Vanasti olnud Eestis üle tuhande tuuliku. Üks uhkem kui teine. Tänaseks on neist osast järel vaid varemed, mis annavad aimu kunagisest tuuleveskite hiilgeajast. Mõned jälle on eeskujulikult restaureeritud.
Väikese ülevaate Eesti kõige tähelepanuväärsematest tuulikutest teeb Hanno Talving, kes hiljuti andis välja ka raamatu “Eesti tuulikud”. Siin loos tutvustatavate veskite kriteeriumiks seadis Talving eelkõige ütluse: “Kohapeal peab ikka midagi vaadata olema.” Nii et autole hääled sisse (või rattad kuurist välja) ja minek!
Vasalemma mõisa tuuleveski
Kindlasti on autoga Keilast Haapsallu sõitja Vasalemma lossile lähenedes märganud teest eemal paremat kätt neljakandilist, paekivist kindlusetorni meenutavat ehitist. Tegemist pole siiski ei kindluse ega veetorniga, vaid ühe kunagise tuuleveski alumise osaga.
Kohalikust kivist ehk Vasalemma marmorist laotud veski viiekorruselises allosas paiknesid kunagi mehhanismid. Praegu alles oleva hoone peale oli esialgu püstitatud tsinkplekiga ülelöödud sõrestikmast, mille tipus, 28 meetri kõrgusel asus 10,5-meetrise läbimõõduga tuulerootor, teadaolevalt suurim omataolistest Eestis. Ainulaadse, kirikutorni meenutava tuuleveski laskis 1913. aastal ehitada Vasalemma mõisa tehnikahuviline omanik Eduard von Baggehufwudt.
Veskit kasutati nii jahvatamiseks, turbapurustamiseks, lauasaagimiseks kui ka veepumpamiseks. Veski jõudis töötada kõigest paar aastat, sest selle tuulerootori rikkusid Esimese maailmasõja alguses Vene sõjaväevõimud, kes kahtlustasid, et tiiviku keerlemisega edastatakse vaenlasele teateid. Samasuguses müstilises signaliseerimishirmus lõhuti näiteks ka von Glehni Kalevipoja kuju Nõmmel, samuti hävitati teisigi tuuleveskeid, eriti Pärnumaal.
Pärast Esimest maailmasõda riigistatud veskit töökorda seada ei suudetud, selle sisustus müüdi lõpuks Inglismaale vanarauaks, hoone läks 1932. aastal erakätesse ja kuulub sestsaadik Kalda talule. 10. mail 1938 murdus tormis veski ülemine ehk mastiosa, kuid säilinudki poole järgi saab aimu unikaalsest ehitisest.
Andja mõisa tuuleveski
Tallinnast Narva sõitja võiks keerata Põdruselt Kunda teele, sest kümmekonna kilomeetri kaugusel Peterburi teest asub üks kaunimaid Eesti tuulikuid – Andja mõisa tuuleveski.
Andja tuulik on hollandi tüüpi paekivist veskihoone, mille allosa ümbritseb lai ringrõdu ehk galerii, millelt kunagi sabapuu abil veski pead tuulde keerati. Galeriid ilmestavad paekivist piirdepostid ning uhked kaarvõlvid, osa on küll hiljem kinni müüritud.
Andja veski ehitas mõis 1804. aastal, kuid seda renditi möldritele. Näiteks 1915. aastal oli Andja tuuliku rent 30 rubla aastas, pluss kohustus jahvatada mõisa ja mõisa teenijate vilja. Rentnikuks oli tollal Jaan Raam, kes sai Eesti Vabariigi sünni järel võimaluse tuulik endale osta. Tegelikult oli rentnik rohkem huvitatud veskiga kaasas käivast 12 hektarist maast. Seetõttu laskis Jaan Raam veski sisseseadel laguneda, mistõttu 1924. aasta suvel tunnistati veski kasutuskõlbmatuks. Kuigi varemetes ja tasapisi hääbuv, on Andja veski juures oskajale vaatajale veel piisavalt silmailu.
Karula mõisa tuuleveski
Üks omapärasemaid hollandi tüüpi tuuleveskeid Eestis asub Viljandi külje all Karulas. Tuuleveski kuulus Karula – teise nimega Uue-Võidu – mõisnikele von Helmersenidele, kuid oli juba 20. sajandi algul ilma tiibadeta.
Karula mõisa võõrandas Eesti riik ja mõisasüda anti teenete eest Vabadussõjas kindralmajor Jaan Sootsile, kuid veski jäigi kasutuseta. Huvitavaks teeb Karula tuuliku see, et 1964. aastal muutsid Viljandi matkaklubi liikmed otstarbeta seisva veskikere alpinistide treeningupaigaks-ronimisseinaks. Veski tippu ehitati rippuvate köite kinnituseks spetsiaalne konstruktsioon, mida tihti hoopis vaateplatvormiks peetakse. Maakivist veskiseinast turritavad välja sinna ronimise raskendamiseks müüritud vanad mõisa aiapostid, mida on ka ekslikult arvatud kunagisteks tuuliku sabapuu kinnitamiskohtadeks. Turnimisoskust saab tuuliku väärikal kivikerel proovile panna tänini.
Undioru talu tuuleveski
Kuni 19. sajandi viimase veerandini oli Eesti mandriosas tuulikute ehitamine mõisate monopol. 1880.–90. aastatel, mil veskite rajamise õigus laienes ka talupoegadele, puhkes siin tõeline hollandi tüüpi suurte tuulikute ehitamise buum.
Näiteks üksi Viljandimaal oli 20. sajandi algul sadakond talupojatuulikut. Erinevalt mõisatest ehitati need tavaliselt puidust. Kui pae-, maa- või telliskividest veskikeresid vilksatab veel siin-seal, eriti mõisasüdamete läheduses, siis puidust Hollandi tüüpi talupojatuulikuid on säilinud äärmiselt vähe.
Üks sellistest asub Viljandimaal Tääksi lähedal Õnniste külas. Kuigi kunagi Undi-oru talule ja selle peremehele Mart Hiionile kuulunud tuulik laguneb, on temas alles suhteliselt palju iseloomulikku. Maakividest alumine korrus, põiklaudise ja laastukattega üle löödud kere, säilinud pea- ja püstvõll, valatud ning maakividest veskikivid, jõuülekanded ning muud osad annavad hea ülevaate tuuliku ehitus- ja tööpõhimõtetest.
Pivarootsi mõisa tuuleveski
Ilmekaks näiteks, et lootusetus seisus olevast tuulikust võib hea pealehakkamise korral imet teha, on Läänemaal asuv kunagine Pivarootsi mõisa tuuleveski. 1869. aastal ehitatud hollandi tuulikus jahvatati vilja viimati 1920. aastatel, kuid Teise maailmasõjani jäi veskiümbrus külanoortele meelepäraseks kogunemis- ja peopaigaks.
Pärast sõda mõnda aega Nõukogude piirivalve vaatetornina kasutamist leidnud tuulik jäi peagi otstarbeta ning 1990. aastate alguseks olid temast alles vaid murenevad paekivimüürid. Pärast viieaastast taastamist rajati Pivarootsi tuulikusse Peeter Punga eestvõtmisel suurejooneline puhkekompleks. Tuuliku neljal korrusel asuvad söögi- ja kaminasaal, koosolekuruum, saunakompleks ning kahekohaline sviit ööbijatele, samuti väike muuseum. Kahtlemata on just võimas, valgeks krohvitud tuuleveski see, mis muudab Pivarootsi puhkeküla ainulaadseks.
Kuke küla tuuleveski
Läänemaal Hanila vallas Kuke külas asub üks vähestest Eesti tuuleveskitest, mis on kohendatud elamuks. Veski talule kuulunud hollandi tuulik on ehitatud 1890. aastal ning selle peremeheks enne Teist maailmasõda oli Mihkel Multrom.
Kuke küla tuuleveski on huvitav veel selle poolest, et selle alumine korrus, mis moodustab ühtlasi ka ringgalerii, on maakividest, neljakorruseline ülaosa aga puidust. Kahe paari jahvatuskividega tuulik töötas viimati 1950. aastate algul ja jäi siis kasutult seisma.
1993. aastal ostis laguneva tuuliku Peeter Pung ning restaureeris selle omapäraseks elukohaks.
Märkimisväärne on asjaolu, et elamu sisustamisel säilitati seal olulised allesolevad veskimehhanismid, nagu võllid, hammasrattad, jahvatuskivid jne. Väheste teiste Eestis elamuks ümberehitatud hollandi tuuleveskite, näiteks kivist Hagudi tuuliku ja Rannamõisa tuuliku kõrval, on Kuke veski vist ainus puithoone. Rõõmsalt punaseks värvitud Kuke küla tuuleveski püüab pilku ka kauni maamärgina.
Ellamaa pukktuulik
Küllap on paljud möödasõitjad näinud Tallinna lähistel Ellamaal, vilka liiklusega Haapsalu maantee ääres, endise raudteeülesõidukoha ligiduses tiibadeta pukktuulikut. Teest veidi kaugemal paiknev Tuuliku talu pukkveski on siiski märkimisväärne mitme asjaolu tõttu.
Kõigepealt on see veski tüüpiline ringirännanud tuulik. Omal ajal oli üsna tavaline, et veskeid müüdi ja osteti, nii väiksemaid pukktuulikuid kui ka suuri hollandi veskeid võeti sageli koost lahti ja viidi uue peremehe maadele. Ka praegune Tuuliku talu veski on algul paiknenud Soosalu külas Virutamme talus, kus see ehitati 1851. aastal. 17 aastat hiljem, 1868. aastal ostis selle Tuuliku talu peremees Jaan Põldmann ning tõi viie kilomeetri kauguselt Soosalust Ellamaale, kus see jahvatas kuni 1928. aastani vilja.
Praeguseks säilinud veskikeres on alles isegi veidi sisustust. Teiseks tähelepanuväärseks nüansiks Tuuliku talu veski juures on asjaolu, et see on praegu üks vähestest Eesti mandriosas säilinud pukktuulikutest. Peale selle asub ta üsna kaugel sisemaal, pukk- ja hollandi tuuleveskite üleminekualal, kus omal ajalgi leidus pukktuulikuid suhteliselt hõredalt. Ellamaa tuulik on ka mandri siseosadele iseloomulikuna tunduvalt suurem kui saarte pukktuulikud. Tuuliku talu pukkveski on eravalduses.
Pihla talu pukktuulik
Auväärsel kohal Eesti tuulikute seas on kindlasti Hiiumaal Kõpu külas oleva Pihla talu pukktuulik. Aastal 1762 ehitatud tuulik on teadaolevalt vanim säilinud Eesti tuuleveski.
Loomulikult on 1762. aastast pärit vaid mõned osad, nagu emapuu, jahvatuskivid ja mõningad teised detailid. Sajandite jooksul on kas või tiibu kindlasti kümmekond korda vahetatud. Viimati restaureeriti tuulikut 2003. aastal.
Ka Pihla talu tuulik pole alati seisnud samas paigas, kus praegu – 20. sajandi alguses toodi tuulik kilomeeter eemalt Leesiku talust praegusele asukohale. Küll on tuulik kuulunud algusest peale ühele suguvõsale. Pihla talu tuuliku muudab unikaalseks asjaolu, et see on sisuliselt töökorras ning sellega on aeg-ajalt prooviks ka paar kotti vilja jahvatatud. Väärikast vanadusest tingituna vajab Pihla talu pukktuulik jahvatamiseks keskmisest tublisti tugevamat tuult. Pihla talus on praegu ühtlasi ka turismitalu.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti