Praegune Peterburi maantee on peamine ühendus Tallinna ja sellest ida poole jäävate alade vahel. See on siiski suhteliselt uus tee, mis maanteena võeti kasutusele alles sõjajärgsetel aastatel.
Varem suundus Tallinnast Virumaale Suur-Sõjamäe tee ning kuni selle alguseni oli nii Virumaale kui ka Tartusse viival teel ühine trass. Praegune Peterburi tee kandis 1948. aastani Suur-Raevalla tänava nime ning selle tähtsus oli kaua kõrvaline.
Seoses elanike arvu kasvuga ning eriti Sõjamäe hiie suurejoonelise väljaehitamise kavaga suurenes 1930. aastatel ka Suur-Raevalla tänava tähtsus. Sõjamäe hiiest plaaniti rajada eri suunas alleed ning üks neist oleks kulgenud mööda Suur-Raevalla tänavat.
Kahjuks jõuti 1940. aastaks välja ehitada vaid väike osa plaanitust ja enamik sellest hävis 1941. aasta augustilahingute käigus.
Kohalike elanike mälestuste järgi oli Suur-Raevalla sõidutee sillutatud munakividega, mis korjati kokku ümberkaudsetelt heinamaadelt. Kõnnitee oli paeplaatidest ning paarisnumbritega kruntide ees jooksis väike kuivenduskraav.
Krundid olid selles piirkonnas enamasti kitsad ja pikad, kõikidel kruntidel oli üks elumaja. Abihoonete arv kogu piirkonnas kõikus ühest kolmeni.
Suur-Raevalla 14 krundil puudus üldse hoonestus. Enamikul kruntidel asusid elumajad tänava ääres. Rohkem maju asus parempoolsel tänavapoolel. Siin oli ligi 300 meetri pikkune tihe hoonestusala.
Kõik elumajad olid ühekorruselised, välja arvatud Joosep Rebasele kuulunud Suur-Raevalla 22, mis oli kahekorruseline. Enamasti oli tegemist puitmajadega, mõnel hoonel olid aga paekivist seinad.
Elumajadest enamikul oli viilkatus, erandiks oli ainult Suur-Raevalla 33, mille osa katusest oli ühepoolse kaldega. Kõikide siinsete elumajade katused olid kaetud tõrvapapiga.
Mis puutub majaseinte värvi, siis paaritute numbritega tänavapoolel domineerisid kollased majad. Teisel pool tänavat oli värvivalik rikkalikum. Leidus nii pruune, valgeks lubjatud, rohelisi, kollaseid kui ka värvimata fassaadiga ehitisi.
Kuigi enamasti oli tegemist väikeste elumajadega, asus mitmes neist rohkem kui üks korter. Üürid olid siin muidugi väikesed ja majaomanike üüritulud minimaalsed.
Vanemates puitasumites olid ka 20. sajandi algul kõrged piirdeaiad ja väravad. Paljudes kohtades hakati neid 1920. ja 1930. aastatel asendama madalamate piiretega, kuid Suur-Raevalla tänaval need uuendused veel ei juurdunud.
Küllap oli põhjus majanduslik – selle kandi inimesed ei olnud Tallinnas kõige rikkamad ning vana korras piirdeaia lammutuse järel tulnuks hakata kohe uut tegema. Nii võis veel 1930. aastate lõpus näha seal kõrgeid aedu.
Eriti kõrged olid piirdeaiad tänava tihedama hoonestusega piirkonnas. Näiteks hoonete nr 4–18 piirkonnas olid tänavapoolsed piirded 2,5 meetri kõrgused. Püsis ka põline traditsioon, et väravad olid piirdeaiast kõrgemad.
Kui tänava raudteepoolsel küljel olid hoovid enamasti muldkattega, siis teisel pool tänavat oli nende katteks paekivi. Ka raudteepoolsed aiad olid tunduvalt suuremad. Siinsete aedade suurus jäi 1547 m2 (Suur-Raevalla 16) ja 4532 m2 (Suur-Raevalla 18) vahele.
Tänu Kai Lindströmi mälestustele võime praegu küllaltki suure täpsusega kirjeldada Suur-Raevalla 12 hoovi ja aeda. Ühekorruseline elumaja asus tänava ääres krundi keskteljel. Väike ruudukujuline hoov paiknes elumaja kesktelje ning Suur-Raevalla 14 kinnistu vahel.
Hoovi tagumises osas ning vastu naaberkrunti paiknesid L-kujuline puukuur, tall ja pesuköök. Kogu hoov oli kaetud põlevkivituhaga, abihooneteni viisid paeplaatidest kõnniteed. Aia ja hoovi vahel asus madal lipikutest piirdeaed.
Kuna siinne mullakiht oli väga õhuke, tuli mulda mujalt juurde tuua. Valdav osa Suur-Raevalla 12 pikast ja kitsast aiast oli muruga kaetud. Nagu mitmel pool mujalgi Lasnamäel, kasvasid ka siin piirdeaia taga kõrged puud. Elumaja ning linnapoolse krundi vahel kasvas nimelt viis suurt kastanit.
Hoovis oli suur lillepeenar ja selle taga lehtla, mille puitraamistikku katsid väänkasvud. Lehtla juures oli vaarikate ja tikripõõsaste rida, krundi tagumises osas tiik ning kiviktaimla.
Abihoonete taga oli ajutine piire, kus hoiti kanu. Kuigi krundil oli tall, loomi seal ei hoitud.
Mitmed siinsed elanikud pidasid 1930. aastatel loomi. Näiteks Suur-Raevalla 4 peeti kaht hobust, majas nr 6 oli hobune ja paarkümmend kana.
Lindströmi mälestuste järgi asus siinses piirkonnas kolm vürtspoodi ja kiosk, mis paiknes Punase ja Suur-Raevalla tänava nurgal. Seal müüdi kompvekke, küpsiseid, päevalilleseemneid, kevaditi apelsine jms.
Kiosk ehitati 1930. aastate algul ning müüjaks oli Suur-Raevalla 36 vürtspoe omaniku tütar. Kioski ümbrus kujunes selle piirkonna noorte kokkusaamiskohaks. Maja nr 20 esimesel korrusel asunud kauplus erines teistest poodidest selle poolest, et siin oli veel külgmine lett, kust sai ajalehti.
Õhtuti saabusid siia müügile järgmise päeva ajalehed ning paljud ümberkaudsed elanikud tulid veidi varem lehe järele, et kokku saada naabritega ja kuulda uuemaid uudiseid. Maja nr 22 esimesel korrusel oli tavaline toiduainetepood, mille juures asus ka piimamüügikoht. Suur-Raevalla 36 asus kauplus, kus peale toiduainete müüdi veel naelu, nööpe jms.
1. augustil 1939 sõlmisid Tallinna Linnavalitsuse Ehitusosakond ning ettevõtja Aleksander Leon lepingu Suur-Raevalla tänava pikendamise kohta. Üle raba kulgeva tee rajamiseks kaevati turbarabasse suured kraavid.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti