Eesti muinasaegset perekonda on asjasse lähemalt süvenemata kujutatud seni üksnes patriarhaalsena.
Autor: Marika Mägi (arheoloog) (15.04.2004)
“Siis läks sõna välja üle kogu Eestimaa ja Saaremaa, et nad võitleksid taanlaste ja sakslaste vastu. Ja nad heitsid kristlase nime välja kogu oma maa piiridest. ... Ja nad võtsid tagasi oma ristiusu ajal lahutatud naised ja kaevasid oma surnute kehad, kalmistuile maetud, haudadest välja...”
Nii iseloomustas Läti Henrik sündmusi 1223. aasta Eestimaal. Raske on tagantjärele otsustada, mida kroonik oma ütlustega täpselt mõtles, igal juhul on tema kasutatud väljendid saanud aluseks paljudele hilisematele spekulatsioonidele eestlaste perekondlikust korraldusest muinasaja lõpul.
Ettekujutus eestlaste muinasühiskonnast on kaua vaevelnud rahvusromantiliste illusioonide kütkes, mille üks aluseid on kujund tugevasti patriarhaalsest perekonnakorraldusest. 20. sajandi alguskümnenditel polnud sellistes kujutelmades midagi ebatavalist – nii arvati ka enamikus Eesti naabermaades – tavatu on aga rahvusromantilise suuna püsimine siinmail möödunud sajandi lõpuni välja. Põhjuseks mõistagi raudne eesriie, mis meie ajaloo- ja arheoloogiateaduse Lääne teoreetilise mõtte arengust edukalt ära lõikas.
Üks või mitu naist?
Skandinaavias on juba aastakümneid räägitud naise tugevast positsioonist paganlikus ühiskonnas, millele sai saatuslikuks ristiusustamine tollal selgelt meestekeskse – mõne arvates isegi naistevihkajaliku – katoliku kiriku poolt. Tõele au andes peab nentima, et on siiski ka vastupidiseid arvamusi. Need tuginevad eeskätt Neitsi Maarja olulisele rollile keskaegsetes uskumustes, mistõttu naiste olukord ühiskonnas võis isegi paraneda.
Eesti muinasaegset perekonda on asjasse lähemalt süvenemata kujutatud seni üksnes patriarhaalsena, isegi sellisena, kus lokkas mitmenaisepidamine. Põhilised argumendid on Läti Henriku märkused, eriti naiste tagasivõtmisest.
Nii Lätis, Soomes kui ka Skandinaavias peetakse muinasaegset perekonda siiski monogaamseks, mille taustal mõjuvad siinmail levinud ettekujutused isegi pisut kummastavana. Eesti muistsest mitmenaisepidamisest on praeguseks saanud rahvuslik müüt, millest lahtiütlemine nii mõnelegi mehele ebameeldiv.
Kõikjal vast ristitud maades on kirik üritanud kehtestada kontrolli perekondlike suhete üle ning Vana-Liivimaa polnud selles suhtes erand. Siin, nagu mitmetes teisteski maades keskajal, kujunesid põhiliseks probleemiks abielud kiriku mõistes lähisugulaste vahel, mis olid mõistagi keelatud.
Nagu nähtub mitmetest 13. sajandi alguse Vana-Liivimaalt otse paavstile läkitatud kaebekirjadest, olid “verepilastuslikud” abielud – näiteks oma venna lesega abiellumine – siin suur probleem. Asi oli nimelt selles, et kirik luges lähisugulasteks ka abikaasa sugulasi ning seda kuni seitsmenda põlveni välja! Olukorra tõsidusele viitab asjaolu, et juba 1199. aastal oli paavst teinud siinsetele vastristitutele mõningaid mööndusi. Teise või kolmanda põlve “sugulaste” abielud lubati säilitada juhul, kui need olid sõlmitud enne ristiusu vastuvõtmist. Kui aga oldi abiellunud oma venna või õe lesega või olid paaris näiteks kahe perekonna erinevad õed-vennad omavahel, tuli üksteisest lahti öelda. Võib niisiis arvata, et 1223. aastal ristiusust taganenud eestlased ei võtnud tagasi mitte oma liignaisi, vaid eeskätt kiriku poolt keelu alla sattunud abikaasad.
Läti Henrik mainib ka saarlastest mereröövlite kommet teha vangivõetud tüdrukute ja naistega igasuguseid nurjatusi, võttes neid endile mitme kaupa või müües edasi kuralastele ja teistele paganatele. Rahvusromantilisest dogmast lähtuvalt on sedagi teadet tõlgendatud kui tõendit mitmenaisepidamisest. Isegi kui tegu pole lihtsalt saarlaste tooreid kombeid rõhutava stamptekstiga, on siinkohal siiski juttu orjataridest ja mitte abikaasadest.
Sõnaõigus perekonnas
Eestlaste 13. sajandi seadusandlusest pole otseselt midagi teada. Säilinud on aga liivlaste juba enne 1212. aastat vastu võetud seadusandluse 1220ndatel latgalitele laiendatud versioon. See seadus, mis ilmselt laiendati vallutuse järgselt ka Eestile, kajastab veel suuresti vallutuseelses ühiskonnas kehtinud norme.
Rootsi ajaloolane Nils Blomkvist, kes tegeleb keskaegsete seadusandlustega Läänemerd ümbritsevates maades, osutas hiljuti liivi-latgali seaduse äärmiselt ebatavalistele pärimist ja abielu käsitlevatele pügalatele. Tema arvates kajastub neis esmajärjekorras emaliini pidi toimiv pärilussüsteem, mis ilmselt kadus koos vallutusega.
Seadus sätestab selgesõnaliselt, et abiellumisel hakkab mehe varandus, kaasa arvatud põllumaad, kuuluma naisele. Sama seadusandluse 1290ndate aastate versioonis on see koht juba muudetud, jättes põllud, aasad ja mesipuud – tegelikult siis põhiosa varandusest – siiski mehe valdusesse. Selline muutus on ilmselt tingitud feodaliseerumisest Saksamaa eeskujul, kus pärilussüsteem oli selgelt meestekeskne ning naised tavaliselt maad ei omanud.
Vallutuseelses perekonnas pidi vähemalt liivi naise sõnaõigus olema seega silmatorkav. Siinkohal oleks paslik meenutada veel üht Läti Henriku tähelepanekut. Kroonika alguses on juttu tulevase Eesti piiskopi Theoderici enamasti eluohtlikest tegudest-saavutustest Liivimaal. Muuhulgas on kirjeldatud juhtumit, kus haige liivi mees palub Theodericil end ristida, naised keelavad selle aga ära. Loo moraal näib seisnevat selles, et naiste vastupanu õnnestub viimaks murda ning mees sureb ristituna. Eesti ajaloolaste kommentaar naiste vastuseisust seoses mitmenaisepidamise võimaliku keelamisega ristiusu puhul on siinkohal täiesti põhjendamatu. Naisi pole sugugi nimetatud liivlase abikaasadeks ning kogu lugu tervikuna näib pigem rõhutavat sakslastest munkade jaoks ebatavalist naiste sõnaõigust.
Milline oli aga muinasaegne Eesti naine ja tema positsioon ühiskonnas? Võttes aluseks meie kalmete leiud, on siingi alust osutada mõningale eripärale. Kui meie indoeurooplastest naaberrahvaste juures jagunevad nii ehted kui ka muu atribuutika rangelt n.ö meeste ja naiste tüüpideks, siis Eestis on pigem põhjust rääkida “unisex” esemetest. Teisisõnu, suurt osa ehetest kandsid nii naised kui ka mehed. Sama kehtib mitmete teiste atribuutide, näiteks vöö metallilustuste kohta. Pole harvad ka juhused, kus jõukamates matustes võib leida üksikuid vastassugupoole esemeid – näiteks naisel oda või kirves, mehel üksikud naise rinnakee detailid. Kas sugupooled polnudki siis rangelt eraldatud?
Kultuuride kokkupõrge?
Analoogi sellisele arheoloogilisele materjalile võib leida näiteks mõnede Põhja-Ameerika indiaanihõimude juures. Nendegi varasemates matustes on üksnes matusepanustele tuginedes sugupoolt raske määratleda – niivõrd sarnased kipuvad olema meeste ja naiste kasutatud esemed-ehted. Seda arvestades polegi teab mis üllatav tõdeda, et sageli tähistab selliste hõimude keeles “tema” ühtviisi nii nais- kui meessugu. On seega põhjust rääkida ühiskonnast, kus nais- ja meessooks jagunemine polnudki primaarne, nagu valdavalt indoeuroopa taustaga uurijad kuni päris viimaste aastakümneteni harjumuspäraselt universaalseks pidasid.
Mitmest misjonikroonikast nähtub, et Põhja-Ameerikas oli tihtipeale tegemist ühiskondadega, kus naiste sõnaõigus oli tolleaegsete eurooplaste seisukohast harjumatult suur. Selle tabasid ära juba 16. sajandi misjonärid, rõhutades nii oma kirjutistes kui ka tegudes vajadust muuta kehtivaid soorolle. Ühiskonnamudelit, kus mees on naise pea, peeti vältimatuks eeltingimuseks nii ristiusustamisel kui ka näiteks kaubavahetuse arendamisel – selle nimel avati isegi “koole” tütarlastele, kus neile üritati selgitada tulevastele abikaasadele kuuletumise vajalikkust.
Mitmed eurooplased, eriti lühiajalised külastajad kirjeldasid naiste seisukorda samades ühiskondades kui väga halba. Tänapäeval seletatakse selliseid kirjutisi võimetusega näha kaugemale oma ühiskonna kehtestatud soorollidest. Võib ka mainida, et paljud neist ühiskondadest olid väga sõjakad – või kes poleks kuulnud indiaanisõdadest?
Mitmed eestlaste kohta käivad kesk- ja uusaegsed kirjutised lubavad oletada, et siingi võis enne vallutust olla Lääne-Euroopa “normist” erinevate soorollidega ühiskond. Mitmenaisepidamisest, mille raames naise positsioon on tavaliselt väga madal, näib muistne perekond kõvasti erinevat. Pigem võiks oletada perekonnamudelit, kus soorollid olid hilisemast hoopis rohkem tasakaalus ja naiste sõnaõigus suur.
Alles päris viimasel ajal on Lääne geenusuuringutes jõutud tõdemusele, et mehekeskne ühiskonna- ja perekonnakorraldus polegi nii universaalne, kui varem arvati. Leidub ühiskondi, kus mehi ja naisi käsitletakse või on käsitletud hoopis võrdsemana, kui oli tavaks kesk- või uusaegses Lääne-Euroopas. Teisisõnu, ühiskondi, mida iseloomustavate suhtumiste poole läänemaailm praegugi pürgib.
Pikemalt Eesti muinasühiskonnast loe hiljuti ilmunud raamatust "Eesti aastal 1200".
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti