraamikat, Aino Pedak-Preitoffi keraamikat ja portselani, Otto Tammeraidi hõbeehteid ja metallitöid, pärnaka Erna Tomingase nahatöid. Ei puudunud Eduard Taska ega Adamson-Ericu nahkehistöö.

Riigi kunsttööstuskool esines intarsia-, puuvooli-, naha-, metallitööde ja portselanimaaliga, samuti oli neilt keraamikat.

Mainimata ei saa jätta Tartu naisseltsi käsitöökoja ja Pärnu KNNÜ turismiosakonna väljapanekuid. Rootsi daame panid õhku ahmima virnade viisi kuulsaid Haapsalu rätte (Pärnu Päevaleht 6.07.1939).

Näitusel oli menu ja ostjaid. Kaubaks läksid Taska köites ”Kalevipojad”, Tammeraidi metalltaldrikud ja ehted, Aino Pedaka portselan, OÜ Käsitöökoja ja Tartu naisseltsi kootud esemed.

Keegi rootslanna tahtis ära osta Kadrioru lossi seinakatted, aga seda soovi ei saadud rahuldada (Pärnu Päevaleht 12.07.1939).

See oligi viimane näitus raesaalis sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal.

Kuidas Pärnus surmati kinos 250 fašisti




www.parnupostimees.ee 21.11.2010

Olaf Esna, bibliofiil

Fotod, Olaf Esna erakogust

Kõikide sõdade ajal on sõdalaste innustamiseks ja tagalas meeleolu tõstmiseks vaja läinud kangelasi. Olgu siis tõelisi või meedia haibitud.

Meie idanaabritel oli Esimese maailmasõja ajal selliseks kangelaseks Doni kasakas Kozma Krutškov, kes ühes kokkupõrkes sakslastega tappis neist 11 ja sai seejuures 16 piigihaava. Temaga on seotud veel legende, näiteks võtnud ta korraga seitse sakslast piigi otsa.

Teise maailmasõja aegseid imevägilasi ei hakka kohe ette lugemagi. Nende kohta võib öelda, et sõjaaja värk, ju siis oli tarvis. Paraku toodetakse kangelasi tagantjärele juurde piiri pidamata bluffides.

Hiljuti käidi järgneva loo tõele vastavust minu käest uurimas ja seejärel toodi print internetist M. L. Lvovi raamatust ”Parool – Baltika”. Selles on juttu ka Pärnust.

1980. aasta septembris olid Kaliningradis kokku saanud Balti laevastiku Punalipu ordeniga Klaipeda-nimelise esimese kaardiväe miinitorpeedolennukite polgu veteranid. Osa selle polgu lenduritest võttis augustis 1941 osa Berliini pommitamisest.

Libakangelaslugu

”Neil päevil, kui (polkovnik Jevgeni) Preobraþenski grupp pommitas Berliini, Königsbergi ja Pillaud, pommitasid esimese polgu põhijõud laevastiku staabi käsku täites hinge tõmbamata Leningradi suunas pealetungiva vastase tehnikat ja sõdureid.

Tuþilkin, Borzov, Pobedkin, Tðernõhh, Ivanov lendasid öösel ja päeval ning tihti ilma igasuguse hävituslennukite kaitseta. Nad heitsid pomme tankidele ja sõduritele nende koondumis-, ümberformeerimis- ning puhkepaikades.

Aga ühte ülesannet meenutavad polgukaaslased tänapäevani, kuigi sellest on möödas üle 40 aasta. Tegemist on suure hulga kõrgete hitlerlike ohvitseride hävitamisega.

Balti laevastiku juhataja viitseadmiral V. F. Tributs luges uuesti enda ees lebava ”Kutse” tõlget: ”Saksa väejuhatusel on au kutsuda Teid tähistama olulist võitu – Pärnu linna vallutamist.” Edasi oli nimetatud see kino, kus sündmust tähistatakse, ja toimumise aeg. Loomulikult tuli ilmuda paraadvormis.

”Paraadvormis,” lausus laevastikuülem, otsekui oleks teda kutsutud, aga mitte kedagi Saksa ooberstit.

Pärnu on sadamalinn, seega on fašistide kogunemine esinduslik, kõrvuti armee eliidiga on seal allveelaevnikud, torpeedokaatrite flotilli juhtkond, Saksa laevastiku eliit. Terve navigatsioonihooaja jooksul pole võimalik hävitada niisama palju Kriegsmarine vanemaid ja kõrge auastmega ohvitsere, kui neid on koos selles kinos.

Kaksipidi mõelda pole võimalik: kas võtta operatsioon ette? Kuid kas kõik on ikka nii, nagu seal kirjas? Äkki on kõrgete Saksa kindralite ja ohvitseride asemel kinos hoopis tsiviilelanikud tavalisel seansil?

”Kust need andmed pärinevad?” uuris laevastikuülem.

”Saadud partisanidelt, väärivad täielikku usaldust,” vastas osakonnajuhataja. ”Kutse hankis kommunistlikust noorest eestlanna, kelle nime ei teatatud. Elanikkonna osavõtt banketist on välistatud, välja arvatud okupantide sabarakud.”

”Aga ikkagi on vaja uurida: kui banketti ei toimu, tuleb kino pommitamine ära jätta ja lennuk suunata varuvarianti täitma.”

Ilmselt ei saa keegi kunagi teada, kes oli see eestlanna, tänu kellele see jultunud rünnak toimus. Kutsekaarti ei meenutatud enam kordagi, aga ettevalmistused visiidiks suvituslinna algasid viivitamata. Hoone otsustati puruks pommitada pool tundi pärast piduliku ürituse algust ja saata seda tegema üks lennuk.

”Leiame sellise,” kandis laevastikuülemale ette õhujõudude ülem kindral M. I. Samohhin. ”See on Larionov. Lõpetas õhujõudude akadeemia, oli 73. polgu operatiiv-luureosakonna ülem, praegu 1. miini-torpeedolennukite polgus eskadrilli navigaator. Mäletate, kui Dvinski all sõdisime Saksa tankidega? Larionov näitas seal ennast kõige paremast küljest.”

”Kutsume ta siia!”

”Praegu on ta kauglennul.” Samohhin näitas kaardil Balti mere piirkonda, kus Larionov võis asuda.

”Hästi, tegutsege, kuid ärge ajage objekti segamini mingi muu hoonega.”

Larionov naasis vaenulennult, andis staabis üle kogutud luureandmed, kandis ette, kuhu veeskas miinid, sõi sööklas ja heitis pärast seitsmetunnist õhus loksumist puhkama. Aga magada ei õnnestunud, sest ta kutsuti õhujõudude staapi. Seal oli kindral koos staabiülem polkovnik D. I. Surkoviga.

”Kas teate seda linna?” küsis kindral.

”Polk asus seal enne sõda.”

”Kas kinos käisite?”

”Käisin, vaatasin ”Tšapajevit”,” vastas Grigori Fedotovitš.

”Kas te selle plaani järgi oskate leida kino?” uuris Surkov.

”Mida siin otsida, see ta on,” näitas Larionov. Kindral ja staabiülem vahetasid pilke: valik oli õige. Selgitasid seejärel ülesannet varjamata ohte ja raskusi, mis võivad tekkida lennu ajal sihtmärgini ja selle kohal. Erutatult ootasid nad, mida vastab Larionov küsimusele: ”Kas te saate hakkama?”

”Selge, seltsimees komandör,” ütles Larionov vaikselt ja selgelt.

DB-3 tõusis õhku ja suundus kohe Soome lahele.

Lennuk võttis suuna kõrgust kogumata Pärnule. Lennu ajal kohtuti kaks korda vaenlase lennukitega. DB neile ei lähenenud, vaid puges peitu pilvedesse. Viimane manööver sooritati nii, et sihtmärgile saaks läheneda tagalast.

Kogu Pärnut kammisid eripatrullid. Kilomeeter enne kino seisid kontrollpostid. Kinole läheneda oli võimatu. Aga üksik lennuk, mis lähenes sadamale ohutust küljest, võis olla kindlasti kas Junkers või Heinkel.

Pärast sadama ületamist juhtis Larionov lennuki vajalikku piirkonda. Ta ei kahelnud, et lähenetakse kinole, ja palus lendur Nikolai Pobedkinit suunata lennuk sihtmärgile. Nüüd jäi üle veenduda, et see on ikka õige sihtmärk. Pilk plaanile, siis maapinnale.

Jah, see on kino. Kõik toimus sekunditega. Laskumine, et eksimust vältida. Nupuvajutus ja … seeria pomme tabas kinohoonet.

Taevasse kerkisid leegid, selgesti olid näha varisevad seinad ja plahvatused. Seejärel pea vaheaegadeta õhutõrjekahurite kogupaugud ja mürsuplahvatused lennuki lähedal.

Kanti ette: pommid tabasid täpselt kinohoonet – see on purustatud. Kaks päeva oodati teateid partisanidelt Pärnust. Ja äkki Tributsi käsk: kiiresti esitada Larionov autasustamiseks. Partisanidelt tuli informatsioon: 250 fašisti on maetud varemete alla.

Larionov lendas palju ja efektiivselt. Alates 20. augustist, see tähendab pärast 250 fašisti hävitamist Pärnu kinos, 10. septembrini hävitas meeskond, kus kursi pani paika Grigori Fedotovitš, kuni 30 tanki, 40 autot, palju muud varustust.

Suure Isamaasõja ajal sooritas Larionov 250 edukat vaenulendu. Võidupäevaks oli ta nelja ordeni kavaler ja Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe omanik – see tiitel omistati talle 5. novembril 1944.”

Kuidas oli tegelikult?

Nüüd mõni kommentaar selle muinasloo juurde. Küll oli Tributs 1941. aastal ikka mures tsiviilelanike pärast kinos! Kes võisid olla 9. märtsil 1944 Estonias balleti ”Kratt” esietendusel, et teater põlema pommitati?

Kuidas on võimalik tagalast, Läti ehk Riia poolt tulles lennata üle sadama ja võtta siht kino Capitol poole?

Mis tegelikult toimus? Mati Õuna raamatu ”Võitlused Läänemerel. Suvi 1941” (Tln, 1996) kohaselt oli venelastel luureandmeid, et augusti algul asus Pärnusse Saksa 18. armee staap. Selle armee staap toodi 20. juulil Eestisse Võrru, hiljem asus ümber Viljandisse. Pärnus armeestaapi ei olnud.

5. augustil pidanuks polkovnik Jevgeni Preobraþenski ise Saaremaalt Kogula lennuväljalt lendama kolme lennukiga Pärnut pommitama. Paraku ütles üles lennuki parempoolne mootor ja polkovnik oli sunnitud hädamaanduma heinamaale, sõites vasaku tiivaga sisse heinaküüni rookatusesse.

Ilmselt jäi lend pooleli ülejäänud kahel lennukilgi, mida polkovnik pidi sihtmärgini juhtima.

Tegelikult pommitati Pärnut 7. augusti 1941 õhtupoolikul algusega kell 17.30. Saksa sõjaajaloolase Werner Haupti andmeil puistas linnale pomme neljas laines 90 lennukit. Sama autori andmeil sai kümme sõdurit surma ja 20 haavata, hukkus viis hobust. Need kümme surnut ja 20 haavatut jäid pommide alla sadamas ja olid riigi tööteenistuse jao 6/373 liikmed.

Samuti kaotasid elu arst välihaiglast nr 571, kahurväelane ja staabikompanii jefreitor. Kuna nende langemiskohaks on märgitud staap, saab tegemist olla ainult 291. jalaväediviisi staabiga, mida pommiga kostitati. Andmed langenute kohta pärinevad Kasseli arhiivist. Kokku kaotasid sakslased 13 meest.

Haupt tsiviilelanike kaotusi ei maini. Pärnu ajalehe Uus Elu järgi hukkusid selle pommitamise tagajärjel aednik Mihkel Vilgats (UE 9.08), Erna Tambur (neiuna Soosaar, UE 12.08) ja Hele Hallingu (UE 6.08.1941).

Ka Pärnu parim, spetsiaalselt kinoks ehitatud hoone sai pihta ja hävis. Sõja järel tema varemed koristati ja sellele kohale ehitati Lydia Koidula ausamba taha nõndanimetatud projekteerijate maja.

Eelräägitud luiskeloos mainitud pommitamise kuupäeval, 20. augustil algas varahommikul kas kell 4 või 4.30 (andmed erinevad) Saksa vägede liikumine Tallinna suunas. Rünnak toimus poolkaares Soome lahe rannikult Kuusalust kuni Vigalani.

Vigala-Pärnu-Velise kandis asus kindral Friedrichi grupp. Vigalast lääne pool sakslastel suuremaid väeüksusi polnudki ja Pärnus asus ainult vahipataljon (Landesschützen Battaillon nr 859).

Langenuid on 20. augustil fikseeritud vaid viis meest: kaks ülemjefreitorit langes Jädiveres, üks laskur hukkus Päärdus, ülemlaskur Vigalas ja jefreitor Kirblas.

Üldse kaotasid sakslased 1941. aastal eri kohtades lahinguid pidades 28 ohvitseri, kes on maetud Pärnusse.

Kuidas Pärnus läbi aegade leiba on küpsetatud



www.parnupostimees.ee 04.11.2010

Olaf Esna, bibliofiil

Värske saia-leivaga kaubeldi ennemuiste isegi värskes õhus pikkadelt müügilaudadelt.

Foto: Erakogu

Peenem saiategu Mõisakülas eelmise sajandi algupoolel.

Foto: Erakogu

Meieisapalves kõlab lause: ”Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.” Lahti seletatult mõeldakse selle all ka vaga naist, vaguraid lapsi, häid sõpru, vaga ülemust, head ilma ja valitsust.

Siinkohal piirduksime vaid oma igapäevase toidukõrvase ehk leiva ja selle valmistajatega. Taevataat on selle teo delegeerinud pagaritele ehk leivategijatele.

Pagarid on Pärnus ametis juba linna rajamisest peale, sest näiteks Tallinnas oli linnaelanikel tulekahju kartusel keelatud kodus leiba küpsetada. Küllap tunti Pärnuski hirmu punase kuke ees.

Peamine leivatoode oli sel ajal rukkileib, sest ega siis iga päev saia näost sisse aetud. Sai oli laual pühade ajal, argipäeviti said seda endale lubada ainult rikkurid.

Pärnu pagarid


Esimesed teated Pärnu pagarite tsunftist pärinevad 16. sajandi algusest. Alustaks siiski 19. sajandist ja selgitaks Pärnu kodanikeraamatu abil välja Pärnus tegutsenud pagarid. Teada on, et 1851. aastal töötas Pärnus seitse pagarit ja neli selli.

6. oktoobril 1803 võeti linnakodanikuks pagarmeister Christian Gottlieb Weinreben (5.03.1777 - ?), kes oli teise põlvkonna pagar, kuna tema Mecklenburgist pärit pagarist isa Joachim Gottlieb Weinrebe (? - 2.01.1814) sai Pärnu kodanikuks juba 15. mail 1773.

8.12.1803 lisandus kodanike nimekirja Hannoveri pagarmeister Friedrich Nolte (? - 24.10.1824), kes pani aluse üle sajandi tegutsenud pagariärile. Tema tütre Christine Elisabethi (14.04.1805 - 22.08.1837) kosis Mitaust (Jelgavast) tulnud pagar Heinrich Gottlieb Thau (? - 3.07.1865), kes 4.07.1825 oli saanud Pärnu kodanikuks. Nende esikpojast Heinrich Friedrich Thaust (17.07.1826 - ?) sai samuti pagarmeister ja tema võeti registrisse 20.01.1866. Omakorda temagi pojast Roman Ludwig Heinrichist (11.07.1866 - 9.02.1892) tuli pagar.

9.01.1804 pandi Pärnu kodanikuna kirja pagar Johann Friedrich Scholing, kes 15.07.1816. aastal suri 50aastasena, aga tema lastest ei olnud isa ameti pärijat.

23.01.1814 algas Pärnu kodanikupõli pagar Johann Michael Tebellil (10.02.1782 - 30.10.1853). Tema päris ameti isalt Johann Achilles Gotthardt Tebellilt (? - 23.10.1821), kes oli Pärnusse tulnud Grabowist ja kodanikuks saanud juba 1779. Selle suguvõsa kolmas pagar Robert Johann Tebell (16.05.1829 –3.01.1911) pandi kodanike registrisse 9.10.1864.

Veel ühe pagarisuguvõsa rajaja, Buddenhagenist pärit Johann Dietrich Laemmerhirt (1.12.1780 - 14.05.1848) võeti Pärnu kodanikuks 13.03.1814. Tema poeg Carl Dietrich Lemmerhirt (23.12.1820 - 22.01.1874) sai kodanikuks 7.04.1853.

Pärast pikemat vaheaega ehk 17.07.1824 arvati kodanikuks võtmise vääriliseks pärnakast pagarmeister Gustav Jacob Hindrichson (? - 23.07.1870).

18.11.1827 lisandus Viljandist pärit pagar Carl Sender (? - 13.11.1851). 3.12.1829 tuli juurde pagarmeister Johann Reinhold Hindrichson.

Jälle oli pikem paus, kuni 29.04.1840 pandi kirjadesse Tallinnas sündinud pagar Justinus Johann Mathiesen (10.12.1805 - 28.01.1898).

Järgmine pagar oli taas võõramaalane, Mecklenburgist pärit Christop Daniel Scheel (8.10.1798 - 22.01.1869), kelle kodanikupõli algas 11.03.1843.

Niisiis töötasid 1851. aastal Pärnus pagarid H. G. Thau, J. M. Tebell, G. J. Hindrichson, C. Sender, J. R. Hindrichson, J. J. Mathiesen, C. D. Scheel.

Kohaliku köösneri poeg August Georg Stegemann (1.07.1826 - 16.05.1864) õppis pagariks ja tõusis kodanikuks 15.12.1853.

Tõenäoliselt oli eestlane 15.01.1854 kodanikuks kõlvanud Audrust pärit pagar August Mathiesen (16.06.1806 - 10.12.1866).

16.11.1858 lisandus nimekirja pärnakas Johann Kaspar Kajehr (24.12.1821 - 11.04.1880). Ei usu, et väga puusse panen, kui oletan, et see perenimi peaks olema näide kadakasaksa sünnist. Kui elimineerida sellest pentsikuvõitu nimest kaks ballasttähte, jääb järele lihtne eesti sõna ”kaer”.

Saksa soost naist mehel kosida ei õnnestunud ja ta naitus Marie Põderiga Saugast. Maakeeles öeldakse, et paari läksid Kaera Juhan ja Põdra Mari. Üks nende poegadest Johann Friedrich (26.07.1863 - 23.11.1897) ei põlanud isa ametit ja oli pagarisell.

Viimane pagar linnakodanike nimekirjas on Burtniekis sündinud Friedrich Andreas Unger (21.11.1831 - 13.10.1873). Pärast mehe varast surma abiellus lesk Elisabet Hövel pagar Johann Makkoniga.

Rohkem pagareid nimekirjast ei leia, kuigi viimased kodanikud kanti registrisse 1889.

Tsunftimeistrite kõrvale tekkisid vabameistrid ja Pärnusse lisandus pagariärisid. Millal likvideerus Pärnu pagarite tsunft, pole täpselt teada. Kas ehk siis, kui sakslased eesotsas linnapea Oscar Brackmanniga sundasustati sisekubermangudesse?

Pärnu pagarite tsunfti 14 säilikut aastatest 1787-1914 asuvad Tallinnas arhiivis ja ootavad saksa keelt ning gooti kirja valdavat läbivaatajat.

Lõplikult likvideerusid gildid ja tsunftid Eesti Vabariigi Asutava Kogu 9.06.1920 vastu võetud seisuste kaotamise seaduse alusel.

Etteruttavalt märkigem, et pagarid moodustasid ühistegevust armastava seltskonna, kes registreeris oma, Pärnu pagarite seltsi 22.12.1925. See selts kustutati registrist küll 1931. aastal, kuid võeti arvele juba samal aastal Pärnu pagari-kondiitritööstuse meistrite ühinguna, mis tegutses 1940. aastani.

Pärnusse ehitatakse leivavabrik

Nimekatest ja pika ajalooga pagariäridest, mis Pärnusse lisandusid, võiks nimetada J. Herrnbergeri oma Nikolai tänaval. See äri alustas 30.12.1872/11.01.1873. Samuti Batheldi töökoda Rüütli tänaval, seal pandi tainas kerkima 1881. aastal. Hiljem läks Batheldi äri Riia gildi tsunftimeistri O. Huferi kätte, kes laiendas 1912. aastal töökoda ja kasutas oma sõtkumis- ja muude masinate käitamiseks juba elektrienergiat. Hufer on teatavasti endine Kungla.

Tänu raudteele, Waldhofi vabriku käikuandmisele ja elavnenud kuurordielule suurenes Pärnu rahvaarv. Kõik suud linnas vajasid leiba. Seepärast oli peale töökodade majanduslikult tasuv päris suure leivavabriku ehitamine.

Martin Lindau tellis linnaarhitekt Alfred Jungilt leivavabriku projekti ja esitas selle Liivimaa kubermangu ehitusosakonnale 18.(31.)12.1912. Projekt kinnitati 1913. aastal. Vabrik ehitati Aleksandri/Revolutsiooni/Vanapargi tänava äärde, kus ta asub veel viimaseid kuid. Hoone oli osalt ühe-, osalt kahekorruseline. Seal olid nii avar töötlemisruum, kaks vägevat küpsetusahju, leivaladu, kontor, mootoriruum kui isegi tööliste vannituba.

Cibuse-nimeline leivavabrik alustas tegevust 1.(14.) mail 1914, veidi enne Esimest maailmasõja. Vabrik läks käima auru jõul, kuid juba 1915. aastal seati üles gaasimootor, mille kütteks kasutati jõekallaste saeveskitest tarnitud pinde ja lauajuppe. Selle jõuallika ekspluatatsioon oli kolmandiku odavam kivisöega köetavast aurumasinast. Generaatori küttejääk tõrv müüdi maha 1.60 rubla puud. 1914. aasta detsembris hakati leivavabrikus tootma jõhvika- ja 1915. aasta jaanuaris leivakalja.

Cibuse toodangut turustati 12 kaupluses ja leiba võis osta otse leivavedajate käest. Viienaelane (kahekilone) rukkileib maksis 13 kopikat, saia- ja peenleivapätsid olid kergemad ning seetõttu odavamad.

Nagu näha, jääb Cibusel 100aastase leivatootmise juubelist vaid kübeke puudu!

Teised leivategijad

Cibuse leivavabrik ei suutnud väiksemaid tegijaid lämmatada ega turult tõrjuda, nagu näitab 1930. aasta paiku ilmunud Viljandi, Abja, Nuia, Mõisaküla, Kilingi-Nõmme, Pärnu juhtaastaraamat.

H. Huigi Cibuse kõrval tegutsesid A. Soosaare (Rähni 7), J. Türgi (Vilmsi/Nikolai 5), J. Veermanni (Väike-Veski 16) ja A. Õunapuu (Riia mnt 48) leivatööstus ja J. Fuchsi (Jänesselja/Tallinna mnt 18) ja A. Korni (Kaevu 2a) pagari- ning leivatööstus. Sõna ”pagar” peaks siinkohal tähendama saiategemist.

Pagari-, leiva- ja kondiitriäridena on kirjas J. Graubner (Hommiku 19), Ed. Hendrikson (Promenaadi/Tammsaare pst 18), A. Israel (Riia 21), H. Juhanson (Jänesselja 11), A. Lindorf (Vee 13), F. Pill (Jannseni 32), A. Teder (Riia mnt 40), J. Telg (Jänesselja 19), G. Tölp (Vilmsi 11), A. Veltmann (Tallinna-Posti 9), J. Vimm (Riia mnt 71).

Siia nimekirja võib lisada A. Blaufeldi, kes 30ndail tegutses Riia mnt 48 ja Vilmsi (Nikolai) 11. 1936. aastal kolis Vilmsi tänavale J. Vimm Riia maanteelt. Peale selle köeti ahjud paljudes väikestes vürtspoodides, mis asusid pea igal tänavanurgal ja nimetasid end uhkelt toiduaineteäriks, et oma püsikundedele leiba-saia küpsetada.

Pagarmeistreid

Arvo Leetma toimetas ja avaldas Pärnus 1939. aastal “Eesti majanduselu leksikoni”. Selles on avaldatud kaheksa kõige edevama Pärnu pagari lühielulugu, nemad suutsid üle astuda eestlasliku tagasihoidlikkuse künnisest.

Andres Jürvetson Tori vallast (16.04.1868 - ?) hakkas juba 12aastase poisina ametit õppima Pärnus pagarmeister Thault. Sellipaberite saamise järel 1886 töötas Tallinnas, Narvas, Tartus, Liepajas, Jelgavas ja Pärnus J. Herrnbergeri juures. Oma äri avas ja sooritas tsunftimeistri eksami 1906. aastal, neli aastat hiljem ostis ära Thau maja ning viis oma äri sinna üle. Tema pagaritööstus asus Karja 15. 1930. aastal oli Jürvetsonil teinegi äri, Karja 67.

Aleksander Kallaste (19.06. 1902) avas Riia maantee 40 oma äri 1926. aastal.

Herman Lahesaare (13.09. 1908) õppis ametit A. Õunapuult ja 1938. aastal avas oma ettevõtte Riia maantee 64.

Evgenia Mattus võttis 1925. aastal üle oma surnud abikaasa Ed. Õunapuu 1911. aastal asutatud pagaritööstuse ja juhtis seda edasi. Tema tööstus asus J. V. Jannseni 21.

August Miil (16.03.1893) õppis ametit 1908-1914 Pärnus pagar Hansoni ja pärast Vabadussõda G. Tölbi juures. Pidas pagariäri Viljandis ja Mõisakülas. Tuli tagasi Pärnusse ja ostis Riia maanteele maja, kuhu kolis enda tööstusegi.

Jakob Telg (10.05.1886) õppis ametit Pärnus pagar Kallase ja pagarmeister Griepi (Peterburi kondiiter P. Griep – Riia mnt 21) käe all. 1927. aastal tõi oma pagariäri Viljandist Pärnusse Tallinna maantee 15.

Aleksei Tohver (4.09.1914) õppis ametit Pärnus Õunapuu juures ja avas 1937 oma pagaritööstuse Kuressaare (Haapsalu maantee) 7.

Kihnus sündinud Jakup Türk (15.07.1885) sõitis algul laevadel koka ja madrusena. Oli Pärnus 1906. aastast leivavedaja algul Õunapuu, seejärel Bersingi leivatööstuses 1915. aastani. 1927 avas oma leivatööstuse Vilmsi/Nikolai 5.

Väikesed leivatööstused suleti 1940. aastal, jäi ainult Cibus. Kui nüüd Cibuski lõpetab leivategemise, äkki siis keegi …

400 000 aasta vanused hambad võivad muuta inimkonna arengulugu?


www.elu24.ee 28.12.2010

Arheoloog Avi Gopher näitamas 400 000 aasta vanust hammast

Foto: Scanpix

Iisraeli arheoloogide sõnul leidsid nad kõige vanema tõendi nüüdisinimese kohta, võimaldades inimkonna arengut hoopis teise pilguga vaadata.

Tel Avivi ülikooli arheoloogidemeeskond sattus Kesk-Iisraelis asuvas Qesemi koopas väljakaevamisi tehes hammastele, mis meenutavad nüüdisinimese Homo sapiens`i hambaid, vahendab Huffington Post väljaannet Physical Anthropology.

Asjatundjate sõnul on tegemist 400 000 aasta vanuste hammastega. Siiani on kõige vanemad Homo sapiens`i jäänuste leiud olnud umbes 200 000 aasta vanused.

Arheoloog Avi Gopheri juhitud meeskond uuris hambaid nii röntgeni kui ka kompuutertomograafi abil.

Gopher rõhutas, et hammaste vanuse kohta käivat väidet tuleb kindlasti veel mitmete teiste uuringutega üle kontrollida.

«Kui tegemist on tõesti väga vanade hammastega, siis võib see kogu senist inimarengu kohta käivat informatsiooni muuta,» lausus arheoloog.

Senise teooria kohaselt pärineb Homo sapiens Aafrikast ning rändas sealt välja.

Gopher lisas, et kui hambad kuuluvad tõesti varajastele nüüdisinimestele, siis võis nende algkodu olla hoopis tänapäeva Iisraeli aladel.

Briti Cambridge`i ülikooli eelajaloo uurija Sir Paul Mellars pidas leidu tähtsaks. Ta siiski lisas, et liiga vara on selle kohta oletusi teha.

«Praeguste tõendite valguses vajab Homo sapiens`i väide veel kinnitamist, kuid seda on raske uskuda,» lisas Mellars.

Tema arvates võivad need hambad kuuluda hoopis neandertallastele.

Teooria kohaselt oli nendertallastel ja nüüdisinimestel ühine esiisa, kes elas Aafrika umbes 700 000 aastat tagasi. Osa neist liikus Euroopa aladele, kus neist arenesid neandertallased, kes hiljem välja surid. Teine grupp jäi aga Aafrikasse ja arenes seal Homo sapiens`iks.

Mellarsi arvates, et saa hammaste põhjalt kaugele ulatuvaid järeldusi teha, koljud oleks palju kindlam tõestus.

Iisraeli arheoloog Gopher on siiski veendunud, et leiab edaspidiste väljakaevamiste käigus veel vanu inimjäänuseid, mis tema teooriat toetavad.

Iisraelis avastati eelajalooline Qesemi koobas 2000. aastal, väljakaevamistega tehti algust 2004. aastal. Tähtsa leiuni jõuti aga alles nüüd.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Peruust leiti tosina ohverdatud lapse jäänused


www.elu24.ee 27.12.2010

Foto: Scanpix

Arheoloogid avastasid Põhja-Peruust 12 lapse jäänused, kes ohverdati umbes tuhat aastat tagasi.

Uurijategrupi juhi Haagen Klausi sõnul on tegemist ühe kõige varajasema näitega Lõuna-Ameerika Andide hõimude rituaalse laste vigastamise ja ohverdamise kohta, kirjutab National Geographic.

Inimjäänustelt leiti ka märke hallutsiongeensest taimest Nectandra`st, mis takistas vigastuse korral vere hüübimist. Arheoloogide sõnul uimastati lapsed enne kui nende kõrid läbi lõigati ja rinnakorv avati.

Uuring näitas, et rituaalsel tapmisel kasutati pronksnuge. Ühel jäänusel oli märke 25 noalöögi kohta, paaril ohvril olid käed ja jalad kinni seotud.

«Käte-jalgade sidumine oli täiesti liigne. See pilt, mis avanes oli tegelikult õudust tekitav. Kuid asja ei tule vaadata tänapäeva vaatevinklist, vaid seda saab mõista vaid end kunagiste põlisameeriklase asemele asetades,» selgitas Klaus.

Ta lisas, et tegemist oli Muchiki hõimuga. Pole teada, miks laste rinnakorv avati, kuid arvatakse, et nende südamed lõigati välja.

«Laste verega püüti jumalaid lepitada. Paljudes Andide kultuurides arvati, et lapsed suudavad suhelda üleloomulike jõududega. Kuid Muchiki kosmoloogia kohaselt ei olnud lapsed inimesed, vaid vaimolendid,» selgitas teadlane.

Klausi sõnul ei näinud selle hõimu liikmed laste ohverdamises ohverdamist, vaid vajalikku tegu.

Pärast laste verest tühjaks laskmist jäeti nad kõrbesse vähemalt üheks kuuks mumifitseeruma. Uurijad avastasid laste luudelt jäänuseid, mis viitasid, et nende keha hävitasid ka vaglad.

«Selles hõimus usuti, et kärbsed kannavad laste hinged jumalate juurde,» jätkas uurija.

Inimjäänuste leiupaiga lähedalt leiti ka laamade luid. Arvatakse, et ohverdamisele järgnes pidusöök. Laamade pead ja jalad aga «annetati» surnutele teispoolsusse.

Muchiki kultuuris pandi ajavahemikul 900 – 1100 pKr. toime rohkem kui 80 ohverdamist. See hõim liikus Põhja-Peruusse pärast Moche hõimu kadumist.

Mochede ühiskond põhines põllumajandusel ning nad olid domineerivad 100 – 800 pKr.

Moche kultuur hakkas kokku varisema 550. aasta paiku pKr., kui kliimanähtus El Niño sealset kliimat märgatavalt kuivemaks muutis. Kuid osa Moche kultuurist võtsid üle uued sisserändajad, Muchiki kultuuri esindajad, sealhulgas ka inimeste ohverdamise.

Muchikid arendasid sellest välja oma variandi – laste ohverdamise.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Arheoloogid leidsid kannibalismi ohvriks langenud pere jäänused


www.elu24.ee 22.12.2010

Hispaanias El Sidronis asuvatest koobastest leiti kannibalismi ohvriks lanegud neandertallaste pere jäänused

Foto: Scanpix

Arheoloogid leidsid Põhja-Hispaanias Asturias El Sidronis asuvatest koobastest inimjäänused, mis viitavad kannibalismile.

Tegemist on 12 neandertallasega, kes tapeti 49 000 aastat tagasi, kirjutab BBC.

Luudel olevate jälgede uurimine näitas, et tegemist on kannibalismiohvritega. Arvatakse, et 12 inimestest koosnenud grupp langes oma hõimukaaslaste ohvriks.

Leitud luud kuuluvad kuuele täiskasvanule ja kuuele lapsele. Arvatakse, et need inimesed elasid ja surid selles koopas. Hiljem mattusid nad varingu alla.

«Neil luudel on märke kannibalismi kohta. Seda isegi koljudel. Pikad käe- ja jalaluud on tükeldatud ning neist luuüdi välja imetud,» selgitas uurija Carles Lalueza-Fox.

Nimetatud inimgrupp moodustas perekonna. See tehti kindlaks nende mitokondriaalse DNA uurimisel. See on geneetiline materjal, mis kandub edasi emaliini pidi.

Uuring näitas, et kolm täiskasvanud meest pärinesid ühisest emaliinist, samas kui kolm naist olid erinevast emaliinist.

Uurijate sõnul on see vähemalt selle pere puhul tõendiks, et mehed võtsid naised väljastpoolt oma gruppi. Mehed aga jäid oma päritolugrupi juurde.

Lalueza-Foxi sõnul on see paljudes maailma paikades nii ka tänapäeval, naised liiguvad perest välja, mehed aga jäävad päritoluperekonna juurde elama.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Maiade templid olid nagu suured valjuhääldid?


www.elu24.ee 17.12.2010

Palenque

Foto: wikipedia.org

Sajandeid enne ruuporite ja valjuhääldite leiutamist ehitasid Ameerika põliselanikud maiad oma templid selliselt, et need olid nagu suured valjuhääldid.

Templite akustika oli väga hea, kuid samas võis neist tulnud heli inimesed segadusse ajada, kirjutab National Geographic.

Mehhiko arheoloogidemeeskond eesotsas Francisca Zalaquettiga uuris Kesk-Mehhikos Palenques asuvaid templeid. Nende sõnul on need templid hedeks «valjuhääldi» näideteks, sest neist tulnud heli ulatus väga kaugele.

«Palenque templid on rajatud umbes 600. aastal pKr. Nende asend ja kuju on sellised, et võimaldavad inimhäält ja muusikat valjemaks muuta,» selgitas Zalaquett.

Maiadel oli mitmeid muusikariistu, kaasa arvatud raputatavad instrumendid, milles tekitasid heli väikesed kivid või seemned. Kasutati ka kilpkonnakilpe, mida mängiti kitsesarvedest tehtud pulkade abil, mitut liiki puhumisinstrumente ning muid heli tekitavaid asju.

Arheoloogide sõnul võisid esinejad ja preestrid olla nende templite katusel või siis mingis ruumis, mis aitas heli levikule kaasa.

Maiadel oli mitmeid riitusi, mida kasutati näiteks kroonimise, võimul oleva perekonnas aset leidnud sünni, sõjavõidu tähistamisel või religioossel tseremoonial.

«Valjuhäälditemplite ehitamisel arvestati, et nende akustika oleks hea,» selgitas Zalaquett.

Arheoloogi sõnul ehitati selliseid templeid eesmärgiga mõjutada rahvamassi akustika abil.

Teadlastel valmis maiade ühest templist 3D-mudel. Uurimine näitas, et sealt ulatus heli vähemalt 100 meetri kaugusele.

Teadlaste kinnitusel ei olnud maiad ainsad Ameerika põliselanikud, kes akustikat ära kasutada oskasid. Peruu Andides asub inkade-eelne maa-alune tseremoniaalkeskus, milles on palju koridore ja ruume, millel on hea akustika. Sealne akustika on selline, mis inimmõistusega võib trikke teha. Transiseisundisse minekuks võidi veel kasutada ka psühhoaktiivseid aineid sisaldavad kaktusi.

«Võib oletada, et juhid lasid meelega ehitada hea akustikaga templeid ja tseremoniaalpaiku, kuna neist kostvad helid võisid lihtrahvale tunduda jumala häälena. See oli samas osa tseremooniast. Kuid sellega sai rahvast mõjutada ja kontrolli alla hoida,» selgitasid teadlased.

Arvatakse, et Ameerika põliselanikud jõudsid akustika saladusteni juhuslikult, nende religioossetele vaadetele sobivad templeid ehitades.

«Nad hakkasid teatud stiilis templeid ehitama ning siis järsku avastasid, et ehitisi saab kasutada mitmel erineval moel,» lisasid arheoloogid.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Egiptusest leiti Amenothep III matusetempli kujud


www.elu24.ee 17.12.2010

Egiptuse arheoloogid leidsid vaarao Amenoteph III matusetempli kunagisest asupaigast kaks kannatada saanud kuju.

Vaarao Amenothep III valitses 14. sajandil eKr ja oli võimul 39 aastat, kirjutab AFP.

Kujud avastati Luxoris Niiluse läänekaldal asuva templi põhjapoolse ala väljakaevamiste käigus.

Amenothep III matuskompleks oli iidse Egiptuse üks suuremaid. See tempel on suures osas hävinenud ning ta ehitusmaterjali kasutati teiste templite ehitamiseks. Arheoloogide sõnul varises see tempel kokku, kuna asus Niiluse kaldaala pehmel pinnasel.

Egiptuse peaarheoloogi Zahi Hawassi sõnul on üks leitud kujudest 2,7 meetrit kõrge ning kujutab ahvinäoga jumalat Hapit. Teine on aga jalgadeosa vaarao Amenothep III hiiglaslikust kujust.

Hawass lisas, et kunagise templi lähedalt on ka varem kujusid leitud. Selle tõttu arvatakse, et see võis olla «kasutatud» kujude «prügimägi».

«Need kujud mängisid religioossetes rituaalides tähtsat rolli ja selle tõttu kartsid egiptlased neid lõhkuda, selle asemel maeti need maha,» selgitas arheoloog.

Siiani on paigast avastatud viis Amenothep III templis olnud kuju. Arvatakse, et neid võis kunagi sadu olla.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Torm tõi Iisraelis päevavalgele iidse kuju


www.elu24.ee 15.12.2010

Ashkeloni rannalt leitud Rooma kuju

Foto: Scanpix

Sellel nädalal Iisraeli rannikualal möllanud torm paljastas Ashkelonis Rooma-aegse kuju.

Tegemist on valgest marmorist naisekujuga, mille puuduvad pea ja käed, edastab Huffington Post.

Kohalikud elanikud leidsid liiva alt välja paistnud kuju rannalt.

Kuju leiukohast paljastus ka mosaiik. Arvatakse, et paigas võis kunagi olla Rooma saunakompleks.

«Meri paljastas selle suurepärase kuju,» lausus Iisraeli kultuuriväärtuste ameti esindaja Yigal Israel.

Leitud kuju on 1,2 meetrit kõrge ja kaalub 200 kilogrammi. Arvatakse, et see pärineb 1700 – 2000 aasta tagusest ajast, mil Lääne- Juudamaa oli osa Rooma impeeriumist.

Väljaanne Haaretz kirjutas, et kuju võidi Iisraeli tuua kas Itaaliast, Kreekast või Väike-Aasiast ning see võib kujutada jumalanna Aphroditet.

Kuju konserveeritakse ning pannakse muuseumi.

Hoolimata kujuleiust on Iisraeli arheoloogid murelikud, kuna torm kahjustas märgatavalt mere ääres asunud Caesarea linna jäänuseid.

«Parem kui iidsed asjad jäävad avastamata, kui et nad kahjustada saavad või hävivad,» tõdes üks arheoloog.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Hiinas leiti 2400 aasta vanuse supi jäänused


www.elu24.ee 13.12.2010

Foto: Scanpix

Hiina arheoloogide kinnitusel leidsid nad 2400 aasta vanuse supi jäänused hermeetiliselt suletud pronksist keedunõust.

Leid tehti iidse pealinna Xiani lähistelt, edastab China Daily.

«Tegemist on esimese toiduleiuga mille valmistamiseks on kasutatud loomaliha ja –luid,» lausus Shaanxi provintsi arheoloogiinstituudi arheoloog Liu Daiyun.

Tema sõnul aitab leid mõista sõdivate riikide perioodi (475 – 221 eKr.) söömistavasid ja –kultuuri.

Supi- ja luujäänuseid sisaldav pott leiti hauast, mis jääb Xiani lennujaama laiendusehituse alale. Enne ehituse algust tehakse piirkonnas väljakaevamisi.

Arheoloogide sõnul olid pronksi oksüdeerumise tõttu supi- ja luujäänused roheliseks muutunud.

Teadlased plaanivad teha teste, leidmaks kinnitust, et pronkspotis olev on ikka supp. Samuti tahetakse selle tegemiseks kasutatud ained kindlaks teha.

Supinõuga samast hauast leiti ka lõhnatu vedelikuga nõu. Arvatakse, et see oli veininõu.

Leiukohaks olnud haud oli kas kõrgklassi maaomaniku või sõjaväelase matmispaik.

Xian oli Vana-Hiina pealinn rohkem kui 1100 aastat. Tänapäeval on paik kuulus Hiina esimese keisri matmispaiga tõttu. Sellest hauast leiti ka kuulus terrakotaarmee.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Salme lahingumatus meenutab nurjunud andamikogumist


www.postimees.ee 11.12.2010

Arheoloogiadoktor Jüri Peets kaevamistel Salme külas.

Foto: Mihkel Maripuu

Saaremaalt Salmelt leitud muinaslaevade väljakaevamist juhtinud Jüri Peetsi hinnangul võis Euroopas ainulaadne lahingumatus olla seotud skandinaavlaste ebaõnnestunud retkega saarlastelt andamit koguda.

«Praegu on tõesti üks peamisi versioone selline, et tegu võis olla ebaõnnestunud maksustusretkega,» kinnitas arheoloogiadoktor Peets Meie Maale.

«Sellele viitavad näiteks laevadest leitud koerte ja jahikulli luud. Need olid tavaliselt kaasas vaid ülikutel ja tihtipeale käidigi niimoodi relvastatud saatemeeskonnaga andamit kogumas. Lisaks oleme leidnud viiteid, et laevadega maetud meeste seas oli vähemalt neli ülikut, mis samuti viitab pigem andamikogumisretkele,» lisas ta.

Peetsi sõnul oli Saaremaa tõenäoliselt tollal lepingujärgselt andamikohustuslane, kuid ühel hetkel otsustasid saarlased enam mitte maksta. «Maksustajad tulid ilmselt Saaremaale nagu piknikule, aga leidsid siin oma otsa,» arvas arheoloog.


Toimetas Uwe Gnadenteich

Pärsia lahe alla jäänud alal oli kunagi õitsev tsivilisatsioon?


www.elu24.ee 09.12.2010

Pärsia laht satelliidifotol

Foto: wikipedia.org

Suurbritannia Birminghami ülikooli teadlaste sõnul oli Pärsia lahe alla jäänud viljakas ala kunagi koduks ühele varajasele tundmatule tsivilisatsioonile.

Arheoloogide arvates võis see olla üks vanimaid väljaspool Aafrikat tekkinud inimkogukondi, kirjutab foxnews.com.

Pärsia lahe äärse inimasustuse kohta on tõendeid 7500 aasta tagusest ajast.

Arheoloogid on selle lahe äärest leidunud vihjeid endisaegse tsivilisatsiooni kohta. Arvatakse, et kunagise tsivilisatsiooni esialgne asukoht jäi Pärsia lahe alla.

«Pärsia lahe äärsetelt aladelt on leitud inimasutuse jälgi. Nende asupaik on kooskõlas sellega, et umbes 8000 aastat tagasi ujutati piirkond India ookeani poolt üle. Inimesed jätsid vee alla jäänud elukohad maha ja kolisid kaugemale, luues uue asustuse,» selgitas arheoloog Jeffery Rose.

Rose`i arvates oli «Pärsia lahe oaas» inimestele koduks üle 100 000 aasta, kuid India ookeani tekitatud üleujutus hävitas selle.

Ta lisas, et järsku tekkis käputäie jahilaagrite paika nagu üleöö 60 inimasutust.

«Enam ei olnud tegemist ajutise asupaigaga. Sinna rajati kivimajad, teed, valmistati keraamikat, kodustati loomi ning seal võisid valmida maailma ühed vanimad paadid,» jätkas arheoloog.

Merepinnakõrguse uuring näitas, et Pärsia lahe ala oli kunagi veevaba. Sellega ka sobiv paik inimasustuse loomiseks alal, kus valitseb kõrb. Seal on ka palju suuri jõgesid – Tigris, Eufrat, Karun ja Wadi Baton ning maa-aluseid allikaid.

Rose´i arvates oli Pärsia lahes olnud inimasutusala umbes Suurbritannia suurune.

Arvatakse, et inimesed jõudsid paika isegi varem kui oaas tekkis. Jeemenist ja Omaanist leitud esemed viitavad otsestele Aafrika sidemetele.

See võib viidata, et inimesed asustasid Araabia poolsaare 100 000 aastat või isegi rohkem tagasi. See on varem kui mitmetes migratsioonimudelites on näidatud. Esimese eduka sisserände aeg paigutatakse kuhugi 50 000 – 70 000 aasta taha.

««Pärsia lahe oaas» pakkus sisserändajatele varjupaika kogu jääaja vältel, mil ülejäänud piirkond oli väga kuiv ja selle tõttu eluks kõlbmatu. Inimasutuse teke käivitas iidse Lähis-Ida alal kultuurirevolutsiooni,» selgitas Rose.

Uurija sõnul on aga suur osa esialgsest tsivilisatsioonist Pärsia lahe all.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Kleopatra VII ei olnud oma dünastia esimene kuulus naisvaarao



www.elu24.ee 03.12.2010

Kleopatra VII

Foto: wikipedia.org

Arsinoë II

Foto: wikipedia.org

Rootsi ajaloolaste sõnul ei olnud Kleopatra VII (69 – 30 eKr) esimene kuulus naisvaarao oma suguvõsas, Ptolemaioste dünastias.

Talle eelnes 200 aasta varem kuninganna Arsinoë II, kes samuti valitses kui vaarao, kirjutab Discovery News.

Ajaloolased analüüsisid Arsinoë kroonil olevaid märke ja sümboleid ning iidseid Egiptuse reljeefe. Nad jõudsid järeldusele, et tegemist oli naisvaaraoga.

Arsinoë II (316 – 270 eKr) oli uurijate arvates esimene Ptolemaioste dünastia naissoost valitseja. Ptolemaiosed olid Egiptuses võimul umbes 300 aastat kuni roomlased riigi aastal 30 eKr. vallutasid.

Arsinoë tõsteti jumalanna seisusse juba tema eluajal ning tema kultus kestis 200 aastat pärast tema surma.

«Ta oli Egiptuse naisvalitseja samamoodi nagu kuulsad Hatshepsut ja Cleopatra,» selgitasid arheoloogid.

Makedoonia valitseja Aleksander Suure kindralist sai Egiptuse valitseja Ptolemaios I Soter (366 – 283 eKr) ja Ptolemaioste dünastia rajaja. Arsinoë oli tema tütar.

Arsinoëd peetakse Kleopatra üheks kuulsamaks naissoost esivanemaks.

«Arsinoë ei olnud oma ajastu tavaline naine. Ta osales lahingutes ja võistles olümpiamängudel, kus ta sai kolm võitu hobukaarikute juhtimises,» lausus Rootsi Göteborgi ülikooli uurija Maria Nilsson.

Arsinoë abiellus 16-aastaselt oma isa armee 60-aastase kindrali Lysimachosega ning kolis Kreekasse elama.

Kui ta mees 18 aastat hiljem suri, abiellus ta oma poolvenna Ptolemaios Keraunusega. See abielu sai järsu lõpu, kui armukade mees tappis Arsinoë kolmest pojast kaks.

Pärast seda pöördus Arsinoë Egiptusse tagasi ning temast sai valitseja koos Ptolemaios II-ga.

Uurijate sõnul on selle kuulsa naise kroonil olemas kõik märgid, mis viitavad temale kui tegelikule valitsejale.

«Kõik märgid viitavad, et teda kummardati ta eluajal kui naisvaaraod. Ta oli Alam-Egiptuse ja ta mees Ptolemaios II Ülem-Egiptuse valitseja,» selgitas Nilsson.

Arsinoë võrdsustati ta eluajal jumalannade Isise ja Hathoriga. Tema auks rajati Aleksandriasse tempel Arsinoëion ning peeti Arsinoëia festivali.

Arsinoë krooni kandsid hiljem ka teised Ptolemaioste dünastia naisvalitsejad Kleopatra III ja Kleopatra VII.

«Ptolmaioste dünastia naistele oli nende esiema Arsinoë II suureks eeskujuks ning järglased võtsid temalt palju üle,» lausus Aleksandria ülikooli klassikalise arheoloogia professor Mona Haggag.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Peruu aladel hakati kokalehti kasutama 8000 aastat tagasi


www.elu24.ee 02.12.2010

Aymara indiaanihõimu naine kokalehte suhu pistmas

Foto: Scanpix

Arheoloogilised leiud tõendavad, et Peruu alade elanikud hakkasid kokalehti närima 8000 aastat tagasi.

Loode-Peruus asuvatest majajäänustest leiti kokalehtede ja kaltsiumirikaste kivimite segu jäänuseid, kirjutab BBC.

Arheoloogide sõnul põletasid kohalikud hõimud neid kivimeid, saamaks lupja. Lubjast ja kokalehtedest valmistati segu, kuna lubi aitas kokas leiduvate ainete eraldumist aktiveerida.

Uurijate sõnul nihkus kokalehtede kasutuselevõtu aeg 3000 aasta võrra varasemaks.

Kokalehtedes leidub suures koguses alkaloide. Tänapäeva tuntuim alkaloid on kokaiin.

Inkade ühiskonnas näriti kokalehti kui ravimit, sest lehtedel on ergutav toime. Samuti vähendavad need näljatunnet ja aitavad seedida ning aitavad kõrgmäestiku ja vähese hapniku tingimustes paremini toime tulla.

USA Vanderbilti ülikooli arheoloog Tom Dillehay ja ta kolleegid leidsid tõendusmaterjali nii näritud kokalehtede kui ka kivimite kohta, millest saadud ainet lisati lehtedele.

Tõendid leiti alalt, mille kuiv kliima aitas säilitada iidse tsivilisatsiooni jäänuseid.

Dillehay kinnitusel on leid umbes 8000 aasta vanune.

«Me ei leidnud kunagistest majapidamistest tõendeid koka laialdase ja liigse kasutamise kohta. Sellest saab järeldada, et kokalehtede närimine oli tegevus, mida sai teha mingitel näidustustel ja piirangutega,» selgitas arheoloog.

Ta lisas, et kokalehtede närimist peetakse üsna hiliseks ehk paarituhande aasta vanuseks nähtuseks.

«Tegelikult oli see Andide piirkonnas iidne majanduslik, sotsiaalne ja ka religioosne traditsioon. Tänapäeval püütakse Andides kokalehtede tootmist vähendada, kuna kokat seostatakse kokaiiniga,» selgitas Dillehay.

Kokapõõsas ehk koka-punapuu (Erythroxylum coca) on punapuuliste sugukonda kuuluv taimeliik, mis pärineb Lõuna-Ameerika loodeosast. Kokapõõsas on tänapäeval tuntud oma alkaloidi kokaiini poolest, mida eraldatakse taime lehtedest.

Toimetas Inna-Katrin Hein